Lubasin endale, et teen oma viimase rasedustesti reede hommikul, siis on siirdamisest 10 päeva möödas ja igal juhul peaks midagi näitama. Aga ei näidanud. Täiesti puhas negatiivne vastus oli. Ja reede õhtul algasid päevad ka.
Laupäeval sain taas hirmsa migreeni ja olin täiesti oimetu kuni lõpuks rohi mõjuma hakkas. Vähemalt sain ma nüüd rohtu võtta ilma kartmata, et rasedusele viga teen. Need ravimid pole just kõige süütumate killast. Kõrvaltoimed on pea sama rõvedad kui migreenil aga vähemalt valust saab lahti. Sõitsin kesklinnast trammiga kodu poole kui süda nii pahaks läks, et mõtlein järgmises peatuses maha hüpata selleks, et mitte trammi oksendada. Õnneks püsis kõik sees ja jõudsin koju suht viimasel hetkel, kui valu kohale jõudis. Mulle on ikka antud igasuguseid "rõõmusid".
Peale migreenihoogu on alati päev-kaks veel tunne nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Üle keha on lihased valusad ja selline tunne nagu aju oleks marraskile hõõrunud. Kõik on hell ja tundlik. Aga vähemalt ei valuta...
Et ma aga mitte ei naudiks oma peavaluvaba aega siis olid sellele lisaks päevade krambid ja mõnus teadmine, et taas on kõik vastu taevast lennanud.
Homme hommikul pean minema verd andma. Isegi siis peab minema kui päevad on alanud sest nad tahavad teada kas mingi rasedus tekkis ja katkes või ei ole olnudki midagi.
Täiesti absurdne tunne on minna andma verd raseduse tuvastamiseks kui sul on alanud menstruatsioon.
Endal on peas plaan, et kui ämmaemand helistab vereproovi tulemuste kommenteerimiseks siis küsin endale uue vastuvõtuaja, et saaks edasisi plaane arutada. Eks näe kuidas tegelikult läheb. Peas teen ma alati suuri plaane aga reaalselt ei julge õigel ajal suudki lahti teha.
Positiivsema poole pealt on enesetunne ja meeleolu nüüd palju stabiilsem ja inimlikum kui enne päevi. Läheb homne päev ka veidi lihtsamalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar