Täna hommikul tegin oma kuuenda ja viimase süsti esimesest väljakirjutatud ravimiportsust. Homme süsti ei tule ja on arstikülastus. Siis selgub kui palju ja mida ma pean edaspidi süstima. Ja süstima ma pean kindlasti.
Miskipärast on nii, et paremale poole naba kõrvale on hea mugav süstida aga vasakul pool on veidi valus ja ebamugav. Samas kogu aeg ei saa samasse kohta torgata, peab vahetama pooli. Kui alguses tundus, et pole midagi see süst siis nüüd on vastumeelseks muutunud. Lihtsalt ei taha enam torkida.
Ei saa öelda, et ma kuskilt otsast ennast väga teistmoodi tunneks. Ainukene on vast veidi emotsionaalsem olemine. Jube kergesti vihastun ja solvun.
Juhtus aga üks kummaline asi laupäeva hommikul.
Tööpäeval tõusen 6:25 ja süstimiseni jõuan umbes kella 6:45 paiku. Et seda süsti peab tegema samal kellaajal iga päev siis olin sunnitud nädalavahetuseks omale kella 7 äratuskella panema. Tõusin laupäeval ilusasti kella peale, tatsasin vannituppa, käisin vetsus ja siis valmistusin süsti tegema. Pesin käed ja panin kraanikausi servale süstla valmis. puhastasin naha alkoholiga ja sel hetkel kui süstla naha sisse torkasin hakkas paha. Tundsin kuidas iiveldab ja kõrvus hakkab kohisema. Vapralt lõpetasin süsti ja torkasin nõelale kaitse peale. Selleks hetkeks olin täiesti kaotanud kõrvakuulmise, kattusin üleni külma higiga ja hakkas kaduma nägemine. Ma ei kuulnud enam isegi oma hingamist. Üritasin käsikaudu seina katsudes vannitoast välja jõuda aga ei näinud enam midagi. Samuti kadus täiesti kohataju- ma ei mäletanud enam kus on uks või kuhu poole olin viimati ennast pööranud. Lõpuks lasin ennast seina najale istukile ja lihtsalt ootasin. Hingamine oli hästi pinnapealne ja kiire, süda puperdas, olin külmast higist läbimärg. Olin kaotanud täielikult nägemise ja kuulmise, ei suutnud isegi meest appi hüüda. Püüdsin ainult hingata ja mitte maha surra. Lõpuks tundsin kuidas mees mu kõrvale tuli. Kuulsin nagu läbi udu kuskilt kaugelt kuidas ta küsis midagi. Võisin vaid oletada mida ta küsis. Püüdsin lõõtsutamise vahepeal öelda, et ootame veidi, äkki läheb üle ja et ma ei näe ja ei kuule enam.
Õnneks hakkas 10 minutiga asi paremaks minema, vaikselt hakkas kuulmine tagasi tulema ja tasakesi ilmusid ka nägemisvälja asjade piirjooned. Selgus, et olin komberdanud koridori kuigi ise ei saanud arugi, et vannitoast välja sain. Istusin koridoris kivipõrandal vannitoa ukse taga. Mees tõi mulle vett ja sain natuke juua kui hingamine veidi taastus.
Kõige tipuks lõi kõhust lahti ja iiveldas veel tükk aega hiljem ka.
Pean ütlema, et see oli mu elu kõige hirmutavam kogemus. Mees pärast rääkis, et mul olevat pupillid olnud ülisuured, selle pärast ma nähtavasti ei näinudki midagi.
Nii palju kui ma ise oskan arvata siis võis tegu olla vererõhu äkilise tõusuga. Olen muidu hästi madala rõhuga- 70/100 on selline keskmine minu jaoks. Juhtub isegi, et ülemine on 90 ringis. Kui liiga äkki püsti tõusin siis nähtavasti keha reageeris üle. Kuigi varem ei ole päris sellist olukorda mul olnud. Seda kuidas silme eest nö mustaks läheb peale liiga kiiret liigutust on pea iga inimene kogenud. See on midagi muud kui täiesti kaotada nägemine ja kuulmine.
Süstist see ju ometi ei saanud olla sest halb hakkas mul juba enne kui jõudsin hakata rohtu manustama.
Igatahes oli sellega kogu minu laupäev mokas. Värisesin üle keha nagu oleksin maratoni jooksud või väga raskest haigusest läbi tulnud. Jäin kogu päevaks voodisse ja mõtlesin hirmuga, et mis järgmine hommik toob. Eile, pühapäeval kui hommikul vannituppa läksin siis hoiatasin meest, et kui ma 10 minutiga tagasi ei ole siis tulgu vaatama. Vannitoas olles lõin küünarnuki vastu vannitoa ust ära ja mees kohe hõikas, et kas olen ikka terve. Olin ta nii ära hirmutanud- ta arvas, et järjekordne hoog tuli, kukkusin ja lõin pea ära. Aga kõik läks hästi.
Olen laupäevast alates väga aeglaselt ja ettevaatlikult voodist tõusnud, ei taha enam sama kogemust korrata.
Homme räägin kindlasti arstile. Kui see ka midagi olulist polnud siis vähemalt peab ta teadma.
Seiklused jätkuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar