aastalõpp

Päris mitu kuud on vahet viimasest postitusest. Mõtlesin mitmel korral, et peaks midagi kirjutama aga samas- millest ma ikka kirjutan?

Lõpuks ometi jõudsin ma vahepeal sinnamaale, et tegin endale elukindlustuse. Plaanis oli juba eelmisel aastal aga nagu ikka- jäi venima. Nüüd vaja veel mees sinnamaale ajada, et ta enda kindlustuse ära teeks. Sellega seoses tehti mulle tervisekontroll ja tunnistati terveks. Südamefilm näitas väikest siinusarütmiat aga arst arvas, et see võib olla ärevusest ja stressist. Ütles, et selline pilt on tavaline arstide vastuvõtul- inimesed pabistavad. 

Meil küll hetkel suurt kodulaenu pole aga võibolla ühel hetkel tuleb. Või juhtub õnnetus ja ma invaliidiks, voodihaigeks jään või päris otsa saan. 

Mees juba irvitas, et kui tal rahahäda tuleb siis ta teab kust kergelt raha saab teenida. Tema on ju hüvitise saaja kui mina surema peaks.

Läbi ema tuttava arsti tuttava lehma lellepoja sain ma vastuvõtuaja ITKsse ühe teise viljatusraviarsti vastuvõtule. Selleks, et saaksin küsida ära kõik oma musttuhat küsimust ja muredele veidi leevendust. Kirjutasin kõik oma küsimused A4 paberile ja sai terve lehekülg täis tihedat teksti.

Vastuvõtt oli nüüd nädal tagasi, vahetult enne jõulupühi. 

Võtsin aga vastuvõtul oma paberilehe välja ja muudkui küsisin, mõned küsimused tulid seal kohapeal veel jooksvalt juurde. Arst oli hästi sõbralik ja tore, ämmaemand kuulas ka huviga laua juures minu küsimusi ja arsti vastuseid. Lõpuks läks seal kokku vist 15 minutit. Küsimused küsitud, vastused saadud, hirmud hajutatud. 

Sain teada, et minu 7 munarakku eelmisest punktsioonist on alla ootuse tulemus. Hea tulemus on 10-20 tükki. Seetõttu tehakse mulle nähtavasti uuel ringil pika skeemiga, mitte enam lühikese skeemiga stimulatsioon. Sain teada, et stimulatsioonil kasutatavad ravimid ja hormoonid ei kujuta trombiohtu mulle kui migreenikule. Samuti seda, et väga suur osa IVF-i ravimitest ja protsessist on arstipoolne oletamine, eriti kui viga ei leita olevat miskit. Niiöelda igaks juhuks antakse ühte ja teist ravimit ning vaadatakse mis tulemus on. 

Sain teada, et üheski riiklikus viljatuskliinikus ei tegeleta katseklaasi embrüote geneetilise analüüsiga. Seda tehakse vaid ühes erakliinikus, millel pole Haigekassa lepingut. Ühe embrüo geenide hindamine katseklaasis maksab kuskil 1000 euro ringis. Arst väitis, et vaid väga suurte soodumuste ja geneetilise haiguse kahtluse korral tellitakse seda. 

Sain teada, et USA-s levinud emaka limaskesta kraapimine vahetult enne siirdamist ei ole Eestis eriti kasutusel. Olevat katsetatud kunagi aga erilist kasutegurit ei märgatud. 

Igal juhul sain ma sealt 15 minutiga väga palju sõbralikke vastuseid ja pühadeks hingerahu.

Lähen uuele aastale vastu uue innuga ja lootusega. 

Eelmine nädal andsin ära ka IVF analüüsid. Analüüse võttis minu oma arsti ämmaemand kes oli lahke ja abivalmis ja vastas kõigile minu küsimustele. 

Kui ma nüüd suudaks selle arsti ka veel üles sulatada siis oleks kõik imeline.

Jaanuaris pean helistama arstile menstruatsiooni alguses, seejärel tuleb mingi hetk üks ilgelt kibe süst tuharalihasesse ja veebruaris läheb juba tavapärase tuttava süstimisskeemiga edasi.

Elame, näeme.

 

vereproovist

Käisin täna hommikul verd andmas. Väga värisevate kätega vanem vene naisterahvas oli kes mulle veeni suuuuure augu torkas ja nüüd on mul käel sinikas. Ma ei saa aru miks on nii keeruline mõnel verd võtta?! Nooremad tüdrukud teevad nii, et ma isegi ei tunne ja jälg jääb olematu. Pealegi on mul väga hästi nähtavad kobedad veenid. Midagi ei pea otsima ega vaeva nägema. Vastik kogemus oli.
Tulemused olid digiloos näha juba enne kella 10. Rasedushormooni hCG tase oli vähem kui 0,6. Ma arvan, et suvalisel mehel tänavalt on see ka kõrgem :P Eks ma ju teadsin seda isegi. Nõme on ikka seda numbrit näha.

Ämmaemand helistas veidi peale lõunat ja teatas negatiivset uudist, mida ma isegi teadsin.
Külmas ei pidavat enam midagi olema, seega viimane munake ellu ei jäänud. Pakkusid mulle uut stimulatsiooni aega 2018. aasta veebruarisse, see tähendab nelja kuu pärast. Mitu korda rõhutas, et sel korral kindlasti pika protokolliga. Kuskil nädal enne detsembri menstruatsiooni algust pean helistama vastuvõttu ja käima uuesti IVF uuringutel. Jaanuaris, kui algavad päevad, helistan uuesti arstile, et leppida kokku edasises.
Ja siis hakkab otsast peale kõik see jama.
Otsustasin, et helistan üle ka teised Tallinna viljatusraviga tegelevad kliinikud, nii era kui ka riiklikud. Vaatame mis järjekorrad mujal on.
See venitamine on lihtsalt kohutav.
Pakun, et neil on selleks aastaks Haigekassa raha otsas ja see ongi kogu point seal nelja kuu ootamise juures.
Ma küll ei ole usklik inimene aga see iseloomustab nii väga antud olukorda.

Lähen võtan parem ühe piimakohvi ja vaatan akna taga sadavat vihma.

ka sel korral ei miskit

Lubasin endale, et teen oma viimase rasedustesti reede hommikul, siis on siirdamisest 10 päeva möödas ja igal juhul peaks midagi näitama. Aga ei näidanud. Täiesti puhas negatiivne vastus oli. Ja reede õhtul algasid päevad ka.
Laupäeval sain taas hirmsa migreeni ja olin täiesti oimetu kuni lõpuks rohi mõjuma hakkas. Vähemalt sain ma nüüd rohtu võtta ilma kartmata, et rasedusele viga teen. Need ravimid pole just kõige süütumate killast. Kõrvaltoimed on pea sama rõvedad kui migreenil aga vähemalt valust saab lahti. Sõitsin kesklinnast trammiga kodu poole kui süda nii pahaks läks, et mõtlein järgmises peatuses maha hüpata selleks, et mitte trammi oksendada. Õnneks püsis kõik sees ja jõudsin koju suht viimasel hetkel, kui valu kohale jõudis. Mulle on ikka antud igasuguseid "rõõmusid".
Peale migreenihoogu on alati päev-kaks veel tunne nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Üle keha on lihased valusad ja selline tunne nagu aju oleks marraskile hõõrunud. Kõik on hell ja tundlik. Aga vähemalt ei valuta...
Et ma aga mitte ei naudiks oma peavaluvaba aega siis olid sellele lisaks päevade krambid ja mõnus teadmine, et taas on kõik vastu taevast lennanud.
Homme hommikul pean minema verd andma. Isegi siis peab minema kui päevad on alanud sest nad tahavad teada kas mingi rasedus tekkis ja katkes või ei ole olnudki midagi.
Täiesti absurdne tunne on minna andma verd raseduse tuvastamiseks kui sul on alanud menstruatsioon.
Endal on peas plaan, et kui ämmaemand helistab vereproovi tulemuste kommenteerimiseks siis küsin endale uue vastuvõtuaja, et saaks edasisi plaane arutada. Eks näe kuidas tegelikult läheb. Peas teen ma alati suuri plaane aga reaalselt ei julge õigel ajal suudki lahti teha.
Positiivsema poole pealt on enesetunne ja meeleolu nüüd palju stabiilsem ja inimlikum kui enne päevi. Läheb homne päev ka veidi lihtsamalt.

sügisene meeleolu

Viimasel nädalal on asendunud rõõmus ärevus sügava kurvameelsusega. Mingi osa on kindlasti ka hormoonidel aga kaldun arvama, et suurem osa on siiski minu enda lootusetuse tunne.
Sel korral ei ole mul ühtegi sümptomit ega tunnet mida võiksin kuidagimoodi seostada rasedusega. Eelmisel korral tundsin pesastumist, olid krambid jne. Sel korral pole midagi, isegi kõrvetisi ega paistetust, mitte midagi. Veidi rohkem joon vett aga see on puhtalt progesterooni süü.
Laupäeval sain migreeni, mis tavapäraselt eelneb mul vahetult menstruatsioonile. Kuna ma ei saa praegu võtta ka migreeni ravimeid siis pidin selle lihtsalt ära kannatama ja ootama kuni üle läheb. Õnneks oli nädalavahetus ja ei pidanud sellises seisus tööle minema. Peale migreenihoogu hakkas tuju langema. Väike tuikav peavalu jäi ja on iga päev mul kuskil aju sügavuses närimas. Olen võtnud pisikese tableti paratsetamooli kui väga häirima hakkab.
Eile hommikul tegin huvi pärast esimese koduse rasedustesti. Et noh- päev enne menstruatsiooni, äkki näitab. Ja sain paksu rasvase EI. Alguses tegi veidi kurvaks aga pärast oli imelik kergendus. Saa siis aru neist tunnetest. Paras karussell.
Täna peaksid päevad algama kalendri järgi aga pakun, et kasutatav progesteroon ei lase sel õigel ajal alata. Hommikul oli vetsus käies pühkides paberil paar imeõhukest pruunikasroosat niidikest. Täiesti võimalik, et esimesed märgid sellest, et päevad piiluvad ukse tagant.
Vereproovi aeg on alles 10.oktoobril ehk täpselt nädala pärast. Ma ei usu, et neil sealt midagi leida on.
Täna tahaks kuhugi nurka kerra tõmmata, panna oma tuikav pea padja peale ja nutta kõva häälega. On hale ja lootusetu tunne. Kaine mõistus ütleb, et põhjust nagu polegi aga hingel on tunne nagu terve maailm oleks hulluks läinud ja kogu see koorem minu kanda.
Panustan sellele, et lähima nädala jooksul olukord laheneb ühel või teisel viisil ja minu pea saab endisele kohale tagasi.

abivahendid

Otsisin eile oma sahtlitest üles testid. Selleks puhuks kui peaks saama juba pulga peale pissida. Pingutan vist kergelt üle aga olen kord selline kontrollifriik ja ettevalmistuja tüüp. Vaatasin oma teste ja mõtlesin, et miks ka mitte neist kirjutada.
Kui me alustasime alles lapse planeerimisega ja mõne aja järel tulemust ei olnud siis otsustasin osta ovulatsioonitestid. Tsükkel on mul suhteliselt korrektne aga ovulatsioon on selline asi mille toimumist päris kindlalt ilma testimata on ikka keeruline õigesse aknasse paigutada. Tuustisin apteekide veebilehti ja avastasin, et ovulatsioonitestid on jube kallid. Põhimõtteliselt peaksid hakkama testima mõned päevad juba enne eeldatava OV algust, et mitte aega maha magada. Ühest testist päevas peaks teoorias piisama, kuigi mõnel pool soovitatakse testida nii hommikul kui ka õhtul. Minu meelest on see veidi üle pingutatud. Vastupidiselt rasedustestile tehakse OV testi just õhtuti.
Apteegis maksis 5 testribaga pakk 8-14 eurot. Ja alati ei piisa viiest kui paned oma ovulatsiooni ennustamisega puusse. Minu jaoks tundus see liiga kallis.
Alati on võimalik osta ka süljetest, mis näitab seda nö. "jäälille" mustrit, mis kuivanud sülg ovulatsiooni ajal moodustab. Selle kohta on internetis palju infot, märksõna ferning. Apteegis maksis see täna üle 50 euro. Samas kasutuskordade arv on piiramatu. Tol hetkel kui mina lapsesaamise teed alustasin ei olnud neid Eestis müügil ja minu valikusse see ei kuulunud.

Suurema otsimise peale leidsin internetist sellise poe nagu ovulatsioonitestid.ee. Kasutasin neilt kõige lihtsamaid ja odavamaid ribateste, mis toimivad ideaalselt. Mida rohkem tellid seda odavam on tükihind. Mina tellisin komplekti kus oli mingi suurem hulk OV teste ja mõned rasedustestid ka.
Ma enam ei mäleta aga arvan, et tellisin neid komplekte lausa mitu korda enne kui otsapidi IVF juurde jõudsin.
IVF juures ei ole otseselt enam OV teste vaja sest kõike reguleeritakse niikuinii ravimitega ja jälgitakse ultraheliga. Küll on vaja aga rasedusteste :) Peab ju ometigi eirama arsti soovitusi ja enne vereproovi ise testima hakkama.
Need kõige lihtsamad ribatestid on oluliselt tundlikumad kui enamus apteegis müüdavatest ja kordades odavamad.
Viimati tellisin endale ainult rasedusteste 10-se paki kus üks test maksab 0,95 eurot tükk. Ja need töötavad!
Praegu vaatasin, et apteegi netipoes oli kõige odavam ribatest 1,80 eurot ja selle tundlikkus on mitu korda kehvem.

Eks inimesed ole ikka erinevad ja mõni kindlasti võtab külma kõhuga ja ei hakka kulutama oma raha selliste asjade peale. Positiivne testitulemus ei garanteeri mingil moel positiivset lõpptulemust- nagu minu puhul näha on. Nii mõru-magus kui see testimine ka pole, mina eelistan kasvõi ajutiselt positiivset testi täielikule läbikukkumisele. See on kasvõi pisike habras lootusekiir, ükskõik kui lühikeseks või pikaks ajaks.

kolm on kohtu seadus

Täna oli minu kolmas siirdamise katse. Kuuest embrüost sai ära kasutatud üks värske tsükliga kohe peale punktsiooni, kaks tükki eelmine kord otse külmast ja selleks korraks oli külmas alles kolm tükki.
Kokkuvõttes on hetkel tunne, et kõik on kenasti ja positiivselt läinud. Endalegi üllatuseks ei olnud ma peaaegu üldse ärevuses. Nähtavasti pissihäda ja lõhkeda ähvardav põis tõmbasid tähelepanu mujale. Jõin vist veidi liiga palju. Käisin suure hädaga vahetult enne veel tualetis ja siristasin tibake nö vähemaks pinget aga no palju sest just abi ei olnud.
Kõik toimus nii nagu varemgi. Ämmaemand oli sel korral mulle tundmatu vene tütarlaps kes oli väga hella käega. Lõi kohe sellise rahuliku õhkkonna, ei tekitanud asjata pinget.
Ja siis tuli üllatus.
Nagu tavapäraselt oli seal "söögiluugis" juba tuttav rõõmsameelne naisterahvas kes küsis mu nime ja siis teatas, et nad sulatasid üles kõik kolm külmas olnud embrüot. Selgitas, et kaks on kenad aga üks on selline kehvake. Kaks läheb siirdamisele ja kolmas jäetakse ootele. Vaatavad paar päeva mis temast saab- kui hakkab edasi arenema siis pannakse tagasi külma. Kui ei arene siis on minu embrüotega selleks korraks ühel pool.
Kõik või mitte midagi! No pressure...
Sel korral valu peaaegu ei tundnud- imeväike torge oli kui arst neid kahte embrüot siirdas aga muud midagi. No ja muidugi see täis põis!! See on kõige jubedam kogu asja juures. Ma ei tea kas viga on ainult minus aga ma ei suuda lõdvestuda kui mul põis nii täis on. Õnneks see ämmaemad vajutas ainult õrnalt põie peale ultraheli aparaadiga. Ja läbi kõik oligi.
Vähem kui 10 minutit.
Arst ütles, et seda ma juba tean mida tohib ja ei tohi teha, ravimeid võtta edasi nii nagu seni. Mis sel korral tähendab kaks korda päevas kaks Gepretixi kapslit tuppe ja foolhapet süüa. Vereproov tuleb teha alles 10.oktoobril ehk siis täpselt 2 nädala pärast. Siis nad helistavad ise, et mis testi tulemused on. Samuti võiksin ma siis küsida mis sellest kolmandast äbarikust embrüost edasi sai. Arstil oli hea tuju ja ta oli äärmiselt tore ja sõbralik. Ukselt veel ütles mulle, et me hoiame teile pöialt. Ja käige kindlasti vetsus ära. Ma naersin vaid ja ütlesin, et see on kindel, et ma nüüd otse vetsu jooksen.
Kuna päevad peaksid algama täpselt nädala pärast siis ma võin juba lubada, et 14 päeva ma küll oodata ei suuda enda testimiseks. See on uskumatult suur rõõm iga hommik pissida pulga peale ja näha järjest rasvasemat teist triipu sinna tekkimas.
Vaatasin just kalendrist, et sellist kerget krambitamist ja pistmist tundsin ma eelmisel korral juba kolm päeva peale siirdamist, mis suure tõenäosusega oli pesastumine. Eks ma vast nädalakese kannatan enne kui esimese testi salaja teen :)

Nüüd on siis kriips peal seksil, raskel füüsilisel koormusel ja üldse tuleks ennast igat pidi hoida. Iga päev tunnike kõndimist värskes õhus pidi paras füüsiline koormus olema. Samas ei tohiks ka lihtsalt voodis lebada. Põhimõtteliselt võiks ju ennast üleliigsest negatiivsest stressist ka hoida aga... mul on täna õhtul ühistu koosolek ja ma lubasin minna. Katsun säilitada külma närvi ja lihtsalt hääletada kui vaja. Loodetavasti läheb kiirelt.

Ma saan aru, et on täiesti ebanormaalne ja liialt vara selliseid asju veel arvutada aga... kui see siirdamine õnnestub ja kõik hästi läheb siis peaks see laps sündima juunis 2018 minu sünnipäeva paiku. Ma olen isegi tubli- ma ei ole ostnud mitte ühtegi lapseasja. Isegi pisikesi sokke mitte. Lihtsalt, et ennast asjatust lootusest ja südamevalust säästa. Erinevate rasedus- ja sünnituskalkulaatorite kasutamine ja artiklite lugemine on ainuke millega ennast piinan. Mul ei ole piisavalt enesekindlust ja iseloomu selleks, et külma kõhuga suudaksin oodata kaks nädalat vereproovini.

mis halvasti, see uuesti

Käisin eile ennast viljatusravi arstile näitamas.
Olin mingil arusaamatul põhjusel kohutavalt ärevuses. Jätsin hommikul isegi kohvi joomata. Ikka olin ennast läbi higistanud ja käed värisesid kui ukse taha jõudsin. Selline tunne oli nagu lõpueksamile oleks läinud. Siiani ei saa aru mis minuga siis juhtus, et nii erutatud olin. Keha reaktsioon varasematele ebameeldivatele kogemustele?

Tavapäraselt pidin ootama 20 minutit üle oma aja. Arst oli meeldiv ja sõbralik. Samas on see ikka totaalne konveier sest ta ei jõua üldse süveneda millise patsiendiga ta räägib, mis on sinu varasem haiguslugu. 

Ise suunas mu kevadel geneetiku juurde. Kui ta sellest juttu ei teinud siis küsisin lõpuks, et kas te geneetiku otsust lugesite. Arst vaatas mind täiesti mõistmatu näoga, nagu ei saaks üldse aru millest ma räägin. Siis selgitasin, et te ju saatsite mu geneetikule, ma käisin ära ja sain vastuse, leiti mutatsioon. Arst vastab selle peale, et aga meile seda vastust ju ei saadeta, ainult patsiendile saadetakse. 

Pakkusin siis välja, et te ju saate digiloost seda lugeda. Mida ta seepeale ka tegi. 

Minul täielik hämming. Kas see mitte polegi digiloo mõte? Kas arst ei peaks vaatama mis on patsiendi ravikaardile kirjutatud tema enda poolt eelnevatel kordadel?

Võimalik, et selline lähenemine tõepoolest ei mahu selle 20 minuti sisse, mis mulle ette on nähtud. Samas minuga ei ole seal kabinetis iialgi rohkem kui 15 minutit läinud. Tavaliselt olen 10 minutiga väljas. Natuke oli arstist lausa kahju. Tundub, et neid minusuguseid lastetuid on nii palju ja arstide koormus väga suur.
Vaadati mind ultraheliga üle ja kõik on kenasti. Emaka limaskest ilus paks ja saab siirdamist teha.
Sel korral läheneme veidi teistmoodi- hästi väheste ravimitega. 

Täna hommikul andsin vereproovi, et kontrollida kilpnäärme olukorda ja prolaktiini. Kui vähegi võimalik siis mulle mingeid ravimeid ei kirjutata. Ainuke saab olema siis tänaõhtul tehtav Ovitrelle süst, mis kutsub esile loomuliku ovulatsiooni ja ülehomsest hakkan kasutama progesterooni.

Minu suureks rõõmuks ei kasuta ma sel korral neid jubedaid progesterooni kreeme. Gepretix on pisike pehme kapsel, seda pean panema 2 kapslit 2 korda päevas. Päris alguses, kui tegime IUI kaks katset, kasutasin ka Gepretixi. Oluliselt meeldivam ja mugavam kui need kreemid. 

Siirdamine tuleb 26.septembril ehk tuleva nädala teisipäeval.
Kuna keegi minult ei küsinud embrüote sulatamise arvu siis eeldan, et tuleb üks. Ise ka ei taibanud seda teemat tõstatada aga mis seal ikka. Jääb siis üks.

Täna pealelõunal kavatsen luurata digiloos oma vereproovi tulemuste järele. 

Peaks kodus järkjärgulise sügisese suurpuhastuse käsile võtma. Siis pole aega ärevaid mõtteid mõelda.

mutant

Juuli alguses sai käidud geneetiku juures. Kandsime ette abikaasaga kogu oma suguvõsade ajaloo, nii palju kui teadsime, ning andsime rohkelt verd analüüsideks.

Hoiatati, et võib minna kuni kaks kuud vastusega. Õnneks päris nii pikalt ei läinud- vastuse sain kätte 18.augustil. Ehk siis umbes poolteist kuud kulus.

Loomulikult on abikaasa ideaalne, ei leitud ühtegi viga. Mind kuulutati seevastu aga mutandiks.

Nüüd jääb üle oodata ainult millal mu supervõimed avalduvad ...

Väljavõte epikriisist:

Homotsüsteiini ainevahetust mõjutava geeni MTHFR ühes koopias leiti muutus 677C>T, st. patsient on antud mutatsiooni kandja. Leitud genotüüp võib olla seotud kuni 30% MTHFR ensüümi aktiivsuse langusega ja põhjustada kerget homotsüsteiini tõusu veres. On leitud, et hüperhomotsüsteineemia on riskifaktor raseduspuhuste tüsistuste tekkeks, eriti madala foolhappe sisalduse foonil. Mõnevõrra on suurenenud risk spontaansete abortide tekkeks.
Kuna foolhape on homotsüsteiini ainevahetuses oluliseks kofaktoriks, vähendab foolhappe manustamine homotsüsteineemiaga seotud võimalikke riske. Patsiendile on soovitav perioodiline foolhappe tarvitamine 800-1200 µg päevas, kindlast aga perikontseptsiooni perioodis (vähemalt 4 nädalat enne oletatavat viljastumist kuni 12. rasedusnädala lõpuni). Samas aeg-ajalt jälgida foolhappe, homotsüsteiini ja vitamiin B12 taset veres.
Patsiendil on välistatud kromosoomide arvu ja "suured" struktuurianomaaliad ning sagedamini trombofiiliat põhjustavad geenimuutused viljatuse põhjusena. Samuti on välistatud kromosomaalsed aberratsioonid patsiendi abikaasal. Riskifaktoriks on patsiendil leitud kõrgenenud prolaktiini tase, mille suhtes aga hetkel täiendavad geneetilised uuringud ei ole võimalikud. Infertiilsuse põhjus jääb ebaselgeks. Empiiriline kordusrisk raseduse ebasoodsale lõpule on populatsiooniriskist kõrgem.

Pikk ja lohisev aga lõpuks on mingigi asi millele näpuga näidata. Mis võiks olla reaalne põhjus meie probleemide taga.

Foolhapet olen ju kõik aja söönud aga ikka tavapärase soovituse järgi 400 mikrogrammi päevas. Kohe peale otsuse lugemist tõstsin doosi 800 peale. Lugesin internetist juurde, et homotsüsteiini tase on seotud ka südame-veresoonkonna haiguste riskiga ja selle mutatsiooni kandjatel on suurenenud risk nendeks haigusteks. Mida on samuti hea ette teada.

Minu jaoks tekkis üks ainuke suur küsimus seda vastust lugedes. Kirjas on, et suuremat kogust foolhapet peaks võtma juba 4 nädalat enne viljastumist. Kuna stimulatsiooni ja punktsiooni ajal me seda ei teadnud siis kas sel ajal kogutud munarakud olid juba mõjutatud kõrgemast homotsüsteiini tasemest? Kas on väga suur tõenäosus, et need kolm embrüot on juba seetõttu vigased ja minu praegune foolhappe söömine ei päästa enam suurt midagi?

Eks tegu on muidugi õnnemänguga- juhul kui mõni neist embrüotest on siiski korralik ja siirdamine õnnestub siis lisafoolhape halba ju ei tee.

Õnneks ei ole foolhape kallis. Ja suurt ülemanustamise ohtu samuti pole. Igaks juhuks võin seda süüa ka.

Helistasin sel nädalal ka viljatusraviarstile, et kas on vaja mingeid proove veel teha või kas pean ravimeid võtma hakkama. Kästi tagasi helistada kui septembri menstruatsioon algab, enne pole põhjust. Siis saame edasi otsustada.

Ideaalis peaksin saama siirdamisele septembri lõpus.

Enne mõtlesin, et läheks ühe muna kaupa edasi siis praegu kaldun pigem selle poole et paneks jälle kaks korraga ja loodaks parimat. Halvimal juhul jääb veel üks aasta lõppu proovimiseks ja siis on sellel aastal joon all.

Eks siis saab vaadata ja otsustada mis edasi. Kui üldse edasi.

mis vahepeal juhtunud on

Tänaseks olen rõõmus ja roosa, naudin seda vähest suve, mis sel aastal on. Hirmus osa on üle elatud.

Nagu mujalt olin lugenud siis abordiarsti kabinet on viimane uks koridori lõpus, kohe wc kõrval. Ukse taga istus üks hilisteismeline paarike, rõõmsad näod peas. Pärast lahkusid koos sama rõõmsatena. Tundus kummaline aga eks igal oma põhjus mille üle rõõmustada.
Arst oli tore ja selgitas kenasti mis tehakse. Küsiti hulgim küsimusi tervise ja muu kohta. Toimus ultraheli ja läbivaatus. Minu üllatuseks samal visiidil ühtegi ravimit ei manustatud. Leppisime kokku, et tulen järgmise päeva hommikul kohe kella 8 ajal protseduuride tarvis samasse kabinetti. Õnneks oli mul järgmine päev juba töölt vabaks küsitud. Sain veel nõusolekuvormid allkirjastada.

Järgmisel päeval anti kohe kabinetti sisenedes mulle üks 400mg ibuprofeeni tablett koos poole klaasi veega. Seejärel pani arst tuppe 4 tabletti ja saadetigi koju. Kaasa sain veidi juhendavat materjali mida lugeda. Ülikiire ja meeldiv visiit. Kõik mis sealt järgnes enam nii meediv ei olnud.
Sõitsin veel koduteel Prismast läbi, et osta suuri ja imavaid sidemeid. Kodus vaatasin filmi, pikutasin voodis ja ootasin. Pool tundi peale arstivisiiti hakkas vaikselt kõhus tuikama nagu päevade ajal. Mõtlesin veel, et oh see polegi nii hull kui ma kartsin. Selle kannatab ju ära. Pealegi ibuprofeen tuimestas valu täitsa talutavaks. Umbes 1,5 tundi peale arsti visiiti hakkas valu vaikselt suurenema. Selline nagu tugev päevadeaegne krambitamine. Võtsin uue ibuka ja mõtlesin, et küll see varsti toimima hakkab.
Oi, kuidas ma eksisin!
Valu muudkui kasvas kuni ühel hetkel läks järsult VÄGA tugevaks. Voodis pikali ei suutnud lamada. Kõndisin küürus mööda tuba edasi-tagasi ja püüdsin hingata valu vähemaks. No ei aidanud. Lõpuks hakkas ka verd voolama. Esialgu üllatavalt vähe.
Ühel hetkel hakkasin üle kere värisema. Seejärel tuli iiveldus. Istusin poollääbakil vannitoa põrandal, värisesin üle kere ja kiunusin valust. Kõhust lõi lahti ja kogu aeg oli tunne nagu tahaks hädale. Seetõttu istusin osa ajast wc-potil ja ei teagi kui palju verd täpsemalt minust välja voolas. Ühel hetkel läks valu juba nii hulluks et lihtsalt kookasin valust põrandal ja ei suutnud isegi silmi lahti hoida.
Ja siis järsku hakkas valu tagasi tõmbuma... krambid olid harvemad ja veidi vähem valulikud. Sain natuke vett juua ja lõpuks ennast voodisse lohistada. Kogu see eriti intensiivse valu periood kestis kokku umbes 45-50 minutit. Voodis suutsin lõpuks magama jääda ja veidike puhata valu õudusest.
Õhtuks oli suhteliselt inimese tunne. Kõht oli väga hell ja natuke ikka krambitas aga ibuprofeen tegi täiesti talutavaks kõik.
Umbes nädala jagu oli väga tugev verejooks. Ikka nii, et pidi iga paari tunni tagant sidet vahetama. Vahepeal mõni päev ei tulnud tilkagi verd ja siis järgmine päev algas jälle peale. Kokku veritses veidi üle kahe nädala.
Ma südamest loodan, et ma mitte kunagi sellist õudust enam läbi elama ei pea aga garantiisid ei ole. Seda ei sooviks ka oma vaenlasele.

Järgmine samm oli Tartus Elite erakliinikus Sõritsa vastuvõtul käimine. Arst vaatas minu haiguslugusid, kuulas jutu ära ja ütles põhimõtteliselt, et tema meid aidata ei saa. Et me oleme mõlemad terved inimesed, tema ei näe haiguslugudes midagi millega ta meid aidata saaks. Läbivaatus kohapeal ka midagi ei näidanud. Soovitas ITKs edasi käia ja oma 3 külmas olevat muna ära kasutada. Arvas, et praegu on lihtsalt halb õnn olnud.
Vähemalt on mul nüüd teise arsti arvamus olemas.

Kolm nädalat peale katkestamist käisin järelkontrollis. Kõik oli ilusasti minust väljunud. Kästi suvel puhata, et jõuaks sügisel uue hooga edasi minna.

Eelmisel nädalal käisime mehega ka geneetiku vastuvõtul ära.
Äärmiselt tore naisterahvas oli. Kuulas meie perekonnaajalood ära ja pani kõik kirja. Ohkas nõutult, et hetkel ei paista küll kuskilt seda põhjust. Samuti võeti meilt verd- minult 5 ampulli ja mehelt 2 ampulli. Vastust lubati umbes kahe kuu jooksul. Seega saame vastused just selleks ajaks kui sügisel uuele ringile läheme.

Ainult päevad ei ole veel alanud. Neli kuni kuus nädalat peale katkestamist peaks päevad hakkama seega mul nagu kaks nädalat oleks veel aega enne kui muretsema hakata.

Nii me siin oleme. Lastetud. Jätkuvalt.
Igast ilmakaarest tuleb titeuuriseid- kellel teine, kellel kolmas laps tulekul. Küll loomulikult küll IVF-ga.
Aga meie läheme kahe nädala pärast Itaaliasse suve nautima ja ma kavatsen juua nii palju veini kui aga isu on. Ja süüa pitsat.
Minu õnnega saan ma kindlasti päevad ka just puhkuse ajaks....

teine ultraheli

Eile oli teine ultraheli, mis kinnitas jätkuvalt tühja lootekotti.
Lootekott ise on rõõmuga edasi kasvanud, keha ei saa aru, et ei ole rase, ei ole last.
Määrati medikamentoosne katkestamine ehk siis tableti abort järgmise nädala teisipäevaks. Pean minema arsti silme all tableti võtma ja jään mingiks ajaks jälgimisele. Teoorias peaks paari tunni jooksul koju saama. Kui see katkemist ei tekita siis antakse 38-42 tunni pärast järgmist ravimit.
Oodata on suuri valusid, emaka krampe ja tugevat verejooksu. Jei... :S
See on ikka nii kohutavalt julm kuidas keha ei saa ise aru, et oleks vaja ära lõpetada ja muudkui kasvatab edasi seda tühja lootekotti.
Kuna tuleb ravimitega lõpetamine siis ei saa kohe ka uuele ringile minna. Pean vähemalt 3-4 kuud ootama enne kui saan uuele katsele minna. See tähendab terve suve.

Muuhulgas panin omale aja ka Tartusse Sõritsa juurde 19.juuniks. Lihtsalt konsultatsiooniks. Küsiks tema arvamust ja mõtteid meie olukorra kohta. Abikaasa lubas ka kaasa tulla.
Ühte pidi tundub hull mõte hakata seal jälle otsast peale kogu selle operatsioonide ja ravimite ja muuga kui mul Tallinnas veel 3 embrüot külmas on. Samas vedada ennast veel kolmest katsest läbi samas kohas kus juba kaks ebaõnnestumist on toimunud - ei tundu üldse loogiline.

 Kõigepealt tuleb üle elada see katkestamine ja siis vaadata mida Tartus räägitakse. Ja siis nautida oma kohustustevaba suve.
Elu on karm ja ebaõiglane.
Võibolla ei peakski inimene, kes saab kohe 35 ja kelle pea on pooleldi hall, lapsi üritama saada.

lõputu ootamine

Järjest rohkem on tunne, et ma elan nagu mingisuguses vahepalses ajavööndis või universumis kus kogu aeg peab midagi ootama. Küll arsti visiiti, küll uuringuid, uuringute tulemusi, protseduure, positiivseid vastuseid, negatiivseid vastuseid. Kogu aeg üks lõputu ootamine.
Ma tunnen kuidas olen kohutavalt väsinud sellest ootamisest.
Homme saab nädal sellest hirmsast uudisest ja siiani ootan, et midagi juhtuks. Et hakkaks päevad, et tekiks katkemine. Aga mitte midagi.
Võimalik, et on ka vara veel. Eks kui neljapäevaseks ultraheliks pole midagi juhtunud siis saan omale tabletid, millega asju kiirendada. Lihtsalt nii jube on elada päevast päeva teadmisega, et kohe kohe peaks katkema. Ma saan aru, et seda last seal pole olnudki. Lihtsalt selline tunne on nagu käiks ringi ja kannaks surma oma emakas....

Tahaks lõpetatust ja lahendust ja edasi minna mitte olla kinni sellest kohutavas ootamises.

Eile käisime oma kalliste sõpradega piknikul ja jalutuskäigul Paljassaares. Vahva noor pere, kel on veidi üle aasta vana väike tüdruk. Imetore lapsuke.
Ja neil oli teadaanne, et ootavad oma teist beebit novembriks.
Võtsin kokku kõik julguse ja jõuvarud, mis minus olid, tegin rõõmsa näo, soovisin õnne ja käitusin nii nagu õige on. Ja ise suutsin mõelda ainult kui kohutavalt ebaõiglane see on, et neil on elu ja minul vaid surm.
Nemad ootavad oma teist last ja mina ootan, et hakkaks verejooks ja see ASI minust lõpuks väljuks.
Sõbrad ei tea meie katsumustest midagi, ma ei ole kuidagi leidnud aega ega kohta neile rääkida. Ja nüüd ei ole mul ka südant seda öelda. Nemad ei ole milleski süüdi ja nende rõõmu ma rikkuda ei taha.
Kallis abikaasa oli samuti löödud. Seda on kõige valusam näha. See meeletu süütunne, mis mind enda alla matab kui ma näen, et see teema talle haiget teeb.
Nii palju negatiivseid tundeid. Just oli tekkinud tunne, et olen olukorraga leppinud ja elu läheb edasi.
Aga ootamatult lükkas teiste inimeste rõõmus uudis mu täielikku auku.

Ema survestab, et ma läheksin Tartusse Sõritsa juurde. Ta pidavat imesid tegema. Aga mul ei ole lihtsalt jõudu sinna praegu minna kõike otsast rääkima ja selgitama.
Hetkel ei taha ma mitte kellegi juurde minna.
Ma tahan, et ma ei peaks enam ootama. Kasvõi paar nädalat tahaks lihtsalt olla ilma ajukäärdude vahel vasardava pingeta.

tühi lootekott

Lähed arstile ultrahelisse oma tillukese parasiidi südamelööke nägema ja saad teada, et on tühi lootekott.
Lihtsalt tühi. Isegi rebukotti ei olnud näha, lootest rääkimata... või südametööst.
Olen siiani täiesti ehmunud. Löödud. Kuidas siis nii??!! Kus on on minu pisike parasiit?
Nägin ka ise ekraanilt seda tühja lootekotti. Ilus ja suur aga tõepoolest täiesti tühi.
Arst oli ka täitsa nõutu. Ütles, et mitte miski minu uuringutes ja proovides ei näita miks see võis nii minna. Soovitas minna geneetiku juurde. Et ju seal mingi geneetiline anomaalia on.
Ja mis see mulle annab, kui on geneetiline viga? Ega seda ju parandada ei saa. Last see mulle ju ei anna. Keegi minu geene ju muutma ei hakka.

Progesterooni kasutamise pean kohe ära lõpetama. Deksametasooni võtan veel 3 päeva hommikuti edasi sest seda ei tohi päevapealt lõpetada.
Ja jään iseeneseslikku aborti ootama. Issand, kui julmalt see kõlab!
Olevat mikroskoopiline võimalus, et asi veel edasi areneb aga sel juhul jääb rasedus püsima ka ilma rohtudeta. Aga kui on vigane siis katkeb.

Järgmine ultraheli on 1.juunil kus siis vaadatakse kas kogu kupatus on minust väljunud, rasedus edasi erenenud või tehakse tablettidega lõpp peale.
Vähemalt sain sel korral nautida paar nädalat positiivseid rasedusteste ja unistada. Loota.
Arst arvas, et järgmise ringi võiks teha kohe kui see eelmine on minust väljunud ja ma tsükliga valmis olen. Pole mõtet aega vahele jätta.
Kui ma päris ausalt ütlen siis täna ei ole sellist tunnet, et tahaks. Et üldse enam tahaks. Kuidagi kahju on oma kehast ja vaimust. Aga täna on ka alles esimene kurb päev.
Tuleb anda aega leinata ...

sümptomid

Pealkiri on küll sümptomid aga peaks hoopis olema nende puudumine.
Jälle põhjus muretsemiseks.
Suurem osa sajaühest hädast, mis mind paari nädala jooksul kollitasid... on nüüd kadunud. Täna näitab kalender 5 nädalat ja 3 päeva rasedust.
Kõht pole enam nii paistes, gaasid on peaaegu kadunud. Ainuke mis on- suu kuivab kogu aeg, vaatamata sellele kui palju ma joon. Ja ma joon kogu aeg sest see suu kuivus on jube tunne. Samas mõnel päeval pole isegi see nii hull enam, et segaks.
Öösiti ei käi ma ka enam vetsus, kannatab kuidagi hommikuni ikka ära. Samas on tekkinud öine higistamine. Nii, et ärkan läbimärgade linade vahel, juuksed ka peas märjad. Aga mitte iga öö.
Eile märkasin ka, et mu näonhk on vist veidi rasusem. Samas nahk on ilus prink ja sile. Kordades parem kui mul tavaliselt.
Kõhuvalud ja krambid on ka peaaegu kadunud. Vahest harva õhtul voodis torkab alakõhus veidi, kui ebamugavas asendis olen.
Üldse ei imesta kui ma saan järgmine tädal täiega omale ka selle paljukardetud iivelduse. Miks peaks mina just sellest pääsema.

Raske on mitte mõelda kogu aeg sellele eesootavale ultrahelile. Siis peaks rasedust olema juba täis üle 6 nädala ja peaks olema näha ka südamelöögid ning võimalik mõõta nende sagedust.
Lugesin mingit Taani uuringut kus väideti, et kui 6.-8. rasedusnädalaks on südamelöögid üle 120 löögi minutis siis langeb raseduse katkemise tõenäosus kohe märgatavalt. Mitte nulli aga märgatavalt.
Täna täpselt nädala pärast on mul ultraheli, mida ma niii kohutavalt ootan.
Ja peale seda hakkame ootama 1. trimestri lõppu või veel mõnda arsti pandud lähemal asuvat kontrolli. Üks tohutu ootamine ja lootmine, et äkki ikka jääb püsima.
Õnneks on töö ja palju koduseid toimetusi. Ei mõtle kogu aeg sellele, isegi ei ole meeles, et midagi minu sees kasvab. Aga õhtuti voodis ma siiski googeldan ja loen ja olen veidi peast rase.
Natuke ju võib ka.

positiivne!

Tänahommikune vereproov näitas hCG tasemeks 401,5. Tõlge arusaadavasse inimkeelde: täitsa rase :)
Eks ma ju oma koduste testide pealt nägin, et positiivne on aga nii ilusat numbrit ei osanud kohe oodatagi.
Ämmaemand helistas juba kell 11 ja soovis õnne positiivse tulemuse puhul. Isegi teist kinnitavat vereproovi ei pea minema tegema vaid kohe 23. mail on ultraheli. Seni jätkan oma alalhoidvat režiimi ja võtan ravimeid sama skeemi järgi edasi. Välja arvatud bromokriptiin- seda ei pea enam võtma.
Enesetunne on hetkel hea- kõhu hull paistets on tagasi tõmmanud ja kõhukinnisus ei ole ka nii hull enam. Kuigi kõik söök tekitab gaase ja seedimine on kergelt hell ja valulik ikka.
Õhtuti alakõhus ikka veidi valutab ja torgib aga eks see ole ka arusaadav. Kõik ju kasvab ja kohandub selle väikese parasiidi majutamiseks.

Nüüd tuleb kaks nädalat vastu pidada ja siis peaks ultrahelis näha olema kas on üks või kaks munakest kasvama läinud. Või kas üldse midagi kasvama on läinud.
Oleks, et see nüüd ära ei kukuks ja vastu peaks esimese trimestri lõpuni.

Tuleb leida omale positiivseid tegevusi ja mitte liiga palju sellele teemale enam mõelda. Meeletu muretsemine ka asjale kuidagi kaasa ei aita.

esimesed triibulised

Kätte sain. Oma esimesed triibud.

Tellitud rasedustestid jõudsid alles eile, 4.mail postkasti. Loomulikult oli mul vaja kohe peale tööd katsetada. Annan endale täiesti aru, et õhtusest uriinist ei pruugi mitte midagi näidata. Eriti kuna viimasest pissimisest oli möödas ainult tund aega.
Aga tuli ära see teine triip. Kohe. Õrn ja udune aga kindlalt positiivne.

Milline kergendus. Isegi kui see on ajutine, isegi kui see lõpuni ei õnnestu siis ma vähemalt tean, et ma olen võimeline midagigi raseduse moodi oma kehas kasvõi ajutiselt kandma :)

Loomulikult tahtsin teha täna hommikul kordustesti. Ikka selle päris õige hommikuse uriiniga ja tahtsin saada paksu ja rasvast kinnitustriipu. Aga võta näpust.
Käisin öösel vist 3 korda pissil ja ei jõudnud mu põide midagi oluliselt "kangemat" koguneda. Hommikune test oli sama udune kui õhtune.
Aga see joon oli siiski seal.

Kuna mul oli tellitud 10 testi siis saan siin hullata nendega veel päris mitu päeva. Esmaspäeval on vereproov.

enesetunne

Ma pean ütlema, et eriline lill mul see enesetunne ei ole. Isegi minu tavapärase päevade-eelse aja enesetundega võrreldes.
Kõigepealt on mul kohutavad kõrvetised. Mul on elus varem ka olnud kõrvetisi ja päris tõsiselt. Olen neid ravinud ja alati abi saanud. Aga nüüd- peaaegu kogu aeg kõrvetab. Rennie on pidevalt käepärast. Võtan küll ravimeid ilusasti toidukorra keskel ja mitte kunagi tühja kõhu peale aga ei midagi.
Eelmisel nädalal oli vahepeal niiiii külm olla, siis hakkasid kuumahood. Eriti õhtuti enne magamajäämist voodis hakkas süda pupergama ja läksin üle keha higiseks ja oli kohutavalt palav. Nüüd on selle higistamise ja kuumahooga veidi parem juba paar päeva. Aga uinumisega on ikka raskusi. Olen muidu kuldne magaja ja mind väga häirib see, et minu uni on rikutud.
Kogu aeg on kummaline värin kehas sees. Vererõhk on normis, pulss on võibolla tibake kõrgem aga selline tunne on nagu oleks kanget kohvi joonud. Vastik vibra on kehas sees.
Ma olen siirdamisest saadik vist 3 tassi kohvi ainult kokku joonud. Lihtsalt nende kõrvetistega ja värinaga ei suuda üldse kohvi enam taluda. Magu läheb täiesti hulluks selle peale.

Miskipärast just õhtuti hakkab ka alakõhus ebameeldiv survetunne. Ma ei ütleks, et need on sellised krambid nagu päevade ajal aga sarnased. Lihtsalt kümneid kordi nõrgemad.

Ja siis on veel minu meeleolu. Lühikokkuvõte oleks vist- katus sõidab sajaga.
Ma olen alati enne päevi olnud kergemini ärrituv ja natuke emotsionaalsem. Aga praegu on ikka kosmos- selline tunne on, et terve maailm on minu vastu keeranud. Samas ma olen võimeline mingi lihtsa nalja peale naerma kõva häälega nii, et pisarad jooksevad.... mida ma ei ole teinud vist lapsepõlvest saadik. Kui üldse kunagi. Ma ei ole selline kõva häälega naerja inimene. Naeran küll pisarateni aga niimoodi vaikselt kihistades. See on midagi uut.
Tahaks loota, et see draakon, kes minust saanud on, ei hammusta oma abikaasa pead otsast ära. Tema vaeseke saab suure osa minu kehvast tujust oma kaela.

Kohmakas olen, tähelepanu on peaaegu võimatu keskenduda. Eile lõikasin peaaegu pool pöidlaküünt maha omal noaga kui süüa tegin. Tööl unustan ja teen vigu, oluliselt rohkem kui muidu.
Autoga sõites katsun kogu aeg 3 x üle kontrollida enne kui liigun, sest no ma olen nii hajameelne ja tähelepanematu praegu.

Mu suu kuivab kogu aeg, nagu vatti oleks täis. Ometi ma joon hästi korralikult. Ma ei taha ja ei saa süüa enam asju mida muidu krõbistasin rõõmuga. Näiteks seisab karp kõrsikuid mul tööl juba teist nädalat, ma ei suuda neid süüa. Magusat ei taha kuigi olen alati suuur kommisõber olnud. Pakk komme korraga kinni pista ei ole seni olnud probleem. Nüüd ei lähe üks Kalevi komm ka alla.
Erandiks on mahlased ja/või hapud asjad. Eile sõin hapusid kummikomme. Või näiteks Mango Smuutikese jäätis. Lemmik! See oli ka enne lemmik aga nüüd on kuidagi eriti hea. Jahe, vähe magus ja mahlane. Võiksin vist 5 tk järjest süüa.

Et mul see enesetunne nii sassis on siis otsustasin alla anda ja tellisin netist 10-paki rasedusteste. Täna-homme peaks jõudma. Siis saan kasvõi iga päev testida kui tahan.
Päevad peaksid ametlikult algama homme, eks näis siis kas veab esmaspäevase vereproovini välja või lendab ka sel korral kõik vastu taevast.

teine katse

Käisin täna lõuna ajal teisel embrüo siirdamisel ja olen nüüd kahe priske embrüo võrra rikkam :P

Esimene kord olid värsked embrüod ja sel korral siis sulatatud ehk FET (frozen embryo transfer).
Pidin veidi kabineti ukse taga ootama, sest minu ees oleva patsiendiga läks miskipärast veidi kauem aega. Muidu oli protseduur veel kiirem kui eelmisel korral sest mulle ei olnud tarvis enam kõike selgitada ja üle rääkida.
Embrüoloog oli jälle see sama rõõmsameelne ja eriti tore naisterahvas. Rääkis mulle kuidas nad olid sulatanud kaks tükki ja mõlemad olid ilusasti sulatamise üle elanud ning näevad väga head välja. Kolm pisikest jäi veel sügavkülma tagavaraks.
Minult küsiti kokku vist umbes 22 korda, et kas ma olen ikka kindel, et tahan kahte ja need on juba blastotsüsti staadiumis ja olen ma ikka kindel ja kaksikuid me ikkagi üritame vältida.
Arst siiski nõustus minuga, et kuna mul on kaks ebaõnnestunud IUId ja üks ebaõnnestunud IVF selja taga siis kahe embrüo siirdamine annaks suurema tõenäosuse rasestuda.
Protseduur ise oli ebameeldiv aga talutav. Kahjuks seda ma ei kuulnud kas mõlemad embrüd said sealt kateetrist minu emakasse võ mitte. Ju see info vahetati nii, et minul jäi see tähelepanuta. Igatahes töö kiire ja korralik.
Kõige suurem kergendus oli see, et pärast sai pissile. Tõsiselt. See kui keegi sinu täis põie peale ultraheliaparaadiga surub ei ole just kõige mõnusam kogemus.

Igatahes hulbib minu emaka sees nüüd kaks ilusat blastotsüsti staadiumis embrüot kes peaksid lähima 7-10 päeva jooksul pesastuma.
Ametlik vereproovi kuupäev on alles 8.mai ehk 14 päeva pärast. Kardan, et mu kannatus nii kaua vastu ei pea. Kuna päevad peaksid hakkama juba 4.mai paiku siis nähtavasti proovin veidi enne amtlikku vereproovi ja kodust testi teha.
Tean-tean.... milleks ennast ärritada varem? Lihtsalt see ootus ajab muidu hulluks ja testimine tõmbab kasvõi hetkeks pinget maha.

Pean veel mainima, et minu uus ravim, see dexamethason, segab minu und. Raske on magama jääda, uni on halb ja ärkan palju ja kergelt. Loodan, et keha lõpuks harjub sellega.

Kõik ülejäänud ravimid on maksnud vahem aga progesteroon (Crinone) maksab 1 pakend 44 eurot ja sente. Ühes pakis on 15 tuubikest kreemi millest jagub 7,5 päevaks. Siit kiire arvutus ütleb, et keskmiselt kulub kuus seda 4 pakki ehk 176 eurot.
Ravimihüvitisi ei ole ma siiani haigekassalt saanud ühtegi senti tagasi. Sel nädalal on selle kvartali väljamaksete tähtaeg. Siis paistab kas mulle ka midagi hüvitatakse.
See tuletab meelde, et pean tegema ka uue kunstliku viljastamisega seotud kulude hüvitamise avalduse.

Lootus sureb viimasena, eks?!

uuel ringil

Täna on juba 21.aprill. Kole kiired ajad olid tööl ja kohutav laiskus ei ole lasknud mul siiani midagi kirjutada.

Käisime märtsi lõpus Pariisis oma nö pulmareisil. Ilm oli tiba kõledapoolne aga vaatamata sellele kõndisin oma jalad villi. Sõime kohutavalt head toitu, magasime palju ja nautisime üksteise seltskonda kõige täiega.
Puhkus oli nii mõnus, et panime päev enne Pariisist lahkumist bronni juba järgmiseks puhkuseks- juuli lõpus Napolisse. Seal saab olema kõrvetavalt palav aga selline üks suvi peabki olema.

5.aprillil algasid päevad ja helistasin arstile. Tekkis väike segadus seoses minu nimevahetusega aga see lahenes kiiresti. Leppisime kokku, et tulen ennast ette näitama 18. aprill ehk selle nädala teisipäeval.

Minu meelest oli see üks kõige meeldivamaid visiite selle arsti juures üldse. Kui välja arvata, et pidin ootama 35 minutit ukse taga üle oma aja.
Arst oli lahke ja sõbralik. Ultraheli näitas et emaka limaskest on ilus paks ja hästi arenenud, folliikul oli sel korral paremal ja lausa üle 2 cm läbimõõduga. Arst küsis jälle et kas viljatuse probleem on mehepoolne. Minul olevat kõik nii ilus ja toimiv. Kinnitasin, et ei ole mehepoolne ja ilus küll aga tulemust ei ole sellegipoolest.
Leppisime kokku, et siirdamine tuleb 24.aprillil ja sel korral proovime kahe embrüoga. Risk on küll veidi suurem aga ka õnnestumise tõenäosus on suurem.
Loodame siis, et minu munakesed sulatamise kenasti üle elavad.

Raviskeem näeb ette järgmist:
- läbivaatuse päeva õhtul pidin tegema ühe Ovitrelle süsti, et toimuks ära ovulatsioon,
- järgmisest päevast ehk 19. aprillist pidin hakkama kasutama progesterooni kreemi kaks korda päevas,
- uue lisandusena pean alates laupäevast ehk 22.aprillist hakkama võtma kaks korda päevas tablette mis suruvad alla minu immuunsust (Dexamethason Krka, mis on sünteetiline steroid).

Kuna eelmine kord midagi nagu toimus, mis rasedushormooni verre tekitas aga kohe ka katkes, siis arst nähtavasti arvab, et minu immuunsüsteem võis embrüot rünnata ja välja tõrjuda.

Reisiplaanid said ka tehtud selle mõttega, et juuli lõpuks on esimene trimester läbi ja peaks olema ohutum lennata. Või siis kui ei õnnestu ka sel korral...  siis on lihtsalt chill reis.

Ärevus on oluliselt väiksem sel korral sest tean mis mind ees ootab.
Mees üks päev vaikselt küsis, et me ju ikka proovime edasi siis kui sel korral ei õnnestu? Lubasin talle, et proovime.

järjekordne ebaõnnestumine

Nii see siis läks.
Täna on juba 2.märts ja alles nüüd jõuan ma selleni, et kirjutada. Mitte, et oleks väga löödud olnud vaid kuidagi ei olnud isu enne kirjutada.

Minu kurvastuseks hakkasid selle ebaselge vereproovi nädala laupäeval päevad. Igaks juhuks tegin siiski esmaspäeval kordusvereproovi aga nagu oli ka arvata- see oli selgelt negatiivne.
Nüüd pean ootama kaks kuud enne kui saan uuesti proovida. Alles aprilli menstruatsiooni ajal pean viljatusravikeskusega uuesti ühendust võtma.

Ma millegipärast eeldasin, et saan kohe järgmisel tsüklil uuesti proovida. Kõik teaduslik kirjandus, mida olen selle kohta lugenud, ütleb et ei ole õnnestumise tõenäosusele mingit mõju sellel kas oodata paar kuud või teha kohe järgneval tsüklil uus IVF ring.
Mida rohkem ma loen seda kindlamalt saab selgeks, et Eestis järgitakse ikka veel mingeid viljatusravi protokolle, mis mujal maailmas on 10 aastat tagasi ümber lükatud. Ja mul ei ole sellest mitte kellegagi rääkida.
Peab uurima vist kas seal keskuses on mõni nõustaja kes minu küsimustele vastaks sest arstiga ei ole mul võimalik pea üldse kokku puutuda nii, et saaksin midagi küsida.

Esimene IVF niisiis ebaõnnestus.
Loomulikult jäin kohe peale seda IVFle järgnenud menstruatsiooni haigeks- olin päris palaviku ja nohuga kodus haiguslehel. Lisaks hakkas ainult nädal peale päevi tugevalt määrima ja pole siiani lõppenud. Samas ei ole see päris päevad ka. Eks sellest hormoonravist ja kõigest torkimisest on organism omajagu pahupidi pööratud.
Hakkasin uuesti võtma multivitamiine, vähemalt seniks kui uuele ringile lähen. Vaja see vana keha uuesti üles turgutada.
Positiivne selle juures on, et kahe nädala pärast sõidan Pariisi mesinädalatele oma kalli abikaasaga ja seal ei takista miski mind elu nautimast. Saan süüa-juua, lennata lennukiga ja ei pea iivelduse pärast muretsema. Ootame mõlemad juba niii väga seda reisi!

Täna on minu isa sünnipäev ja minu kalli Arksu teine surma-aastapäev. Arksu oli minu kõige kallim sõber ja truu kaaslane peaaegu 13 aastat minu elust. Unustamatu koerapoeg, kes jättis kustumatu jälje väga paljude inimeste hinge. Minu väike kangelane.

seda ma kartsingi

Viljatusravikeskusest helistati alles pealelõunal.
Oligi nii nagu ma kartsin- vereanalüüs oli ebaselge. Hormooni tase ei näidanud midagi konkreetset. Eile kirjutasin valesti- hCG tase oli 15,7, mitte 15,3. Pean ootama veel 5 päeva ja siis minema 13.veebruari hommikul uut vereproovi andma. Seni tuleb edasi kasutada progesterooni ja olla kannatlik.
Kui hormoonitase on tõusnud siis võib rasedust eeldada, kui langenud siis võib eeldada, et on peetunud see vähene, mis oli....

Nii palju siis minu lootusest, et äkki saan kaks nädalat rahu enne kui uus pingeline ooteperiood tuleb.
Üleeile õhtul oli mul see päevade hirm ja võtsin paratsetamooli.
Eile õhtu oli rahulik aga ärkasin öösel krambitamise peale. Kuna päevad ei ole alanud siis pakun, et tegu on pisikese embrüoga kes oma kombitsaid minu emakaseina sisse ajab ja ennast kindlamalt paika sätib. Mis on ju positiivne. Samuti võib seda valu tekitada ka emaka venimine ja kasvamine.
Jätkuvalt veidi määrib- selline pruunikas ja väga vähene voolus on. Saan aru, et ka see on täiesti normaalne. Seni kui voolus ei ole helepunane veri ja rohke on kõik hästi.

Täna, kui olin tööl ühe töökaaslase peale vihastanud, hakkasin tagasi mõtlema. Ma ei ole muidu nii äkiline ja rusikas püsti- äkki on ka see sümptom? Lähen nagu kuiv kadakas särinal põlema iga väiksema asja peale. Viimati olin selline teismeeas...

Tuleb need paar päeva üle elada ja loota, loota, loota....
Võiks ju ometi olla päris meie enda tilluke elualgekene seal kenasti kasvamas.

8.veebruar

Täna hommikul käisin andmas vereproovi.

Need kaks nädalat olid ootamatult närvilised. Arvasin, et suudan sellest üle olla aga põen siiani, sest arst ei ole veel tagasi helistanud minu tulemuste kommenteerimiseks.
Vaatasin Digiloost, et hormooni tase oli 15,3. Väidetavalt on näit alla 5 mitterase ja üle 25 juba rasedus. Aga mis jääb vahepeale? Ebaselge.
Võimalik, et lasevad mul korrata proovi paari päeva pärast.

Eile õhtul hakkasid mingi hetk kõht, selg ja jalad valutama ja oli täpselt selline tunne nagu päevad hakkaks. Hästi natuke on sellist pruunikat voolust ka olnud. Võtsin ühe väikese paratsetamooli ja hommikuks oli enesetunne juba väga hea.
Pean kokku kraapima oma viimased kannatlikkuse riismed ja ootama ära arsti kõne.

Positiivse poole pealt- saime oma abielu registreeritud 4.veebruaril. Täna olen juba neljandat päeva abielunaine :)
Olime vaid kahekesi ja ikka oli tiba piinlik ja kohmetu. Olen väga rõõmus, et keegi teine seda pealt ei tulnud vaatama.
Pärast käisime restoranis lõunal ja kohvikus teed joomas ja kui aeg juba pealelõunane oli siis sõitsime koos tordi ja vahuveiniga mu ema juurde.
Kõik olid veits üllatunud ja ema muidugi on solvunud aga eks ta püüab seda varjata :P
Esmaspäeval viisin tööle torti ja sain ka seal tähistatud. Ka bossid olid üllatunud aga meeldivalt.
Kõik lähemad sõbrad ja sugulased said teavitatud. Nüüd on jäänud vaid suur ja kulukas ettevõtmine- dokumentide vahetus seoses nimemuutusega.
Eile sain juba kokku puutuda olukorraga kus pidin kirjutama dokumendile allkirja ja jäin jänni. Ma tõsiselt ei olnud harjutanud oma uut allkirja. Pidin kiirelt midagi ära kirjutama. Aeg näitab milliseks see allkiri lõpuks jääb.

Pulmaööd ja muid lõbustusi peame planeerima millalgi tulevikus sest hetkel on KÕIK keelatud :P

ohhhh helistaks see arst ometi!!!

so far, so good...

Eile oli 25. jaanuar ja toimus embrüo siirdamine.

Minu kannatlikkusel on piirid ja ma suutsin enne vastuvõttu luurata juba ITK iPatsiendi süsteemis oma raviandmeid. Ainuke infokild oli arve, embrüote külmutamise arve 100 eurot. Ma ei ole vist mitte kunagi elus nii õnnelik olnud sajaeurose arve üle :) See tähendab, et on mida külmutada!

Läksin suure ärevusega kohale juba 15 minutit enne oma ettenähtud aega. Mul lasti läbi lugeda embrüote külmutamise nõusoleku vorm ja allkirjastada. Seejäärel läksin samasse ruumi kust algas ka punktsioon. Saapad, püksid ja aluspüksid tuli jätta eesruumi, pandi selga jälle roheline kittel ja pähe mütsike. Protseduur ise toimus samas ruumis kus punktsioongi. 

Ronisin pukki ja jäin ootama. Minu vasakul käel oli seina sees luuk nagu see kust vanasti sööklates toitu välja jagati. Sealt nõjatus välja noor naisterahvas kes rõõmsalt küsis minu nime ja selgitas olukorda. Nimelt oli minu seitsmest munarakust väga hästi kasvama läinud lausa kuus. Esimesel korral siirdatakse ainult üks ja viis nupsikut läheb külma oma aega ootama. 

Seejärel tegi ämmakas mulle mingid puhastamised ja siis tuli arst protseduuri tegema. Pean kahjuks tunnistama, et oli valus. Nagu keegi oleks sukavardaga torkinud emakasse. 

Samal ajal hoidis ämmakas kõhul ultraheliseadet. Seda protseduuri teostatakse täis põiega ja just sinna ämmakas seda aparati vastu suruski. Ma pean ütlema, et ei ole kuidagi võimalik lasta ennast lõdvaks ja lõõgastuda kui keegi su täis põiele surub. 

Arst sai otse sealt "söökla" luugist embrüoloogi käest mingis kateetris minu marjakese sõnadega, et see on üks kõige ilusam. Küll on seda hea kuulda :)

Protseduuri teostamise ajal luges arst mulle sõnu peale. Jätkan ravi nii nagu ette kirjutatud, mis minu puhul tähendab kaks korda päevas vaginaalset progesterooni geeli ja õhtuti pool tabletti bromokriptiini. Ma ei tohi minna vanni, sauna, spasse, ei tohi teha rasket füüsilist tööd ega trenni, ei seksile ja alkoholile. 

Kummaline, et arst küsis mu käest väga nõudliku häälega "Kas te saite aru, mis ma räägin?!". Jätkuvalt on tunne nagu tal oleks midagi minu vastu, ta ei tahaks mulle neid protseduure teha või ta arvaks, et ma olen kergelt kohtlane. Ma ei tea, ma ei saa aru. Üliebameeldiv.

Igatahes andis arst ühel hetkel sealt luugist tagasi selle kateetri, kus marjake sees oli olnud ning sai sealt vastuse, et kõik korras. Võin sellest järeldad, et kontrolliti ega embrüo sinna kinni pole jäänud ja kindlasti õigesse kohta jõudis.

Kõik toimus väga kiirelt, umbes kümne minutiga kõik kokku. Siis sain riidesse panna ja vetsu minna.

Nüüd on mu pisike kolmepäevane embrüo minu emaka sees, kaks päeva katseklaasis kasvanud ja päevakese minu sees. Edasi ei saa meditsiin teda ega mind aidata. See pisike peab ise leidma endas jõudu pesastuda emaka limaskesta sisse ja hoida vapralt kinni. 

8.veebruaril ehk täpselt kahe nädala pärast pean minema andma hommikul vereproovi ja arst võtab minuga ise ühendust. Ükskõik mis tulemus siis on. 

Eeldan, et kui ei tule rasedust sel korral siis lihtsalt lepitakse kokku järgmine siirdamise kuupäev ja sulatatakse selleks korraks mulle paar munakest.

Aga kui ta oli nii ilus ja tubli juba katseklaasis siis võiks ta ju püsima jääda....

tehtud!

Eile oli 23. jaanuar ja minu punktsioonipäev.
Olin selle pärast nii mures, et terve pühapäeva kraamisin kodu nagu segane. Lihtsalt, et mõtteid mujale viia.
Loksusime trammis mehega esmaspäeva hommikul ilusasti kella 8:20ks kohale. Vaevalt jõudsime maha istuda kui mees viidi oma panust andma. Minule anti käsk kätte vetsus ära käia ja siis tagasi tulla.
Häda küll ei olnud aga no käisin siiski ja tilgutasin viimased piisad veel potti.
Peale seda sain jalatsid jätta protseduuride ruumi eestuppa ja juhatati mind minu "tuppa". See oli voodi, mille ümber olid tõmmatud kardinad. Riietusin öösärki ja jäin ootama. Olin kummaliselt rahulik.
Varsti tuli õde ja pani mulle veenikanüüli. Pean juba etteulatuvalt mainima et see oli kõige valusam osa kogu protseduurist. Kanüüli koht valutas veel pärast ka kui see ära võeti.
Sain vast 15 minutit lamada ja oma mõtteid mõtelda kui kutsuti mind edasi. Läksime opisaali eesruumi, mulle pandi selga roheline kittel ja mütsike, käed pidin ka ära desinfitseerima.
Opisaalis oli palju inimesi, ilusates kollastes riietes ja maskides kõik.
Ronisin pukki ja katsusin lõdvaks lasta ennast. Ämmaemand paigaldas peegli, õde pani ühele käele vererõhu mõõtmise manseti ja teisele käele süstiti kanüüli ravimit. Korraks tundsin kurgus vastikut mõrudat maitset, mäletan et tegin krimpsus nägu selle peale. Järgmisena tuli kummaline kuumajutt kuklast üles ja see on viimane mis mäletan.
Ühel hetkel raputas keegi mind puusast, et ärgake! Paluti hakata vaikselt ärkama ja tasakesi istukile tõusma. Ni ma siis soikusin seal. Istusin uimase näoga voodi serval, pea käis ringi ja jalad tudisesid all. Vahepeal käis ämmakas rääkimas, et punkteeriti 12 folliikulit ja saadi 7 munarakku. Huvitav miks ainult 7. Pean arsti käest küsima. Samuti juhendati, et kuidas edaspidi hakata kasutama progesterooni geeli ning millal peab tagasi tulema. Lõpuks sain ennast riidesse ja saadeti mind ukse taha koridori tooli peale istuma.
Siis sain kella vaadata- kell oli 9:25. Täielik konveier on ikka :) kell 8:45 protseduur ja 30 minutiga pead olema ärkvel ja voodi vabastanud. Ma pean ütlema, et oleksin hea meelega seal paar tundi maganud. Istusin keset koridori ja sõin oma kaasavõetud pirni, õde tõi mulle lahkesti topsiga külma vett ka juua.
Lõpuks kui oli tunne, et jalad kannavad ja pea enam ei uju, helistasin emale.
Sain vastuvõtust jope selga ja ema korjas mu maja eest peale 9:38. Põhimõtteliselt tunni ajaga tehtud asi.
Kuulsin kuidas seal kõrvalvoodis üks naine rääkis et tema läheb küll nüüd otse tööle.
Mina ei läinud. Olin ikka täitsa plönn ja pealegi oli juba päev vabaks küsitud.
Ema viis mu koju ja sain voodisse puhkama minna. Millalgi peale lõunat tukkusin tunnikese ja siis tuli lõpuks valu. Ei saanud õieti voodist välja ja ennast sirgu ajada. Käisin küürus nagu vanamoor või istusin kägaras diivani peal. Õnneks ibukas veits leevendas.

Tagasi pean minema homme 25.jaanuaril kell 14:15. Siis selgub mitu munakest kasvama läks ja esimene siiratakse tagasi minu sisse. Sellest võin järeldada, et siiratakse kahepäevaseid embrüoid. Väidetavalt esimesel korral rohkem kui ühte ei siirata, lihtsalt et vähendada mitmikute tuleku võimalust. Sain aru, et edaspidi võidakse siirata ka kaks embrüot.

Loodame, et sellest seitsmest läks kasvama päris mitu, et oleks võimalus mõni ka külmutada ja uuesti proovida. Ma ei tahaks üldse lähiajal seda sama jama läbi teha. Vaatamata sellele, et mul suuremate probleemideta protsess kulges ei olnud selles mitte midagi meeldivat. Vähemalt on süstidega selleks korraks kõik.

Ära kukkus hirm, et mul üldse munarakke ei teki. Mõned siiski saadi. Samas on jäänud veel mure selle pärast kas olemasolevad on ka väärtuslikud või täiesti kõlbmatud ja vigased. See selgub homme. Eeldan, et kui ei oleks kasvama läinud ühtegi siis oleks mulle öeldud, et pole mõtet siirdamisele tulla.

Täna on ka veel kõhus nabast all kahel pool selline õõnes ja veidi valus tunne. Eriti põrutab ja on tunda kõndides. Samas ei ole tunne selline, et segaks igapäevaelu või vajaks valuvaigistit.
Mul on nii kole keeruline olla positiivne selle esimese katse osas. Olen kuidagi nii skeptiline ja isegi kibestunud. Hinges sügaval ikka närib mõte, et ma pole seda ära teeninud, mul kindlasti ei õnnestu ja mõttetu pingutamine on.
Samas- äkki on imeilus, tubli ja priske embrüo, mis kohe kinnitub ja õnnelikult pidama jääb.
Ja siis tuleb see 14 päeva ootamist ja hullem veel- peale seda veel ootamine kuni kolmanda raseduskuuni, et olla kindel. Et ei toimuks peetumist ja iseeneslikku aborti.

Sellele ma püüan praegu mitte mõelda. Katsuks kuidagi homseni mitte närvivapustust saada...

emotsionaalne karussell

Täna on reede ja tsükli 12. päev. Vahepeal on palju asju juhtunud.
Kõigepealt teisipäevane arstikülastus.
Sain kiita, et kõik on ilus. Ühel pool oli 5 ja teisel pool 7 folliikulit kasvamas. Vasakus munasarjas olid aga folliikulid poole väiksemad kui paremal. Neid tuli hakata nüüd järele aitama ja paremaid kinni pidama, et ei ovuleeruks enne aega.
Arst määras, et Bemfola 150IU süstin edasi endistviisi- järgmised 4 päeva hommikuti, et kasvatada vasaku munasarja folliikulid küpseks. Juurde tuleb hakata süstima 5 päeva järjest õhtuti kella 17-18 vahel rohtu nimega Orgalutran. See viimane takistab enneaegset ovulatsiooni.
Viimane süst on laupäeva õhtul ja siis teen ka Ovitrelle süsti, et esmaspäeval saaks punktsioonile tulla.
Kõik oli rõõmus ja roosa.
Peale tööd läksin apteeki, et osta välja retseptid.
Aga mida ei olnud olid retseptid....
Kuna kell oli alles 17:09 siis helistasin kiirelt arstile. Loomulikult ei vastanud enam mitte keegi. Helistasin läbi ka kõik teised viljatusravi keskuse telefonid. Ei miskit.
Olin hingepõhjani löödud, pettunud, vihane, hirmul ja nii edasi.
Igal sammul on rõhutatud mulle arsti juures, et kõiki süste tuleb teha väga täpselt ja kindlatel kellaaegadel, et saada parimat tulemust. Ja siis jäetakse mulle lihtsalt rohud välja kirjuatmata...
Sõitsin koju, endal pisarad terve tee voolamas. Kodus nutsin kõva peatäie ja hakkasin helistama. Tuttavatele, sugulastele- kellel aga teadsin olevat mingi kontakt mõne arstiga.
Lõpuks tuli meelde, et ema pinginaaber on silmaarst- äkki tema saab mõne oma tuttava kaudu midagi organiseerida.
Kuna paremal munasarjas olid folliikulid juba nii suured et võivad iga hetk ovuleeruda siis ei saanud riskida süsti edasilükkamisega.
Pean emale au andma- ta suutis asja ajada nii kaugele, et lõpuks ma need retseptid sain- tuttava-tuttava-tuttava kaudu. Küll tunde hiljem kui arst oli ette näinud aga siiski sain.
Sõitsin pool kümme õhtul Tõnismäe valveapteeki ja sain oma süstid kätte.
Minu küsimus on, et mis oleks saanud siis kui mul ei oleks olnud võimalik tuttavate kaudu retsepte nuiata??
Loomulikult on see õhtune Orgalutrani süst kuradi valus. Nõel on jämedam ja rohi on kibe. Punetab ja kipitab naha all üle poole tunni. Lisaks on süstekoht pärast 24 tundi veel hell.
Helistasin kolmapäeval uuesti arstile, et öelda mis ta teinud on, et valada oma pahameel välja. Aga nagu kiuste ei vastanud ei arst ega tema õde vaid hoopis keegi võõras venekeelne tädi, kes ei teadnud asjast midagi.
Selline lisastress ja pinge niigi hellal ajal ja teemal ei ole üldse teretulnud. Ega ma ei jäta- ma mainin selle ära esmaspäeval enne punktsiooni.
Lisaks pidin ma eile kõik ära rääkima ka oma bossidele. Kuidas muidu põhjendada seda, et ma esmaspäeval tööle tulla ei saa. Nii vähemalt ei tule neile see üllatusena kui mingi hetk titt tulemas on. Nad on ette hoiatatud :)
Tänaseks olen nagu "rase part". Kõht on punnis, süda on tihti paha ja isu pole. Istuda ja püsti tõusta tuleb nagu rasedal- käega ennast toetades sest muidu on raske. Isegi kõndida tuleb jalad veidi harkis. Ja naba ümber on nii ära süstitud, et on raske leida kohta mis poleks juba varasemast torkimisest hell.
Samas ma pean ütlema et tegelikult tunnen ennast väga hästi. Olin valmis igasugusteks koledateks tunneteks ja kaalutõusuks jne. Reaalselt on mul täiesti normaalne tunne. Mitte oluliselt hullem kui tavaliselt enne päevi. Pea on veidi paks ja uimane aga ka seda juhtub tavalise tsükli ajal.
Esmaspäeva hommikul pean arsti ukse taga olema kell 8:30 koos mehega. Mees läheb annab oma panuse ja on vaba minema tööle. Mind pannakse kerge narkoosi alla umbes pooleks tunniks. Peale seda taastun veidi haiglas ja siis lubas ema mind koju viia puhkama.
Kevadisest laparoskoopia kogemusest tean, et olen narkoosist väga läbi ja põen pärast omajagu. Ei kujutagi endale ette, et olen võimeline poolest päevast tööle minema.
Seni peame mõlemad puhkama.

süstid, süstid, süstid

Täna hommikul tegin oma kuuenda ja viimase süsti esimesest väljakirjutatud ravimiportsust. Homme süsti ei tule ja on arstikülastus. Siis selgub kui palju ja mida ma pean edaspidi süstima. Ja süstima ma pean kindlasti.

Miskipärast on nii, et paremale poole naba kõrvale on hea mugav süstida aga vasakul pool on veidi valus ja ebamugav. Samas kogu aeg ei saa samasse kohta torgata, peab vahetama pooli. Kui alguses tundus, et pole midagi see süst siis nüüd on vastumeelseks muutunud. Lihtsalt ei taha enam torkida.

Ei saa öelda, et ma kuskilt otsast ennast väga teistmoodi tunneks. Ainukene on vast veidi emotsionaalsem olemine. Jube kergesti vihastun ja solvun.

Juhtus aga üks kummaline asi laupäeva hommikul.
Tööpäeval tõusen 6:25 ja süstimiseni jõuan umbes kella 6:45 paiku. Et seda süsti peab tegema samal kellaajal iga päev siis olin sunnitud nädalavahetuseks omale kella 7 äratuskella panema. Tõusin laupäeval ilusasti kella peale, tatsasin vannituppa, käisin vetsus ja siis valmistusin süsti tegema. Pesin käed ja panin kraanikausi servale süstla valmis. puhastasin naha alkoholiga ja sel hetkel kui süstla naha sisse torkasin hakkas paha. Tundsin kuidas iiveldab ja kõrvus hakkab kohisema. Vapralt lõpetasin süsti ja torkasin nõelale kaitse peale. Selleks hetkeks olin täiesti kaotanud kõrvakuulmise, kattusin üleni külma higiga ja hakkas kaduma nägemine. Ma ei kuulnud enam isegi oma hingamist. Üritasin käsikaudu seina katsudes vannitoast välja jõuda aga ei näinud enam midagi. Samuti kadus täiesti kohataju- ma ei mäletanud enam kus on uks või kuhu poole olin viimati ennast pööranud. Lõpuks lasin ennast seina najale istukile ja lihtsalt ootasin. Hingamine oli hästi pinnapealne ja kiire, süda puperdas, olin külmast higist läbimärg. Olin kaotanud täielikult nägemise ja kuulmise, ei suutnud isegi meest appi hüüda. Püüdsin ainult hingata ja mitte maha surra. Lõpuks tundsin kuidas mees mu kõrvale tuli. Kuulsin nagu läbi udu kuskilt kaugelt kuidas ta küsis midagi. Võisin vaid oletada mida ta küsis. Püüdsin lõõtsutamise vahepeal öelda, et ootame veidi, äkki läheb üle ja et ma ei näe ja ei kuule enam.
Õnneks hakkas 10 minutiga asi paremaks minema, vaikselt hakkas kuulmine tagasi tulema ja tasakesi ilmusid ka nägemisvälja asjade piirjooned. Selgus, et olin komberdanud koridori kuigi ise ei saanud arugi, et vannitoast välja sain. Istusin koridoris kivipõrandal vannitoa ukse taga. Mees tõi mulle vett ja sain natuke juua kui hingamine veidi taastus.
Kõige tipuks lõi kõhust lahti ja iiveldas veel tükk aega hiljem ka.
Pean ütlema, et see oli mu elu kõige hirmutavam kogemus. Mees pärast rääkis, et mul olevat pupillid olnud ülisuured, selle pärast ma nähtavasti ei näinudki midagi.
Nii palju kui ma ise oskan arvata siis võis tegu olla vererõhu äkilise tõusuga. Olen muidu hästi madala rõhuga- 70/100 on selline keskmine minu jaoks. Juhtub isegi, et ülemine on 90 ringis. Kui liiga äkki püsti tõusin siis nähtavasti keha reageeris üle. Kuigi varem ei ole päris sellist olukorda mul olnud. Seda kuidas silme eest nö mustaks läheb peale liiga kiiret liigutust on pea iga inimene kogenud. See on midagi muud kui täiesti kaotada nägemine ja kuulmine.
Süstist see ju ometi ei saanud olla sest halb hakkas mul juba enne kui jõudsin hakata rohtu manustama.
Igatahes oli sellega kogu minu laupäev mokas. Värisesin üle keha nagu oleksin maratoni jooksud või väga raskest haigusest läbi tulnud. Jäin kogu päevaks voodisse ja mõtlesin hirmuga, et mis järgmine hommik toob. Eile, pühapäeval kui hommikul vannituppa läksin siis hoiatasin meest, et kui ma 10 minutiga tagasi ei ole siis tulgu vaatama. Vannitoas olles lõin küünarnuki vastu vannitoa ust ära ja mees kohe hõikas, et kas olen ikka terve. Olin ta nii ära hirmutanud- ta arvas, et järjekordne hoog tuli, kukkusin ja lõin pea ära. Aga kõik läks hästi.
Olen laupäevast alates väga aeglaselt ja ettevaatlikult voodist tõusnud, ei taha enam sama kogemust korrata.
Homme räägin kindlasti arstile. Kui see ka midagi olulist polnud siis vähemalt peab ta teadma.

Seiklused jätkuvad.

ootamatused ja elu

Planeerisin ja arvestasin aga lõpuks tuleb ikka midagi ootamatut ja lööb kõik segamini.
Jaanuari päevad pidid hakkama kunagi 15. kuupäeva paiku ja IVF algus oli planeeritud jaanuari kolmandasse nädalasse. Aga oh rõõmu- sõbrakesed punased tulid külla juba nädal varem.

Milline "rõõm" on ärgata esmaspäeva hommikul pool viis krampide peale. Oeh...
Esmaspäeval miskipärast ei õnnestunud arsti telefoni teel kätte saada. Andsin teisipäeva hommikul ära pool verest, mis mu kehas oli :P tegelikult viis ampullitäit aga tundus kohutavalt palju. Enne lõunat sain ka arsti telefonile ja kutsuti kohe sama päev kella üheks kohale. See oli eile.
Kahjuks jäi jälle selline mulje, et arst ei taha mulle seda protseduuri võimaldada või teha. Küsis mitu aastat me üritanud oleme, et mul ju tegelikult otseselt midagi viga pole, mis peaks takistama jne. Väga häiriv ja segav on selline asi. Minus tekitab meeletu augu enesekindlusesse. Mul on siis tunne nagu ma oleksin ilmaasjata tulnud sinna, tahaksin saada midagi millele mul pole õigust. Ja ma olen liiga arg, et küsida arstilt selgitust. Kardan, et kui hakkan midagi jaurama siis ei tehtagi IVFi või läheb arsti suhtumine halvaks.
Veel üks asi mida ta küsis- kas me rääkisime teiega lühikesest skeemist? Ütlesin talle ka, et tema ei ole minuga üldse skeemidest rääkinud, rääkis eelmine arst ja ütles et mulle võiks teha lühikese skeemiga. Selle peale oli arsti ainuke kommentaar, et teile võiks mõlemad sobida. Ahah. Tore on siis, et sellest NÜÜD räägitakse. Ma ei saa aru miks ta mulle seda varem ei rääkinud??!! Kes ja kuna oleks pidanud rääkima??? Ma ei saa enam mitte midagi aru. Tema on ju arst ja teab millal ja mida tuleb võtta ja kuidas raviplaani koostada.
Siisiki sel korral jäi lühikese skeemi peale. Anti mulle juhised ja saadeti 15 min möödudes minema. Mulle meeldivad lühikesed visiidid.
Ostsin õhtul rohud välja- Bemfola 150 IU. Peab ütlema, et olin valmis juba 600+ eurot välja käima aga läks veidi üle 160. Samas eks see on alles esimese kuue päeva ports ka.
Täna hommikul kell 6:45 tegin esimese süsti omale kõhunaha sisse. Rohi on pakendatud ühekordse valmis portsuna süstla sisse. Nõel on meeldivalt lühike ja süstal väike ja mugav. Mingit valu või kipitust ei olnud. Pakendis oli mugavalt alkoholiga lapike ka kaasas naha puhastamiseks. Võibolla mul lihtsalt esimesel korral läks õnneks.
Tagasi arsti juurde lähen 17. jaanuaril ehk alates tänasest seitsmendal päeval. Võetakse verd, vaadatakse munasarjade reaktsiooni ja reguleeritakse ravimi doosi, kui tarvis.

Olen veidi ärevuses. Põhiliselt selle pärast, et pean lähinädalatel palju käima arsti juures ja ühe päeva lausa vabaks küsima töölt, vaatame kuidas ma tööandjaga selle sätitud saan. Ei tahaks hakata selgitama MIKS ma käin ära kogu aeg. Katsun kõik visiidid lõunasele ajale planeerida. Seni olen öelnud, et teen oma lõuna lihtsalt tiba hiljem ja pole probleemi. Probleem tekib siis kui pean ukse taga ootama 30 minutit peale oma vastuvõtuaega, nii on juhtunud. Siis ei jõua ma kuidagi õigeks ajaks tööle tagasi.

Eks kui ikka väga vaja siis ütlen ka bossidele välja milles asi. Ma ei ole väga palju oma sekeldusi jaganud inimestega, tundub kuidagi liiga intiimne asi, et lehvitada igal pool. Samas kui see hoiab ära ebameeldivad olukorrad ja pigem selgitab pilti siis pole mul selle vastu midagi.

Ma ei usu hästi, et ma nädala lõpuks enam nii rõõmus olen oma süstide üle...

ei miskit

Peab kahetsusega märkima, et ka sel korral ei olnud meil õnne.

Päevad tulid lõpuks pühapäeval 18. detsembril. Eks juba enne veidi kõht valutas aga lootus ikka veel oli.
Kui esmaspäeval arstile helistasin siis õde oli nii löödud sellest uudisest, et lõpuks lohutasin mina teda. Väga armas temast nii palju hoolida.

Jäin veidi pühadeks haigeks ja võtsin aasta viimase nädala omale puhkuseks. Väga mõnus oli, peab ütlema. Jõime väga-väga häid punaseid veine- korralikult dekanteris õhutatult jne. Nautisime üksteise seltskonda ja head toitu.

Niisiis tuleb IVF.
Käisin puhkuse ajal ka IVF-le eelnevatel uuringutel. 27. detsember käisin ämmaemanda vastuvõtul kus korrati igasuguseid proove, mis emakakaelalt võetakse- PAP-test ja erinevad suguhaigused. Samuti sain kaasa hunniku vereproovi saatelehti. Vereproove pean minema andma jaanuaris kui päevad algavad, päevade 2.-6. päeval.
Ämmaemand (sama, kes mulle viimase IUI tegi) rääkis üle, mis mind ees ootab ja mis mul teha tuleb.
Kasutame lühemat skeemi, mis tähendab, et ma ei pea enne päevi tablette võtma vaid minu ravi algab alles millalgi päevade teises pooles kohe süstidega.
Ega muud vist ei olnudki kui, et helistan jaanuaris kui päevad algavad, siis juhendatakse edasi.

Ma vist ei oska hetkel veel karta seda mis ees ootab. Pigem kardan jätkuvalt, et minu munarakke polegi  folliikulites või, et need on täiesti kasutud.
Eks see superovulatsiooni tekitamine saab olema raske ja valulik aga samas on see nii lühiajaline. Keskmiselt vist 10-12 päeva ainult. Peale seda peaks jälle veidi kergemaks minema. Vähemalt ma loodan seda.

Positiivsema poole pealt- me saime lõpuks abiellumisavalduse sisse antud. Loomulikult suutsime esimene kord käia reedel liiga hilja kui enam avaldusi vastu ei võetud ning pidime esmaspäeval tagasi tulema. Alguses oli plaan 3.veebruar aga kohapeal otsustasime hoopis 4. kuupäeva kasuks. See on laupäev ja nii ei pea me ekstra vaba päeva võtma.
Ma olin oma õndsas teadmatuses kogu aeg arvanud, et tuleb maksta riigilõiv ja see ongi kõik. Tuleb välja, et sinna lisandub veel registreerimise tasu, mis on reede-laupäev kordades kallim kui näiteks esmaspäeval. Mitte just väga meeldiv üllatus :(
Maksime oma 90 eurot ja saime kinnituse. Lisaks tuleb kaks päeva varem veel üle helistada ja kinnitada, et tahame jätkuvalt tulla.

Plaan on ainult kahekesi vaikselt teha. Ei taha pulmamuusikat ja pidulikkust.
Ja sõrmused tuleb osta. Mees tahab lasta ehtekunstnikul teha aga vaatame mis hinda ta küsib. Mul oleks osa kulda endal ka olemas, ühe sõrmuse jagu. See võiks veidi soodsamaks asja teha.

Ja et ma ei saaks protestima hakata siis mees broneeris juba ära hotelli Pariisis märtsi lõpuks. Eks siis paistab kuidas meil õnnestub.

Täna on uue aasta kolmas päev. Ma loodan, et see tuleb meile väga hea aasta.