tehtud!

Eile oli 23. jaanuar ja minu punktsioonipäev.
Olin selle pärast nii mures, et terve pühapäeva kraamisin kodu nagu segane. Lihtsalt, et mõtteid mujale viia.
Loksusime trammis mehega esmaspäeva hommikul ilusasti kella 8:20ks kohale. Vaevalt jõudsime maha istuda kui mees viidi oma panust andma. Minule anti käsk kätte vetsus ära käia ja siis tagasi tulla.
Häda küll ei olnud aga no käisin siiski ja tilgutasin viimased piisad veel potti.
Peale seda sain jalatsid jätta protseduuride ruumi eestuppa ja juhatati mind minu "tuppa". See oli voodi, mille ümber olid tõmmatud kardinad. Riietusin öösärki ja jäin ootama. Olin kummaliselt rahulik.
Varsti tuli õde ja pani mulle veenikanüüli. Pean juba etteulatuvalt mainima et see oli kõige valusam osa kogu protseduurist. Kanüüli koht valutas veel pärast ka kui see ära võeti.
Sain vast 15 minutit lamada ja oma mõtteid mõtelda kui kutsuti mind edasi. Läksime opisaali eesruumi, mulle pandi selga roheline kittel ja mütsike, käed pidin ka ära desinfitseerima.
Opisaalis oli palju inimesi, ilusates kollastes riietes ja maskides kõik.
Ronisin pukki ja katsusin lõdvaks lasta ennast. Ämmaemand paigaldas peegli, õde pani ühele käele vererõhu mõõtmise manseti ja teisele käele süstiti kanüüli ravimit. Korraks tundsin kurgus vastikut mõrudat maitset, mäletan et tegin krimpsus nägu selle peale. Järgmisena tuli kummaline kuumajutt kuklast üles ja see on viimane mis mäletan.
Ühel hetkel raputas keegi mind puusast, et ärgake! Paluti hakata vaikselt ärkama ja tasakesi istukile tõusma. Ni ma siis soikusin seal. Istusin uimase näoga voodi serval, pea käis ringi ja jalad tudisesid all. Vahepeal käis ämmakas rääkimas, et punkteeriti 12 folliikulit ja saadi 7 munarakku. Huvitav miks ainult 7. Pean arsti käest küsima. Samuti juhendati, et kuidas edaspidi hakata kasutama progesterooni geeli ning millal peab tagasi tulema. Lõpuks sain ennast riidesse ja saadeti mind ukse taha koridori tooli peale istuma.
Siis sain kella vaadata- kell oli 9:25. Täielik konveier on ikka :) kell 8:45 protseduur ja 30 minutiga pead olema ärkvel ja voodi vabastanud. Ma pean ütlema, et oleksin hea meelega seal paar tundi maganud. Istusin keset koridori ja sõin oma kaasavõetud pirni, õde tõi mulle lahkesti topsiga külma vett ka juua.
Lõpuks kui oli tunne, et jalad kannavad ja pea enam ei uju, helistasin emale.
Sain vastuvõtust jope selga ja ema korjas mu maja eest peale 9:38. Põhimõtteliselt tunni ajaga tehtud asi.
Kuulsin kuidas seal kõrvalvoodis üks naine rääkis et tema läheb küll nüüd otse tööle.
Mina ei läinud. Olin ikka täitsa plönn ja pealegi oli juba päev vabaks küsitud.
Ema viis mu koju ja sain voodisse puhkama minna. Millalgi peale lõunat tukkusin tunnikese ja siis tuli lõpuks valu. Ei saanud õieti voodist välja ja ennast sirgu ajada. Käisin küürus nagu vanamoor või istusin kägaras diivani peal. Õnneks ibukas veits leevendas.

Tagasi pean minema homme 25.jaanuaril kell 14:15. Siis selgub mitu munakest kasvama läks ja esimene siiratakse tagasi minu sisse. Sellest võin järeldada, et siiratakse kahepäevaseid embrüoid. Väidetavalt esimesel korral rohkem kui ühte ei siirata, lihtsalt et vähendada mitmikute tuleku võimalust. Sain aru, et edaspidi võidakse siirata ka kaks embrüot.

Loodame, et sellest seitsmest läks kasvama päris mitu, et oleks võimalus mõni ka külmutada ja uuesti proovida. Ma ei tahaks üldse lähiajal seda sama jama läbi teha. Vaatamata sellele, et mul suuremate probleemideta protsess kulges ei olnud selles mitte midagi meeldivat. Vähemalt on süstidega selleks korraks kõik.

Ära kukkus hirm, et mul üldse munarakke ei teki. Mõned siiski saadi. Samas on jäänud veel mure selle pärast kas olemasolevad on ka väärtuslikud või täiesti kõlbmatud ja vigased. See selgub homme. Eeldan, et kui ei oleks kasvama läinud ühtegi siis oleks mulle öeldud, et pole mõtet siirdamisele tulla.

Täna on ka veel kõhus nabast all kahel pool selline õõnes ja veidi valus tunne. Eriti põrutab ja on tunda kõndides. Samas ei ole tunne selline, et segaks igapäevaelu või vajaks valuvaigistit.
Mul on nii kole keeruline olla positiivne selle esimese katse osas. Olen kuidagi nii skeptiline ja isegi kibestunud. Hinges sügaval ikka närib mõte, et ma pole seda ära teeninud, mul kindlasti ei õnnestu ja mõttetu pingutamine on.
Samas- äkki on imeilus, tubli ja priske embrüo, mis kohe kinnitub ja õnnelikult pidama jääb.
Ja siis tuleb see 14 päeva ootamist ja hullem veel- peale seda veel ootamine kuni kolmanda raseduskuuni, et olla kindel. Et ei toimuks peetumist ja iseeneslikku aborti.

Sellele ma püüan praegu mitte mõelda. Katsuks kuidagi homseni mitte närvivapustust saada...