Viimasel nädalal on asendunud rõõmus ärevus sügava kurvameelsusega. Mingi osa on kindlasti ka hormoonidel aga kaldun arvama, et suurem osa on siiski minu enda lootusetuse tunne.
Sel korral ei ole mul ühtegi sümptomit ega tunnet mida võiksin kuidagimoodi seostada rasedusega. Eelmisel korral tundsin pesastumist, olid krambid jne. Sel korral pole midagi, isegi kõrvetisi ega paistetust, mitte midagi. Veidi rohkem joon vett aga see on puhtalt progesterooni süü.
Laupäeval sain migreeni, mis tavapäraselt eelneb mul vahetult menstruatsioonile. Kuna ma ei saa praegu võtta ka migreeni ravimeid siis pidin selle lihtsalt ära kannatama ja ootama kuni üle läheb. Õnneks oli nädalavahetus ja ei pidanud sellises seisus tööle minema. Peale migreenihoogu hakkas tuju langema. Väike tuikav peavalu jäi ja on iga päev mul kuskil aju sügavuses närimas. Olen võtnud pisikese tableti paratsetamooli kui väga häirima hakkab.
Eile hommikul tegin huvi pärast esimese koduse rasedustesti. Et noh- päev enne menstruatsiooni, äkki näitab. Ja sain paksu rasvase EI. Alguses tegi veidi kurvaks aga pärast oli imelik kergendus. Saa siis aru neist tunnetest. Paras karussell.
Täna peaksid päevad algama kalendri järgi aga pakun, et kasutatav progesteroon ei lase sel õigel ajal alata. Hommikul oli vetsus käies pühkides paberil paar imeõhukest pruunikasroosat niidikest. Täiesti võimalik, et esimesed märgid sellest, et päevad piiluvad ukse tagant.
Vereproovi aeg on alles 10.oktoobril ehk täpselt nädala pärast. Ma ei usu, et neil sealt midagi leida on.
Täna tahaks kuhugi nurka kerra tõmmata, panna oma tuikav pea padja peale ja nutta kõva häälega. On hale ja lootusetu tunne. Kaine mõistus ütleb, et põhjust nagu polegi aga hingel on tunne nagu terve maailm oleks hulluks läinud ja kogu see koorem minu kanda.
Panustan sellele, et lähima nädala jooksul olukord laheneb ühel või teisel viisil ja minu pea saab endisele kohale tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar