vereproovist

Käisin täna hommikul verd andmas. Väga värisevate kätega vanem vene naisterahvas oli kes mulle veeni suuuuure augu torkas ja nüüd on mul käel sinikas. Ma ei saa aru miks on nii keeruline mõnel verd võtta?! Nooremad tüdrukud teevad nii, et ma isegi ei tunne ja jälg jääb olematu. Pealegi on mul väga hästi nähtavad kobedad veenid. Midagi ei pea otsima ega vaeva nägema. Vastik kogemus oli.
Tulemused olid digiloos näha juba enne kella 10. Rasedushormooni hCG tase oli vähem kui 0,6. Ma arvan, et suvalisel mehel tänavalt on see ka kõrgem :P Eks ma ju teadsin seda isegi. Nõme on ikka seda numbrit näha.

Ämmaemand helistas veidi peale lõunat ja teatas negatiivset uudist, mida ma isegi teadsin.
Külmas ei pidavat enam midagi olema, seega viimane munake ellu ei jäänud. Pakkusid mulle uut stimulatsiooni aega 2018. aasta veebruarisse, see tähendab nelja kuu pärast. Mitu korda rõhutas, et sel korral kindlasti pika protokolliga. Kuskil nädal enne detsembri menstruatsiooni algust pean helistama vastuvõttu ja käima uuesti IVF uuringutel. Jaanuaris, kui algavad päevad, helistan uuesti arstile, et leppida kokku edasises.
Ja siis hakkab otsast peale kõik see jama.
Otsustasin, et helistan üle ka teised Tallinna viljatusraviga tegelevad kliinikud, nii era kui ka riiklikud. Vaatame mis järjekorrad mujal on.
See venitamine on lihtsalt kohutav.
Pakun, et neil on selleks aastaks Haigekassa raha otsas ja see ongi kogu point seal nelja kuu ootamise juures.
Ma küll ei ole usklik inimene aga see iseloomustab nii väga antud olukorda.

Lähen võtan parem ühe piimakohvi ja vaatan akna taga sadavat vihma.