Viljatusravikeskusest helistati alles pealelõunal.
Oligi nii nagu ma kartsin- vereanalüüs oli ebaselge. Hormooni tase ei näidanud midagi konkreetset. Eile kirjutasin valesti- hCG tase oli 15,7, mitte 15,3. Pean ootama veel 5 päeva ja siis minema 13.veebruari hommikul uut vereproovi andma. Seni tuleb edasi kasutada progesterooni ja olla kannatlik.
Kui hormoonitase on tõusnud siis võib rasedust eeldada, kui langenud siis võib eeldada, et on peetunud see vähene, mis oli....
Nii palju siis minu lootusest, et äkki saan kaks nädalat rahu enne kui uus pingeline ooteperiood tuleb.
Üleeile õhtul oli mul see päevade hirm ja võtsin paratsetamooli.
Eile õhtu oli rahulik aga ärkasin öösel krambitamise peale. Kuna päevad ei ole alanud siis pakun, et tegu on pisikese embrüoga kes oma kombitsaid minu emakaseina sisse ajab ja ennast kindlamalt paika sätib. Mis on ju positiivne. Samuti võib seda valu tekitada ka emaka venimine ja kasvamine.
Jätkuvalt veidi määrib- selline pruunikas ja väga vähene voolus on. Saan aru, et ka see on täiesti normaalne. Seni kui voolus ei ole helepunane veri ja rohke on kõik hästi.
Täna, kui olin tööl ühe töökaaslase peale vihastanud, hakkasin tagasi mõtlema. Ma ei ole muidu nii äkiline ja rusikas püsti- äkki on ka see sümptom? Lähen nagu kuiv kadakas särinal põlema iga väiksema asja peale. Viimati olin selline teismeeas...
Tuleb need paar päeva üle elada ja loota, loota, loota....
Võiks ju ometi olla päris meie enda tilluke elualgekene seal kenasti kasvamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar