9. kuu

Nagu karta oli siis kohe kui ma enam tööl arvuti taga ei istu siis lükkan ma lõputult edasi igasuguste postituste kirjutamist. Kodus on mul omal kasutada vaid telefon ja tahvelarvuti, mis ei ole kõige mugavamad viisid teksti trükkimiseks.
Täna hommikul kaaperdasin mehe läpaka ja mõtlesin ennast kokku võtta.

Viimased paar kuud on olnud päris kirjud.
Kõik algas sellest, et ultrahelis öeldi mulle- teie laps on liiga väike. Normi piires aga seal päris normi alumises otsas. See tähendas, et 32. nädalal kaalus ultraheli mõõtmiste järgi laps 1600 grammi. Samas kõik muud näitajad olid korras. Isegi nabaväädi ja platsenta verevool. Kõik. Laps liigutas ennast nagu väike põrguline ja süda lõi kenasti. Kuna arstidel oli siiski kahtlus, et vahest on laps toitainete näljas ja seetõttu väike, siis pandi mind jälgimise alla. Minu jaoks tähendas see seda, et pean käima kaks korda nädalas KTG-s kontrollis.
KTG on see uuring kus külili voodis lebades tõmmatakse kahe kummirihmaga kõhu vastu kaks andurit ja jälgitakse 20 minutit. Üks andur mõõdab emaka kokkutõmbeid ja teine andur lapse südametööd ning liigutusi.
Võin kohe öelda, et olen seal KTG-s käinud juba 5 nädalat ja mitte ühelgi korral pole mitte midagi viga olnud. Kõik on täiesti korras.
Samuti on mul ette nähtud ultraheli iga kahe nädala tagant, et olla kindel kas laps kasvab.
34. nädala ultraheli näitas lapse kaaluks juba veidi üle 2000 grammi ja järeldus oli, et lihtsalt ongi väike beebi. Aga kasvab kenasti.
36. nädala ultrahelis, selle nädala neljapäeval, mõõdeti lapse kaaluks juba 2500 grammi. Kahjuks tuli välja ka fakt, et beebi on ikka veel tuharseisus. Mõned ütlevad, et selleks ajaks peaks ta igal juhul olema ringi pööranud, teised väidavad jälle et ta võib ennast veel kuni sünnituseni pöörata. Arsti sõnul esmasünnitajal väga enam pööramise lootust pole peale 36.nädalat.
Seega määrati mulle järgmiseks päevaks loote väline pööramine.
Arst valgustas mind nii palju, et praegusel ajal üritavad nad igaks juhuks kõiki tuharseisus lapsi pöörata, et vähendada keisrilõike vajadust. Lausa 6 last 10st pidi laskma ennast ringi pöörata.
Minu oma kahjuks ei lasknud. Protseduur on vastik. Valus ja meeletult ebamugav. Laps keeras ennast risti kõhus aga kaugemale keeldus minemast.
Kokku võttis kõik aega kuskil 3 tundi, protseduur ise oli vaid 5-10 min. Enne võetakse sind haiglasse päevaravisse sisse, pannakse kanüül, tehakse KTG. Kanüüli kaudu süstitakse mingeid ravimeid, et emakas toonusesse ei läheks ja saaks kõhu peale vajutades last manipuleerida. Ravimid panevad üle kere värisema ja ise kõndida enam ei lasta. Esimest korda elus lükati mind ratastoolis läbi koridori protseduurile. Pärast lähed jälle KTG-sse, et teha kindlaks kas lapsega on kõik korras peale seda arstipoolset mudimist.
Kui minul silme ees virvendas ja värisesin üle kere siis laps oli vana rahu ise ja ei lasknud isegi pulsil tõusta sellest protseduurist.
Kuna tütarlaps on pärinud minu kangekaelsuse ja jonnakuse siis tähendab see minu jaoks keisrilõiget.
Kui olin viimasest KTG-st püsti saanud ja enesetunne enam-vähem normaalne siis pidin täitma hunniku pabereid ning mulle pandi kirja plaaniline keisrilõige 16.11. Selleks ajaks on täis täpselt 39 rasedusnädalat.
Juhul kui sünnitustegevus peaks algama varem siis vaadatakse jooksvalt. Kui laps on ennast ära pööranud peaseisu siis võin ise sünnitada. Kui ei ole pööranud siis tuleb erakorraline keiser. Väike võimalus on ka tuharseisu sünnitada aga seal on niii suured riskid, et ma vist pigem eelistan keisrit.

Nii palju siis minu suurtest plaanidest ise sünnitada ja lootusest, et vahest raseduse lõpp läheb nii nagu peab. Ei tulnud see laps minu kõhtu kasvama just väga traditsioonilisel moel. Ei tule ta sealt kõhust välja ka loomulikul viisil. Aga lõpuks on kõige olulisem teha kõik, et teda mitte rohkem ohtu panna. Selle väikese tüdruku nimel on nii palju vaeva nähtud ja pingutusi tehtud. Ei taha seda mingil moel ohustada.

Haiglakott oli meil igatahes juba kaks nädalat tagasi pakitud. Oli isegi kaasas sel reedel kui pööramas käisin.Igaks juhuks sest üks pööramise riske võib olla erakorraline keisrilõige. Õnneks ei läinud vaja.

Eelmine nädal sain kätte ka vankrikomplekti. Tellisin Leedu firma Tutis-e 3in1 komplekti: vanker, jalutuskäru, turvahäll. Lisaks ISOfix aluse autosse, et oleks lihtne turvahälli sinna susata. Ei pea iga kord turvavööga möllama. Selle aluse paigaldas ka mees eile autosse ära.
Voodit meil hetkel ei ole lapsele. Olen käinud siin jõudumööda ka erinevatel Perekooli loengutel ja seal soovitati võtta vähemalt esialgu laps kaissu. Mulle see sobib, eriti nüüd kui keiser ähvardab. Siis saab nii või naa olema tõusmine keeruline ja on mugavam kui laps on kohe kõrval.

Nüüd ma pean iseendaga veel rahu tegema ja leppima oma peas keisrilõike mõttega. Lõpuks on iga sünnituse puhul täiesti määramatu see lõpptulemus. Tuleb nagu tuleb.
Lõppu üks pilt ka 36 nädalat rasedast naisest :)

III trimester

* kirjutasin selle postituse mitu kuud tagasi ja unustasin avaldada. Läheb üles siis täna, sellisena nagu tol korral kirja sai pandud.
Siin ma siis olen- otsapidi kolmandas trimestris.
Lugesin kuskilt internetist, et minu lapsel on praegu sündides 9/10 tõenäosus ellu jääda. Uskumatu kui tohutult suur lohutus see on, et ma olen siiani välja vedanud.

Enesetunde koha pealt enam nii lustlik ei ole kui seni. Kõht viskas kahe viimase nädalaga ohtralt suurust juurde. Kui laps liigutab siis on näha juba sellised rusikasuurused muhud, mitte enam väikesed võbelused. Armastab teine ennast niimoodi risti keerata ja püsti suruda nagu tahaks läbi kõhunaha otse välja tulla. Mugav see ei ole aga omaette meelelahutus küll. Vahest teevad tema liigutamised ja sirutused päris tugevalt haiget. Eriti kui maksa pihta või põie peale pressib.
Kaalun ma hetkel täpselt 60 kilo. See teeb iga raseduskuu kohta +1 kilo kaalutõusu.

Vaikselt on hakanud alaselg tunda andma, õhtuks ikka väsib ära. Enamus füüsilist liigutamist võtab võhmale tohutult kiiresti. Püstisaamiseks istuvast või lamavast asendist pean ennast külili veeretama.

Kõrvetised on enamasti hommikupoolikuti kui võtan aspiriini. Kahjuks on tekkinud ka hemorroidid, mis on põhiliselt lihtsalt ebamugavad. Sain ämmaemandalt soovitusi, et millega neid leevendada. Kahjuks ära neid hoida ei saa- ongi ainult sümptomite ravi. Apteegi käsimüügist saab kreemikest ja mingeid kompresse, mis leevendavad. Katsun lähipäevil need välja osta, siis tean kirjutada kas abi ka on.

Ämmaemanda juures läks kenasti. Minu ja lapsega kõik korras. Lapsel süda lõi 140 lööki minutis. Emakapõhja kõrgust oli 28 cm, mis on 29. rasedusnädala kohta täitsa normaalne.
Vere- ja uriiiniproov olid samuti korras kui mitte arvestada pisikest langust vere trombotsüütide arvus. Samas on see suht oodatav seoses raseduse ja aspiriini võtmisega. Juhul kui see peaks veel langema ja alla 80 kippuma siis vist võetakse miskit ette. Seni ei pidavat olema põhjust muretseda.

Tööl tõmban juba otsi kokku. Ametlikult lähen dekreeti alles 22.oktoober aga kuna olen iseenda tööandja siis klientidele olen olemas selle nädalal lõpuni. Järgmisest nädalast peaks algama kauaoodatud puhkus.

Mul on siiani ostmata kõik suuremad beebiasjad nagu turvahäll, vanker ja magamisase siis pean hakkama kiirkorras nende teemadega tegelema. Lisaks on mul peas idee, et pean saama endale elutuppa akna ette uued rulood. Praegu on seal akna ees laes siinid milles kardinad ülde ei taha liikuda. Iga päev on jube tirimine ja sikutamine kui kardinaid ette või eest ära vaja tõmmata. Muidu ma isegi ei paneks kardinaid ette aga esimesel korrusel on veits nagu kõhe päris lahtiste akendega, eriti pimedal ajal.
Ruloosid tahan tellida selliseid mis on nii ülevalt kui alt avatavad. Lisaks ei tööta enam korralikult köögiakna avatav osa. Link käib lihtsalt ringi ja aken ei avane. Tuleb akna remontija kutsuda. Ja uut prill-lauda oleks vaja vetsu. Ja nii edasi ja nii edasi...
Kokkuvõttes palju asju vaja teha millega tegelemist olen lõputult edasi lükanud. Nüüd beebi tulekuga võiks olla elamine korras ja mugav.

kolposkoopia

Sain kaks nädalat vahepeal suvepuhkust nautida. Tavapäraselt oli nädal enne ja nädal pärast puhkust tööl totaalne hullumaja. Kuna olen oma töökoha peal üksinda ja asendajat mul ei ole, siis ainuke võimalus on asjad ette või tagantjärele valmis teha.
Puhkus oli imeline- milline ilm! Sooja üle 30 kraadi, merevesi Saaremaal üle 26 kraadi. Lihtsalt imeline. Süüa tegema ei pea, koristama ei pea, ainult puhka ja naudi. Eks rasedus natuke ikka piiras seda suurt päikese nautimist aga sain oma D-vitamiini doosi ja jume siiski kätte.
Esimest korda elus tundsin, et kahest nädalast jäi väheks, oleks vähemalt kolme nädalat puhata tahtnud. Aga suur asi seegi kui korra aastas kaks nädalat puhkust saab.

Kohe puhkuse alguses oli mul plaaniline ämmaemanda külastus. Mõõtis vererõhku, küsis küsimusi ja märkis erinevad näitajad minu rasedakaardile. Esimest korda mõõdeti ka emapõhja kõrgust. Selleks peab heitma selili diivanile, ämmaemand katsub käega kus on vaagnaluu ja siis ülevaltpoolt naba teise käega kust emakas lõppeb. Selle vahemaa mõõdab ära tavalise mõõdulindiga. Minul näitas see mõõt 21 cm, mis pidi olema täiesti okei 22. rasedusnädala kohta. See mõõt pidigi enam-vähem vastama rasedusnädalatele aga mitte alati.
Samuti üritas ämmaemand mõõta lapse südamelööke doppleriga. Kohe kui külm geel kõhule lasti hakkas plika niimoodi rabelema, et geeli lendas. Rapsis nii hullult, et ei saanudki dopplerist asja ja pidi UH aparaadiga vaatama ja mõõtma. Minu suureks rõõmuks sest nägin oma usinasti siplevat lapsukest.
Minu ja lapse tervisenäitajad olid kõik kenasti korras. Ainult PAP testi tulemus oli näidanud rakumuutusi emakakaelal. Seoses sellega suunati mind lisauuringule.
Lisauuringu nimi on kolposkoopia. Kokkuvõttes on see nagu tavaline naistearsti läbivaatus. Istud pukki, vahest taguots tõstetakse veidi kõrgemale kui tavaliselt, pannakse peegel. Siis naistearst veidi puhastab midagi seal emakakaela juures, laseb sinna kontrastainet ja ootab natuke. Seejärel vaadatakse mikroskoobiga reaktsiooni. Ja mikroskoop ei lähe tuppe vaid arst vaatab mikroskoobiga kuskil 10-15 cm kauguselt jalgevahele. Pilt jookseb talle otse suurendusega arvutiekraanile.
Kokkuvõttes selgus, et väikesed muutused on emakakaelas aga väga pindmised, kindlasti mitte pahaloomulised. Kui ütlesin, et tegelikult olen ma emakakaelavähi vastu vaktsineeritud siis arst kiitis, et see on päris kindel garantii, et need muutused sügavamale ei lähe ja vähiks ei arene.
Kokkuvõttes rahustati mind maha, et hetkel pole millegi pärast muretseda vaja ja seda uuringut tuleks igaks juhuks korrata kaks kuud peale sünnitust. Huvitav kuidas see mulle meelde küll jääks?

Nii ma siin olen, ootamatult 25(+1) nädalat rase. Varsti-varsti on ka teine trimester läbi.

Kuidas ma küll siiani jõudnud olen?
Pean ütlema, et mõned beebiriided olen juba ostnud. Suuruses 50. Need peaks päris alguses enam-vähem sobima. Pikkade käistega hõlmikbodid ja sipupüksid. Novembribeebi siiski. Suuremad ostud planeerin teha siis kui töölt koju jään. Vankri ja turvahälli jm sellise.
Kuna minu ämmaemand ei tahtnud kedagi kindlat meile sünnitusele individuaalseks ämmaemandaks soovitada siis valisin ise ITK lehelt esimese inimese välja ja kirjutasin talle. Esialgu tundub, et sellest võib asja saada. Ta on küll nädalake enne minu tähtaega töölt eemal aga selleks ajaks pidi paluma mõne hea kolleegi ennast asendama. Mulle see sobib, peaasi et on üks kindel inimene kogu aja mulle toeks.
Tööl on mul jäänud veidi üle kuu aja käia. Kavatsen võtta oma raseduspuhkuse välja esimesel võimalusel. See läheb kiiresti ja juba varsti saan ma kodus pesa punuma hakata. Saan tublisti veel võimelda, hingamist harjutada, magada ja puhata. Ega see kolmas trimester mingi meelakkumine enam ole. Peab valmistuma.

paksukeste jooga

Tahtsin hakata käima ITK perekooli raames mingis võimlemises või joogas aga kellaajad on täiesti arusaamatult sobimatud. Minusugune töötav rase ei saa kuidagi kell 12 või 16 päeval trenni minna. Sellistes päevastes trennides saavad käia ainult need rasedad kes on juba kodused või töötavad vahetustega.

Kui juulisse ilmus kaks rasedate jooga trenni kella 19 ajal siis panin ennast kiirelt sinna kirja. 

Esimene trenn oli eelmisel nädalal. Minu suureks üllatuseks andis joogatrenni minu enda ämmaemand Elis. Äärmiselt julgustav oli tuttavat nägu näha kuna olen paras inimpelgur.
Mina oma 21 rasedusnädalaga olin kõige väiksem rase, minust edasi oli juba 24. nädal ja siis aina suuremaks. Mõned lausa päris viimast kuud rasedad.
Räägiti kuidas ikka peab ettevaatlik olema ja ei tohi üle pingutada. Rasedusega lähevad kõik sidemed ja liigesed palju plastilisemaks ja painduvamaks. Nii on kerge endale liiga teha. Tegime erinevaid harjutusi mis peaks aitama paremini sünnituseks ette valmistuda ja sünnitust kiirendada.
Loomulikult suutsin ma üle pingutada ja järgmised neli päeva ei saanud vasakut põlve painutada. Kohapeal ei saanud üldse aru, et oleksin nüüd nii hullusti kuskilt üle venitanud ennast.
Ainuke asi millest ma kohapeal aru sain on see, et mul ei ole üldse jõudu ja vastupidavust. Mul tulid reaalselt pisarad silma, kui mõtlesin milline äpu ma olen. Niisuguses vormis olen ma küll sünnitusega puhta hädas. Esimest korda tuli mul reaalne hirm sünnituse ees.
Kui põlvevalu järele andis mõne päeva möödudes siis üritasin neid õpitud harjutusi kodus ka teha. Kahjuks ei suutnud ma valdavat osa enam meenutada. Täiesti kohutav! Tahaks olla tubli ja harjutada aga pole aimugi mida teha. Lihtsalt ei tule enam meelde. Otsisin netist mõned harjutused välja, mis meenutasid tunnis õpitut ja tegin neid. Tundub, et kodus võimeldes ei ole mul kalduvust endale haiget teha.
Õnneks on ka sel teisipäeval jooga. Saab meelde tuletada ja kinnistada veidi seda õpitut. Katsun sel korral enda keha rohkem kuulata ja võtta rahulikumalt. Niigi on selle palavaga raske olla. Ei ole veel lisaks vaja valutavaid liigeseid.

Tüdrukutirts on olnud terve selle viimase nädala tohutult aktiivne. Iga päev käib kõhus suuremat sorti trall ja mulistamine. Aegajalt sirutatakse ennast nii, et mul läheb süda pahaks. Eriti palju kipub ta siplema siis kui olen autoroolis ja turvavööga kinni. See on ikka ülikummaline tunne! Seda on nii raske mõistusega võtta, et reaalselt teine inimene kasvab minu sees. Kõigele lisaks see teine inimene veel liigutab ka ja toitub minust. Nagu väike puuk.
Olen katsunud temaga vaikselt rääkida ka. Tunnen ennast nagu kuutõbine seda tehes. Ikka tere hommikust, kui ta esimesi liigutusi hommikul teeb jne. Ma ei kujuta ette, et suudan selle teadmise ja tundega üldse harjuda.
Üks päev kui tundsin, et tüdruk liigutab siis lasin mehel kõrva ja põse vastu minu kõhtu panna. Ja lõpuks sai ka tema väikse tou kirja. Nii, et nüüd on issi ka lapse liigutusi tundnud- otse jalaga näkku :)
Reedel tarvis uriiniproov jälle viia. Siis nädala pärast esmaspäeval ämmaemand vastuvõtul vaatab ega valku uriiniproovis pole. Ikka selle peeklampsia ohu pärast.
Seni katsume ellu jääda ja mitte kuumuse käes ära minestada.

II trimestri UH

Eile sain ametlikult jala üle lävepaku, mis tähistas poole raseduse möödumist. Sünnituseni paistab olevat veel umbes 140 päeva.

Ootasin nii kohutavalt seda ultraheli uuringut. Sügaval sisimas oli väike hirm, et vahest on sellest kehvast platsenta verevarustusest ja minu aspiriini võtmisega venitamisest juba mingi kahju tekkinud. Väike arengupeetus siit ja sealt. 

Võin südamerahuga tõdeda, et kõik oli lihtsalt ideaalne :) Milline kergendus ja rõõm!

Sel korral oli arstiks Dr. Angioni kes oli imeline. Hästi sõbralik ja tore noor naine, kes ei ehmunud ka meie omavahelisest lõõpimisest ära. Kohe kui UH aparaat vastu kõhtu pandi siis ilmus ekraanile ilus pisike varbaid liigutav jalg. Minu rahustuseks- kõik varbad olid kenasti olemas :P

Abikaasa hakkas tegema miskit nalja, et no kindlasti on tüdruk ja mina veel kobisesin, et eks näis kas minu poisi-tunne on petlik. Selle peale ütles arst kohe, et oh see on nüüd küll kindel, et tüdruk- näete! siin on häbememokad. Ja nii me saimegi ultraheli uuringu esimese minuti jooksul teada kohe lapse soo. Hea ja kerge tunne on nüüd, selline mõnus kindlus ja teadmine. Mingit pettumust ei ole kohe kindlasti. Imeilus pisike pruunide silmadega tüdruk tuleb. 

Kuna beebi parajasti magas ja oli ennast rõngasse keeranud nagu kassipoeg siis tegelesime veidi aega tema äratamisega, et saaks ikka kõik vajalik üle mõõta: pea ümbermõõdu, ajustruktuurid, kõhu, südame, luud-kondid, veresooned jne. Absoluutselt kõik vastas normile ja oli kenasti arenenud. Lootevett oli ka piisavalt. Milline tohutu rõõm on kuulda, et su laps on täiesti tavaline :)

Mõõtude tulemusel määrati vanuseks 19+6 nädalat. Kaalu olevat umbes 325 grammi. Uueks sünnitustähtajaks sai 23.november, mis on vaid 2 päeva hiljem kui esialgne arvestus.

Et mul siiski on preeklampsia risk 1:4 siis pean tegema veel ühe ultraheliuuringu 32. rasedusnädalal. Lihtsalt veendumaks, et meie mõlemaga on kõik korras.

Uuringu lõpuks tahtis arst meile ka pilti teha beebist aga preili otsustas tõsta käed näo ette ja nii see pilt tuli selline... häbelik.

Sellel pildil on isegi inimlikum kätehoiak. Esialgu olid mõlemad käed näo ees, peopesad väljapoole. Mulle meenutas see kohe filmist "Paani labürint" seda koletist. Ma olen ise üks koletis, et oma last sellise asjaga võrlen.

CR: Picturehouse

Eks väike nali käi asja juurde.

Nüüd jääb edasi ainult kosuda ja oodata 23.juuli ämmaemanda visiiti. 

Üks huvitav ja kasulik infokilluke tuli meile sellelt uuringult veel. Abikaasa hakkas minu käest küsima, et ega me ju ei ole tegelenud selle era-ämmaemanda muretsemisega. Mille peale ultraheliarst soovitas väga tasulist ämmaemandat. Ütles, et nad näevad igapäevaselt kuidas see esmasünnitajatele on meeletu tugi ja aitab leevendada isegi sünnitusvalusid. Esmasünnitaja sünnitustegevus võib kesta 12 tundi või enam ja selle ajaga võib vahetuda haiglas 4 sünnitusbrigaadi. Siis on hea kui on pidevalt kõrval inimene keda sa usaldad ja tead, mitte iga paari tunni tagant uus nägu kellega ei klapi üldse. Soovitas uurida seda infot kindlasti oma ämmaemanda käest kui oleme huvitatud. 

Nii me siis otsustasime, et järgmisel ämmaemanda visiidil küsin ma Elise käest selle kohta täpsemalt. Parem juba varakult valmistuda.  

19 rasedusnädalat

Täna on eriti kohutav külm ja vihmane ilm. Ning minu kalli abikaasa sünnipäev.
Mõtlesin, et ventileerin ennast väheke ja kirjutan kuidas ma olen vist ainuke inimene Tallinnas kes veel liiklusmärke tunneb, neist kinni peab ja autol suunatuld kasutab. Aga mis ma ikka kütan ennast üles ja rikun oma tuju. Katsun parem sel hetkelisel ärritusel minna lasta. Ei hakka minu kirumise pärast veel keegi liikluseeskirju järgima või paremini käituma. Ei muutu minu kirumisest minu ega kellegi teise tuju ega päev paremaks. Kahjuks.
Kirjutan parem sellest milleks ma seda blogi põhiliselt olen kasutanud- oma beebiootuse tunnetest ja mõtetest. Siis endal ka hiljem hea lugeda.
Tänase seisuga on 19 nädalat ja 5 või 6 päeva rasedust, sõltuvalt millise rasedusrakenduse kalendrit vaadata. Ma pean ausalt tunnistama, et ei uskunud ennast kunagi siiamaani jõudvat. Paari päeva pärast kukub ette 20.nädala number ja see tähendab, et juba pool rasedust on läbi. Juba pool!!
Kuidas mulle tundus, et kindlasti juhtub midagi kohutavat enne kui siiamaani jõuan. Kuidas ma mingil põhjusel ei ole ära teeninud seda beebit ja õnnestunud rasedust. Viis aastat läbikukkumisi ja nüüd siis nii edukalt. See ei saa ju ometi õige olla, et MINA ka sellises olukorras nüüd olen.
Enamus aega ma ei saa arugi, et rase olen. Lihtsalt selline tunne on nagu oleks lõuna ajal veidi liiga palju söönud.
Mulle tundub, et olen veidi kaotanud sellest priskusest, mis tekkis ravimite võtmisest. Samas kõht on jõudsalt kasvanud. Seistes on paras pallike ees. Kui pikali viskan siis enamus kõhust vajub lapikuks aga nabast allpool on nagu väike kõva ovaalne pallike. Selline kobeda mango mõõtu.
Ühe korra olen näinud pikali olles kuidas see pallike liikus paremalt küljelt vasakule. Ilmselgelt keegi seal sees vahetas asendit :) Paaril korral olen tundnud nagu keegi kõditaks sõrmeotstega minu kõhtu seestpoolt. Ju need on siis kauaoodatud liigutused, mis alles õige õrnad. Enamasti togitakse mind peale suuremat söömist, kui seal kõhus väga kitsaks läheb.
Öösiti, kui olen pikalt ühes asendis olnud ja ennast teisele küljele keeran, vajub see kõhuelukas ka mulksti! teisele küljele. Üpris ebameeldiv tunne aga kogu aeg ühel küljel magada ka mugav pole. Öeldakse, et rasedana ei ole kasulik selili magada aga ma ju ei saa oma magamisasenit läbi une kontrollida. Ärkan tihti üles selili, käed üle pea välja sirutatud. Seni ei ole ebamugav olnud.
Loomulikult käin öösiti mitu korda pissil aga muidu on uni selline, et maja võib minu ümbert ära põleda. Ma ei kuule ega näe miskit. Ma ei kuule isegi oma äratuskella.
Mõnel päeval kõrvetab hirmsasti, teisel mitte. Viimati kõrvetas värskekapsasupi peale. Ei tea mina mis seal siis kõrvetamist väärt oli. Teine päev söön chillit ja ei juhtu midagi.
Õhtuks on jalad hästi väheke paistes aga selle vastu aitab jalgade kõrgemale tõstmine. Hommikuti on natukene sõrmeliigesed kanged. Rohkem ei oska väga midagi kurta. Ega needki nö sümptomid mu elu ei sega. Üldiselt pean ütlema, et tunnen ennast isegi paremini kui enne rasedust.
Üks ebameeldiv osa on- minu juuksed langevad jätkuvalt kohutava kiirusega välja. Saan aru, et ka see pole midagi harukordset ja peale sünnitust on oodata järjekordset suuremat juuksekadu. Eks siis peab vist poisipea lõikama, kui muud üle ei jää.
Panin endale järgmiseks nädalaks ka hambaarsti juurde kontrolli aja. Üldiselt mul on hambad korras olnud aga eks rasedus paneb ka suuõõne tervisele oma templi. Seega lasen igaks juhuks oma hambad ja igemed üle vaadata.
Eile hommikul näitas tühja kõhuga kaalunumber 56,2 kilo. See tähendab, et raseduse algusest alates olen juurde võtnud 3,2 kilo. Pole paha. Ma kahtlustan, et nii aeglaseks see kaalutõus ei jää ja lähinädalatel tulevad juba esimesed kiiremad kosumised ja kasvuspurdid.
Suurt isu millegi järele ei ole. Kui kõht on tühi siis kõlbab enam-vähem kõik söögiks ja enamasti väga palju kõhtu ei mahu. Üks tavaline portsukene. Pole mingit võimalust üle süüa. Ainuke mille järele iga päev isutab on värsked puuviljad ja marjad. Kahtlustan, et tänu sellele marjade ja puuviljade söömisele olen täiesti seljatanud ka kõhukinnisuse. Katsun ikka iga päev midagi värsketest marjadest või puuviljadest koju viia. Istume abikaasaga õhtuti diivanil ja mugime jalgpalli MM-i vaadates mureleid ja maasikaid. Teine kord lubame endile ka alkoholivaba õlle või paar.
Veel kaks päeva ja siis näen ma oma väikest kõhulooma täies hiilguses. Ja loomulikult loodame teada saada kas sinine või roosa :)

käisin käpuli

Otseses mõttes käisin käpuli. Tulin täna lõunalt, jalutasin rahulikus tempos mööda tänavat ja koperdasin kõnnitee serva taha. Kukkusin nagu langetatud puu pikali. Õnneks oli nii palju oidu, et tõmbasin jalad ja käed ette, kõht vastu maad ei käinud. Peopesad on aga asfaldiga kokkupuutest veidi marraskil. Kukkusin viimati niimoodi vist lapsepõlves. Paistab, et rasedusega kaasnev kohmakus hakkab ka vaikselt mind tabama. Mäluprobleemid mul juba on.
Veits pani imestama, et mulle vastu tulnud inimesed ainult irvitasid laia suuga. Keegi ei küsinud, et kas ma terveks jäin. Sealjuures olid kõik naised. Selline suhtumine siis.
Kloppisin riided tolmust puhtamaks, vaatasin ega ma kuskilt väga verd ei jookse ja kõndisin ära kontorisse.
Selline meeldiv vahejuhtum tänasesse päeva.

Muidu tunnen ennast ikka väga hästi. Sain teisel ämmaemanda visiidil piki pead selle eest, et pole siiani aspiriini võtnud nagu UH arst ette kirjutas. Kästi kohe sama päeva võtma hakata. Väidetavalt ei ole see 1:4 preeklampsia risk kuidagi seotud minu seal mõõdetud vererõhuga vaid mingite platsenta verevoolu näitajatega. Aga miks arst seda mulle ei selgitanud ma öelda ei oska. See paistab olevat üldine arstide seisukoht, et patsientidel pole vaja liiga palju teada. Lihtsalt võta oma diagnoos ja järgi ettekirjutusi.
Suutsin oma küsimustega ajada ämmaenamda nii ärevusse, et ta lõpuks ütles, et ta pole kvalifitseeritud neile küsimustele vastama ja ta võib mulle uuesti arsti aja panna, kui tahan veel selgitusi. Mul hakkas temast veidi kahju. Ma muidu olen igal pool vaikides kannatanud ja üritanud igal juhul mitte probleeme tekitada ja arste pahandada. Nüüd kui julgen küsida siis kohe tekitan sellega suurema segaduse.
Õnneks kõik vere ja uriini näitajad olid korras, samuti vererõhk. Näitasin talle ka oma tabelit kuhu olin kolm nädalat kõik oma mõõdetud vererõhu näitajad kirja pannud ning sain kinnituse, et mul tõesti ei paista olevat kõrget vererõhku. Ämmaemand vaatas ka ultraheliga last ja veendus et temaga on kõik korras. Loomulikult keeras väike parasiit meile kohe selja kui sai aru, et aparaat teda jälgib. Ämmaemad arvas ka, et jätame ta siis rahule kui ei taheta ennast näidata.

Muidu oli kokkuvõttes väga positiivne visiit. Sain uue ämmaemanda aja juuli lõppu. Enne pean andma ka uriiniproovi. Eks nad jälgivad nüüd, et mul ei tekiks valku uriini sest see on üks preeklampsia näitajatest.  Samuti panime kirja 20. nädala loote anatoomia ultraheli aja: see on 5.juulil. Ma nii väga loodan, et seal saame teada ka lapse soo.

Sain saatekirja järgmisel hommikul vereproovi andmiseks triple testi tarvis. Sellest on nüüd möödas nädal. Tulemused on digiloos järgnevad:

Mõningased riskid seal ikkagi on, mitte just kõige pisemad. Kahjuks ei ole mina pädev neid hindama. Ma saan vaid eeldada, et kui lähipäevil mulle telefonikõnet ei tule haiglast siis ei hinnata neid riske kõrgeks ja märkimisväärseks. Eks mulle ju jääbki vaid lootus, et kõik on korras. Ja kui ei ole siis on järgmiseks sammuks looteveeuuring, mis ütleb juba täpselt kas või mis lapsel viga on.

Nüüd ma siis olen siin arstide poolt määratud igasuguste riskidega 16+5 nädalat rase, ise rõõmus ja roosa. Võtan korra päevas 150mg südameaspiriini ja loodan parimat. Kõht kasvab jõudsalt. Kehakaal on tänahommikuse seisuga 55,2 kilo. Kohutavalt tahaks juba koju jääda ja puhata. Kahjuks enne ei saa kui alles septembri keskel millalgi. Vaikselt loodan siin, et võimaldatakse mulle suvel ka kaks nädalat puhkust aga kes teab. Seni kasutan sooje nädalavahetusi igaks juhuks ära, et saada päikest ja puhata.

Esimese trimestri UH vol2

Ma olin eile natuke häiritud ja segaduses kui tulin sellelt teiselt ultraheliuuringult.
Kõik vaadati uuesti üle, oli ilus ja korras. Laps keeras ennast lõpuks ka õigesse asendusse ja saime mõõdetud kuklavoldi ja näha ninaluud. Kuklavolt oli ilusasti õhuke ja kõik oli korras. Süda oli kenasti neljakambriline ja lõi 152 lööki minutis. Kiideti isegi platsenta asetust ja et nabanöör on seal hästi kinnitunud. Tuleb välja, et ma vist mõistsin midagi valesti eelmise uuringu juures kuuldud jutust- platsenta on siiski tagaseinas.
Ja kogu selle uuringu lõpuks oli kokkuvõte, et meil on keskmine risk kromosoomihaiguste esinemiseks ja 1:4 risk preeklampsia esinemiseks. vaatamata sellele, et vere- ja uriiniproovid olid korras ning ultraheli näitas kõike korras olevat. Tuleb välja, et minu vanus (saan kuu aja pärast 36) tõstis mu automaatselt keskmisesse riskigruppi- vahet pole mis olid uuringutulemused. Ning see kuramuse vererõhk! See virutas kohe preeklampsia riski kõrgeks. Otsustasin hakata hommikul ja õhtul samal kellaajal oma vererõhku mõõtma ja kirja panema. Ainult nii saab selgeks kas mul on kõrge vererõhk või mitte. Ma olin päris tige selle peale.
Ultraheliarst kirjutas mulle ette, et pean hakkama võtma aspiriini iga õhtu, et vähendada peeklampsia ohtu. Kuna ma olen veendunud, et vererõhku mõõdeti mul tol korral valesti siis ma aspiriini praegu kohe võtma ei hakka. Ootan sellega 1.juunini kui mul on järgmine ämmaemanda vastuvõtt.
Mul reaalselt ei olnud ühtegi teist teadaolevat riskifaktorit peale mõõdetud kõrge vererõhu. Lisaks on aspiriini võtmine preeklampsia ennetamiseks väga kaheldava väärtusega. Ei ole suudetud tõestada, et see reaalselt midagi muudaks preeklampsia puhul. Sama palju kasu on kaltsiumist, mis ka ei hoia seda rasket haigust ära aga võib selle esinemist edasi lükata ja selle raskust veidi leevendada.

Arst soovitas, et kui ma tahan olla täitsa kindel siis saan teha Panorama testi (mis maksab 600 eurot ja Haigekassa seda ei hüvita). Selle täpsus kolme enamesineva kromosoomihaiguse tõenäosuse määramisel on 98-99%, samuti saab teada lapse soo. Mõtlesin ja arutasin ka abikaasaga seda aga meie mõlema arvamus on, et pigem me ei tee seda testi. Esiteks tuleb triple testi tegemine niikuinii 2-3 nädala pärast, mis määrab põhimõtteliselt sama asja. Kui ka sealt peaks riskifaktor kõrgem tulema siis edasi lähen juba lootevee uuringule. Kuna nii minu kui ka lapse kõik näitajad ja proovid on praegu väga kenasti korras siis arvame, et kõik on tegelikult hästi. Ja kui ei ole siis saame selle niigi juba paari nädala pärast teada.
Ma miskipärast ei suuda isegi muretseda. Hinges on suur ja soe rahu. Kindel tunne, et kõik on korras meiega. Võimalik, et ma olen liialt heausklik ja ei muretse piisavalt. Aga ma parem naudin seda paari nädalat rahu ja rõõmu oma kasvavast lapsest ja heast enesetundest kui, et koorman ennast järjekordse hullu ootamise ja muretsemisega.
Järgmine nädal sõidame kalli kaasaga paariks päevaks Veneetsiasse. Tema on seal mitu korda varem viibinud aga minu jaoks on see esimene kord. Ootan nii väga seda pisikest puhkust. See saab olema imetore. Palju päikest ja imehead toitu. Vahest luban endale isegi pool klaasikest jääkülma proseccot... kes teab.

Esimese trimestri UH

Eile käisin esimese trimestri ultrahelis kus tehakse OSCAR test ja määratakse meie risk erinevate kromosoomianomaaliate esinemiseks.
Läksin hästi varakult kohale ja hea, et seda tegin. Parkimiskohta otsisin 15 minutit! Lõpuks jooksin kaugema parkla tagumisest otsast kohale ja sain kohe sisse sellesse nö eelregistreerimise kabinetti. Hakati kohe vererõhku mõõtma ja loomulikult oli see kõrge peale teiste parkijate peale vihastamist ja parklast kohalejooksmist. Oleks ma teadnud seda ette siis oleksin koridoris enne 10 minutit istunud ja rahunenud sest aega mul oli. Peale kahte mõõtmist läksidki kirja mingid 93/130 vererõhu nätajad sest ma ei suutnud nii lühikese ajaga maha rahuneda. Kodus mõõtes on mul raskusi sellega, et ülemine näit isegi 100 peale saada. Aga no mis ma räägin seda ämmakale kui kohapeal mõõtmine sellise kolossaalse näidu annab. Järgmine kord olen targem.
Küsiti veel mõned küsimused mu kaalu ja pikkuse ja raseduse kohta ning saadeti koridori UH kabineti ukse taha ootama. Seal sain oodata 15 minutit üle oma vastuvõtu aja. Vahepeal jõudis kohale ka mu mees nii et ootamine oli kohe veidi lõbusam. Seltsis ikka segasem. Ma pole suurem asi telefoni näppija ja siis üksi olles vahin teisi inimesi ja ümbrust. Mõni võib arvata, et olen veidi imelik, et niimoodi jõllitan :P
Just siis kui olin valmis minema uurima, et kas ikka keegi mäletab, et ma seal ootan, väljusid kabinetist üks väga rase naine oma mehega ja mind kutsuti kohe edasi.
Arst oli hästi vahva noor vene naine ja kabinetis oli ka üks veel noorem tütarlaps kes tundus alles arstiks õppivat. Mina võtsin kõhu paljaks ja viskasin selili diivanile ultraheliaparaadi kõrvale. Tänu sellele õpilasele rääkis arst hästi palju lahti mida ta teeb ja mida näeb. Oli meil ka väga põnev. Kõht kaeti geeliga ja lohistati seda ultraheli jurakat kõhu peal edasi-tagasi.
Oh, mis rõõm oli näha oma lapsukest seal siputamas. Nii aktiivne ja asjalik. Tõsiselt üllatav on, et vaid 6,49cm pikana ta juba nii palju vehib käte ja jalgadega, ennast igat pidi keerab, neelatab. Kõike seda nägime. Aga jonnakas nagu vana juurikas on ta ka. Kuklavoldi ja ninaluu mõõtmiseks on tarvis, et ta oleks horisontaalis ja selili, ilusasti profiilis. Tüüp aga keeras kohe selja ette kui UH masin talle ligi tuli. Ja nii 45 minutit järjest. Minul olid muidugi heldimusest silmad märjad.
Keerasin ennast ühe ja teise külje peale, tegin kükke ja kõndisin ringi aga ei midagi. Õnneks sai ära vaadatud kõik organud ja luud ja veresooned, mis tarvis. Ilus ja terve laps. Ja hästi toonuses nagu arst ütles. Kahjuks või õnneks pean ülehomme uuesti kohale minema, et proovida uuesti see kuklavolt kätte saada.
Sain ka teada, et platsenta asub emaka eesseinas, vastu kõhtu. See tähendab, et hakkan lapse liigutusi hiljem tundma kui muidu sest platsenta veidi summutab neid. Loote pikkuse järgi oli vanust lausa 12+6 nädalat, mis on kaks päeva rohkem kui raseduskalendri järgi. Kiire kasvuga beebi.
Minu sisetunne ütleb, et on poiss. Mees ootab rohkem tüdrukut. Seda ei saa me enne teada kui alles juulis millalgi. Siis kui tuleb loote anatoomia ultraheli, 20. nädala paiku vist. Kui ta ka siis ei otsusta mitte näidata ja meile üllatust valmistada.
Juba ülehomme saan ma teda jälle näha :)

12 nädalat täis

Tahtsin juba eile kirjutada aga läks nii hirmus kiireks päev kätte.
Eile ütles ITK raseduse äpp mulle, et sain üle oma 12 nädala lävepaku.

Väike kahtlusevari ikka närib mu sees aegajalt sest tegelikult ma ju ei tea, mis mu sees toimub. Kas laps kasvab nii nagu peaks või kas üldse kasvab. Samas miks ta ei peaks? Enesetunne on hea ja mitte kordagi ei ole mul olnud probleemi määrimise või verejooksuga.
Hakkasin juba kaks nädalat tagasi vaikselt vähendama prednisolooni kogust. Hästi tasakesi, et keha jõuaks kohaneda muutusega ja ei tekiks mingeid ebameeldivaid võõrutusnähtusid. Praeguseks hetkeks võtan üks päev ühe ja teine päev kaks tabletti. Varsti võtan iga päev vaid ühe ja siis juba ülepäeviti ühe tableti. Arst arvas, et pigem hästi vaikselt maha tulla sellelt ravimilt kui liiga äkiliselt. Progesteroonil ja östrogeenil on täna viimased doosid ja sellega on kõik. Rohkem neid ei kasuta. Ämmaemand arvas, et mul ei ole mõtet võtta ka foolhappe 1200 doosi peale 12. nädalat. Seega jätkan tavapärase 400 doosiga. Enesetunne on nii palju parem nüüd kui ravimikogused on palju väiksemad. Enamus halvast enesetundest oli ikkagi nende kõrvalmõjud.
Kehakaal on selline kummaline- mõni päev tõuseb ja teine päev langeb- kõigub kuskil 1,5 kilo lausa. Sõltub ilmselgelt sellest palju ma söönud olen ja kui hästi kõht läbi käib. Ei ole mina aru saanud mis mul kõhukinnisust tekitab ja mis mitte.
Kahjuks on tagasi ka minu vana "sõber" migreen. Üle kahe kuu oli vaikus ja mõtlesin, et olen raseduse ajaks pääsenud. Kahjuks on nüüd viimased paar nädalat olnud iga nädal korra väga tugev migreen. Kuna praegu mingeid toimivaid ravimeid selle vastu võtta ei saa siis on ainus võimalus see välja magada. Päev tuleb ära kannatada ja õhtul varakult voodisse. Panin tähele, et kui võtan paratsetamooli sisse enne magamaminekut siis vähemalt hommikuks on valu läinud. Muidu saan kaks päeva kannatada. Mingi kasu vähemalt sellest rohust.
Ostsin paar nädalat tagasi endale esimesed rasedapüksid HMst ja olen nii rahul. Oleks ma enne teadnud kui mugav nende sees kõhul on!! Kuigi mu kõht pole kuigi suur ja püksid kipuvad veidi alla vajuma siis igal juhul on mõnus kui miski sellele peale ei suru. Eriti istudes.
Kaunis kõhna inimesena ei näe mu kõht igal juhul välja nagu ma oleks lihtsalt kosunud. Loodan, et olen siiski suutnud enamus inimesi ära petta riietusega. Mees eile just vaatas mind hommikul ja ütles, et kahtlane küll kas suudan enam varjata.
Õnneks on tuleval esmaspäeval juba ultraheli (nagu ülalolevalt pildilt paistab). Siis saab kinnitust kas ja kuidas lood minu sees on ning saan südamerahus ka tööandjat informeerida. Sel korral peaks see lapsuke juba päris lapsukese moodi olema- käte ja jalgadega. Ja liigutama.
Mõni aeg tagasi, kuskil 10. nädala kandis, pidin andma uriini- ja vereproovi. Kui vähegi võimalik siis mina ei soovita minna verd andma esmaspäeva hommikul- seal oli 2 min peale avamist 28 inimest enne mind!!! Enamus sealjuures rasedad naised. Ükskõik mis teine päev ja kellaaeg on parem. Kuna aga mulle oli antud konkreetne kuupäev ja kindlasti varahommikune kellaaeg siis ei olnud valikut. Istusin järjekorra ära ja kihutasin tööle. Minu rõõmuks olid kõik proovid korras. Hästi natuke oli üle normi valgevereliblesid (mis mul tavaliselt on madalam kui teistel). Seda pidi aga rasedus ise põhjustama. Lisaks olen ma viimane kuu aega kurguvalu, köha ja nohuga hädas. Kuna ilmad on soojad siis on igal pool tööle pandud kliimasedmed ja konditsioneerid. Tundub, et rasedus on mu limaskestad eriti tundlikuks neile teinud- kohe ärritab, ajab köhima ja nuuskama. Katsun eemale hoida aga alati ei ole võimalik. Nii ma siin tatistan ja turtsun.
Sealt vereproovidest määrati ka mingid näitajad millega määratakse lapse kromosoomihäirete riske. Saan eru, et on aruvitprogramm mis määrab nende näitajate ja minu vanuse, kaalu ja etnilise kuuluvuse järgi erinevate kromosoomihäirete esinemise tõenäosust. Loodame siis, et need tõenäosused on hästi väikesed :)
Rasedana ma ennast ei tunne. Lihtsalt on hea olla ja veidi punnis kõhuga tunne. Ainuke päris raseduse tunnus on vist kõrvetised, mis kogu aeg mind saadavad. Ega mulle tegelikult kohale ei jõua veel, et minu sees miskit kasvab. Võimalik, et kui hakkan kunagi liigutusi tundma siis muutub reaalsemaks. Praegu ma isegi ei mäleta enamus aega, et rase olen.

Arvele võetud

Et mul õnnestus saada kohutav kurguvalu siis on väike auk blogi järjepidevuses. Olen juba mitu päeva kodus põdemas. Neelatades on selline tunne nagu kurgus oleks okastraat või teravad noad. Paneb valust niuksuma. Ei aita soe tee ega kurgupastillid. Ainuke asi, mis veidi pehmendab on otse purgist mett süüa. Ärkan öösiti kordvalt valusööstu peale kui olen ürtanud neelatada. Ei ole tore olla haige.
Igatahes olen nüüd kenasti rasedusega arvele võetud. Käisin koos kalli abikaasaga 10.aprillil ämmaemanda visiidl. Ämmaemandaks määrati meile Elis Tenso kes tundus väga meeldiv ja sõbralik. Me vist ajasime ta omavahelise aasimisega veidi segadusse aga eks ta ole igasugused näinud. Mõtlesin, et vast läheb 30 min ja oleme valmis aga tegelikult olime kokku nõustamisel terve tunni!
Elis tegi mulle kohe ultraheli ja määras raseduse suuruseks 7+3 nädalat, mis oli täpselt nii palju kui pidigi olema. Nägin ilusasti ära ka pisikese põksuva südame ja sai beebit ka mehele näidata.
Edasi räägiti mis juhtuma hakkab, küsiti tuhat küsimust meie mõlema elu ja hrjumuste kohta. Sain saatekirja 10.nädalal antavale vereproovile ka topsiku uriiniproovi viimises. Lisaks pandi aeg 12.nädala ultrahelile ja järgmisele ämmaemanda visiidle.
Kokkuvõttes ei olegi mul midagi muud teha kui lihtsalt oodata ja kõhtu kasvatada kuni alles 30.aprillil saan minna verd andma ja siis alles mai keskel ultrahelisse. Ämmaemand on hoopistükis juunis.
Südames on kuidagi suur rahu nüüd ja ja hea tunne. Ma saan aru, et väike katkemise risk veel on aga väidetavalt kukkus see peale korraliku südametöö nägemist lausa 2 protsendi peale.
Minu suureks rõõmuks lubati süüa kõike peale tooreste austrite ja toorpiima. Ainuke, mida veel ei tohi, on trenni teha. Igaks juhuks kästi piirduda vaid jalutamisega kuni 12.nädalani.

Hakkasin seda postitust kirjutama telefoniga kodus haigevoodis ja lõpetan nüüd otsapidi tööl arvuti taga. Tänaseks peaks rasedust juba 8+2 nädalat olema ja hetkel tundub kõik kenasti kulgevat. Pöidlad pihku ja pikka meelt mulle sel ootamise teel.

esimene õnnelik UH

Eile oli nii erutav päev, et ei suutnud isegi postitust kirjutada.
Olin nii pabinas selle eelseisva ultraheli pärast, et suutsin vaevu magada. Kahjuks pidin taas 25 minutit üle oma ettenähtud aja ukse taga ootama. Ei meeldi mulle selline asi. Hirmus raske on töötaval inimesel niimoodi arsti juures käia- tööandja kannatuse paneb ikka tõsiselt proovile.
Kõik ülejäänu oli läbinisti positiivne. Ultraheli näitas ühte täiesti tervet ja normaalset rasedust: vanuseks 6 nädalat ja 3 päeva ning pikkuseks 0,693 cm. Süda lõi ka juba kenasti aga kahjuks ei saanud ma teada löökide sagedust.

Ma pean ütlema, et tundsin nagu oleks mul 10 kilo raskust kukilt ära võetud. Minu esimene PÄRIS tõeline rasedus. Pisikese reaalselt kasvava embrüoga kelle südamerakud löövad juba.
Kohe pandi mulle kirja vastuvõtuaeg nädala pärast teisipäevaks ämmaemanda juurde, et minna ennast rasedusega arvele võtma. Rohtusid pean kõiki edasi võtma kuni 12. nädala täitumiseni. Sealt edasi võin progesterooni ja Estrofemi päevapealt ära lõpetada.
Kurtsin, et prednisoloon tekitab mulle vastikuid kõrvaltoimeid ja arst arvas et võin edaspidi võtta nelja tableti asemel siis kolm. Seda kogust saan samuti hakata vähendama peale 12.nädala täitumist. Vaikselt nö võõrutama ennast sest seda ravimit ei tohi päevapealt lõpetada.
Nüüd ootan pikisilmi 10.aprilli ämmaka vastuvõttu lootuses seal kuulda südamelööke. Kallis abikaasa lubas ka võimalusel kaasa tulla. Vast saab siis ka esimese pilgu meie ühisele ilmaimele heita. Pealegi antakse seal palju olulist infot, mida ka tema võiks kuulda.
Peaks ometi see väike elu alge nüüd vastu kuni mai teise nädalani. Siis oleme üle selle suure tähtsa esimese trimestri lävepaku ja saame taas kergemalt hingata.

oh, need tunded

See minu emotsionaalsus läheb juba üle mõistuse käest ära. Selline tunne on nagu teismelisena. Ise saan aru, et see ei ole normaalne kuidas ma reageerin ja ma reageerin kõigele liiga intensiivselt. Aga null võimekust on seda kontrollida. Kahjuks on põhiliselt viha ja ärritus, mitte suured rõõmsad tunded.

Kõik ajab mind närvi. Pisiasjad ka. Eile näiteks helistas mees just sel hetkel kui pesin nõusid. Haarasin niiskete kätega telefoni ja olin kohutavalt vihane tema peale, et miks tal just NÜÜD oli vaja helistada. Oleksin olnud valmis telefoni toanurka kildudeks viskama- nii vihane olin. Ja mille peale?! Sest mu kallis abikaasa helistas poest, et kahjuks porgandikooki ei ole aga ta toob mulle siis sefiirikorvikesi selle asemel. Oeh. Õnneks oli mul nii palju mõistus veel kodus, et ei hakanud temaga telefonis riidlema, suutsin vist enam-vähem rõõmsat häält teha ja peale kõnet ennast maha rahustada.

Rääkisin temaga mitu korda õhtul sel teemal, et ta PEAB aru saama praegu minu tujudest. Et ma tegelikult ei ole tema peale pahane, ma lihtsalt ei suuda kontrollida. Kui muidu on tema meil selline emotsioonipallike ja mina katsun olla rahumeelsem pool siis nüüd on tema kord ennast kokku koguda ja mulle toeks olla. Vastasel juhul saavad olema jube keerulised paar kuud.

Ainuke positiivne külg kõige selle juures võiks olla, et nähtavasti on minu rasedushormooni tase nii kõrge tänaseks, et selliseid tunderallisid tekitada. Mis võiks ju ainult hea olla.

Süda mul endiselt paha ei ole aga lugesin netist, et prednisolon võibki varjata seda kurikuulsat hommikust iiveldust. Mulle sobib :)
Praeguseks saan ma magada enamasti terve öö ühte jutti. Õhtuti imeharva veidi kõhus ja alaseljas tuikab. Vasakul küljel lebades on emakal veidi ebamugav aga mitte valus.
Minu tavapärasest kuivast näonahast sai ilus prink ja õhetav nahk ning seejärel rasune vistrikega nahk. Hormoonid. Katsun veidi oma näohoolduse rutiini muuta, et põletikulised vistrikud väga hulluks ei läheks.
Kuivav suu on endiselt. Tunnen kuidas mu hammastele koguneb paks katt juba lõunaks ja tahaks jälle hambaid pesta. Ja seda vaatamata sellele, et joon kogu aeg vett. Õnneks on mind õnnistatud väga tugevate hammastega ja loodan, et nad nüüd ka vastu peavad. Hambaarst küll sügisel ütles mulle, et pole vajadust enne kui aasta möödudes tulla tagasi sest kontrollis ei tuvastatud ühtegi auku ega ka vajadust hambakivi eemaldada. Aga ma arvan, et kui see rasedus püsima jääb siis pean igaks juhuks suvel hambad uuesti laskma üle vaadata. Raseda hambad on veidi teistsuguses olukorras.

Lisasin oma menüüsse igapäevaselt kodujuustu ja hapukoore. Kui meelde tuleb siis joon ka keefirit. Saab kõhtu häid baktereid, kaltsiumit ja valku. Vahest hoiab hambaid ka lagunemast.
Rohkem ma suuri muudatusi menüüs teinud ei ole. Välja arvata see, et muidu olin suuuuuuuur magusasõber ja nüüd ei lähe magus üldse enam. Pigem tahaks kogu aeg soolast. Eile suutsin ära süüa vaid ühe sefiirikorvikese. Ja see oli ka selline väiksemapoolsem. Kohutavalt tahaks pigem heeringat, kilu, fetat, suitsuliha, vutimune ja muud sellist kraami. Või kalamarja. Vabalt võib olla, et need soolaseisud on ravimitest. Ei suuda mingil moel neid eristada raseda isudest. See selgub alles siis kui peaksin rohtude tarvitamise ära jätma.

Veel 5 päeva ultrahelini.

taas positiivne

Eile hommikul käisin andmas verd ametliku vereproovi tarvis.
Ämmaemand helistas juba kella 10 ajal ja soovis õnne, et tulemus oli positiivne. See oli muidugi ka ainuke kommentaar. Ei seda palju hCG näit oli või kas see on hea või halb. Mitte mingit infot ei jaganud. Ütles vaid, et kirjutavad kõiki kolme ravimit juurde ja neid tuleb sama skeemiga edasi võtta. Esimene ultraheli on 3.aprill ja siis selgub lõplik tõde.

Küll on ikka hea, et saan ise näha oma uuringute tulemusi nii Digiloost kui ka ITK patsiendiportaalist.
Loen uuringute tulemuste alt, et eilehommikune hCG tase oli 902,9. Minu meelest ju päris hea tõus- nädalaga 86 pealt 902 peale.

Kokkuvõttes tuleb nüüd jälle kaks nädalat ootamist kuni selgub ultrahelis kas on seal laps ka tulekul või kasvatan jälle tühja lootekotti. Endal on sisetunne väga hea- lootusrikas ja positiivne. Äkki siis nüüd on lõpuks minu kord.
Otseselt ei ole väga mõtet kuhugi raha eest varem ka seda ultraheli tegema minna. Varem ei ole seal midagi väga näha ja järeldada.

Enesetundest nii palju, et suur suukuivus saadab mind jätkuvalt, mistõttu joon hirmsates kogustes vedelikke ja käin vetsu vahet. Alakõhus on aegajalt pinged ja venimise kerged valud. Isegi mitte menstruatsioonikrampide moodi aga nagu keegi sikutaks mu emakat erinevates suundades. See valu kiirgab ka alaselga ja tihti on hullem just öösiti. Õnneks aitab selle vastu väga hästi NoSpa. Samuti on nüüd kohale jõudnud väsimus. Õhtuti kustun jube kiirelt ära ja hommikuks on meeletu "raseduspohmell". Kui ärkan siis on pea kohutavalt paks, suu kuivab, nagu oleks öö läbi pidutsenud. Tahaks ainult edasi magada. Samas kui öösel vetsus käin siis on jube keeruline uuesti uinuda, tihti leban mitu tundi ärkvel. Eks sellest ole väike unevõlg ka juba tekkinud.
Iiveldus on mind tabanud seni vaid kahel korral: eelmisel nädalal kahel õhtul oli nii hull iiveldushoog, et olin sunnitud toorest sidrunit sööma, et seda leevendada. Õnneks jäi söök sisse ja hommikuti ei ole üldse probleemi olnud. Ah jaa- kaalunumbrid näitavad, et olen 2,3 kilo viimase kuu ajaga maha võtnud. Kogu aeg on nälg kuigi söön ka vahepalasid söögikordade vahepeal. Hakkasin vaikselt toidukoguseid suurendama sest ma väga ei saa lubada kaalukaotust. Tänahommikune 51,2 kilo pani juba muretsema. Eks ma olen terve elu seal 50 kilo piiril kõikunud aga praegu pole aeg kus lubada endale kaalukaotust.
Igale toidule rohkelt rammusat hapukoort peale :)

86!

Testid, testid, testid. Loomulikult hakkasin ma kannatamatusest liiga vara testima ja sain oma esimesed negatiivsed vastused. Aga no olgem ausad- kolm päeva peale siirdamist ei saa ka ükski kodune rasedustest veel positiivne olla.
Kuna ma käin ka öösiti mitu korda vetsus siis on üpris võimatu mingit adekvaatset hCG konsentratsiooni minu uriini tekitada.
Käisin sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti ringil ja kui pühapäeval tagasi sõitsin siis tekkis hea võimalus. Kojujõudmise hetkeks oli viimasest pissimisest 4 tundi möödas ja mõtlesin proovida. Ja seal see oligi- imeõrn teine triibuke. Selline läbipaistev ja vaevunähtav, aga siiski olemas. Ja seda juba 5. päeval peale siirdamist! Eks ma ju tegelikult tundsin juba varem seda pesastumise torkivat tunnet alakõhus aga ei julgenud palju sellest välja lugeda.
Vähkresin paar ööd unetult ja mõtlesin ühte ja teist pidi. Kuidas ma suudan nüüd üle elada need 10 päeva, mis veel ametliku vereproovini jäänud on? Ja lõpuks jõudsin otsuseni- ma ei peagi ju ootama.
Tellisin omale Synlab-ist eraldi hCG veretesti ja käisin andsin eile hommikul vereproovi ära.
Tulemuseks oli 86 mlU/mL. Punktsioonist oli eilseks möödas 13 päeva ja embrüote siirdamisest 7 päeva. Täpselt nädal enne ametlikku vereproovi aega. Eks on ka loogiline, et 6-päevased embrüod pesastuvad kiiremini ja ma saangi kiiremini tulemused teada kui 3-päevaste embrüotega. Aga see ei ole alati reegel.
Väike guugeldamine ütles mulle, et 12-14 päeva peale 5-päevase embrüo siirdamist võiks esimese vereproovi tulemus olla 62 (+/- 41) mlU/mL. Mul on alles 7 päeva möödas ja näit juba 86!
Oh, seda rõõmu!
Nüüd hoian pöialt, et järgmiseks nädalaks see number oleks kõvasti kosunud ja reaalselt üks hetk ultraheli näitaks ka positiivset tulemust. Võiks ju olla midagi rohkemat kui tühi lootekott...

ravimid ja siirdamine vol 4

Täna toimus selle IVF tsükli esimene siirdamine, kokku kahe tsükli peale siis juba neljas siirdamine.

Aga mul on kirjutamata veel ravimitest, mida hakkasin võtma päev peale punktsiooni.

Kokkuvõttes söön ma päevas 10 tabletti (millest 4 on vitamiinid ja 6 ravimid) ning kasutan 2 vaginaalset geelituubi. Kokku maksin kogu selle paki eest veidi üle 104 euro. Ilmselgelt ei ole rasedust säilitavad ravimid jätkuvalt soodusravimite nimekirjas.

Crinone on mulle juba varasemast tuttav. See on progesteroonigeel, mida tuleb hommikul ja õhtul endale tuppe lasta ja siis leppida sellega, et sealt kõik aja midagi välja lekib. Progesteroon peaks aitama emaka limaskesta embrüo jaoks mõnusaks kohevaks ja paksuks kasvatada. Ühel hetkel võtab selle rolli üle platsenta ja siis enam progesterooni kasutama ei pea, tavaliselt 12.nädalast. 

Prednisolon on kortikosteroid, mille eesmärk on taaskord suruda maha minu immuunvastust. Sama eesmärk nagu eelmisel aastal võetud Dexamethason Krkal. Prednisoloni pean ma võtma kaks korda päevas korraga kaks tabletti. Sealjuures just hommikul ja lõuna ajal, mitte õhtul. See ravim reaalselt segab magamajäämist ja und. Esimestel päevadel olin täitsa hädas. Vaatamata sellele, et olin õhtuks väsinud ei suutnud ma magama jääda ja ärkasin pärast uinumist iga paari tunni tagant uuesti üles. Tänaseks on keha selle ravimiga veidi harjunud, uinumine on juba kergem ja öösiti ei ärka enam. Kui õhtuti seda võtaks siis vist ei magaks silmatäitki. Muidu tundub, et talun seda paremini kui eelmise aasta Dexat, vähem kõrvaltoimeid. Ainult ilgelt mõru on, peab kiirelt suure hulga veega neelama.

Päris uus ravim minu jaoks on Estrofem (hormoon östradiool). Rohi tuleb sellise laheda plastikketta sees, nagu osad rasedusvastased pillidki. Ülemisel kettal on nädalapäevad ja alumisel siis tabletid. Teoorias oleks selle kaudu hea lihtne järge pidada... kui ma peaksin võtma ainult ühe tableti päevas. Tegu postmenopausis naiste hormoonasendusravi preparaadiga. Kuidagi jälle seotud minu emaka limaskesta kasvatamise ja vastuvõtlikkusega. Pean võtma kaks tabletti suvalisel hetkel iga päev.
Lisaks neile võtan igal hommikul 3 tabletti foolhapet ja 1 d-vitamiini kapsli. Ongi kokku 10 tabletti päeva peale.
Ühestki dopingukontrollist ma küll läbi ei pääseks.

Loomulikult oli esimene asi, mis ma hommikul tööle jõudes tegin, haigla iseteeninduses luurata. Leidsin sealt värske embrüote külmutamise arve. Oh seda rõõmu! Süda puperdas rinnus ja oleks tahtnud mööda kontorit ringi keksida ja kõva häälega kilgata. Nii kohutavalt hea oli see teadmine, et isegi külma panekuks jagus.
Maksin kiiresti arve ära ja üritasin rahuneda. Mees arvas, et ma muidu ehmatan munakesed ära kui liiga elevuses olen :P Õnneks oli täna siirdamine juba kell 10 nii, et ei olnud palju oodata.
Kõik kulges nagu tavaliselt, sujuvalt ja kiirelt kuna olen protseduuridega tuttav.
Minu üllatuseks oli sel korral embrüoloogiks vanem meesterahvas (ma muudkui nimetan neid embrüoloogideks aga ega ma täpselt tea mida nad seal teevad, embrüotega igatahes toimetavad). Mina sättisin ennast pukki, ämmakas tegi tavalised puhastused ja pani peegli. Samal ajal siis see mees jagas mu embrüote kohta infot. Tohutult palju infot sealjuures. Mul on enamus juba meelest läinud. Ütles, et väga hea on rääkida headest tulemustest. Milline rõõm seda kuulda oli!
Kokkuvõttes 12st munarakust oli 3 ebaküpsed, mis ei kõlvanud viljastamiseks. Leppisime kokku, et kaks paneme kohe tagasi minu sisse (millest üks olevat eriti ilus) ja kaks läheb kohe külma. Üks pidavat olema jälgimisel, et kui edasi areneb siis pannakse külma aga kui ei arene siis läheb äraviskamisele. Ülejäänud polevat kuuenda päevani elanud, seega ei olnudki nii kvaliteetsed ja vastupidavad.
Lisaks rääkis ta midagi sellisest asjast nagu embrüoliim. Kui ma õigesti mäletan. Miski aine millega need kaks pätti mulle sisse "liimiti". Aitavat pesastumisele kaasa. Väga põnev info- ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on.
Väga meeldiv oli, et ämmaemand ei surunud üldse ultraheli aparaadiga mu põiele vaid vaikselt toetas seda mu kõhu vastu. Ja nägi ka emaka ära, polnud vaja vajutada nii et mul põis lõhkeks.
Kõik kulges tavapäraselt, nagu varasematelgi kordadel. Lõpuks kui pukist maha sain siis allkirjastasin veel embrüote külmutamise nõusolekuvormi ja juba ma saingi lahkuda.
Nii kohutavalt lootusrikas ja hea tunne on praegu. Kui nad sinna emakasse lausa LIIMITUD on siis võiks ju pidama jääda. Lausa mõlemad võiks pidama jääda. Aga ma ei taha olla ahne. Ka üks, mis pidama jääb, on suuremat sorti ime.
Ametlikult on vereproovi aeg alles 20.märts ehk kahe nädala pärast. See on tavapärane ooteaeg peale siirdamist. Katsun siin paar päeva ikka vastu pidada ja eks ma siis hakkan ennast koduste testidega rahustama. See võtab veidi pinget maha iga paari päeva tagant, muidu ma lähen lihtsalt lõhki sellest ootusest.

ettevaatust- munev naine

Üleeile sõbrannaga Skype-s jutustades jõudsime sellise väljendini nagu "munev naine". Kirjeldab päris hästi minu seisundit. Minu vaene mees, kes on harjunud mind kogu aeg patsutama, kallistama ja musitama, on täiesti tõrjutud. Et mul kõik kere hell oli süstidest ja kasvavatest munasarjadest siis ei talunud ma erilist käsitlemist, kui siis väga õrnalt ainult. Seks on täiesti keelatud ja seda nähtavasti veel pikalt. Tegelen oma munade küpsetamisega ja hiljem loodetavasti tagastatud muna haudumisega. Olen emotsionaalne ja tundlik ja vajan erikohtlemist. Munev naine.

Tänaseks on munad munetud. Eile hommikul sõitsime trammiga läbi karge pakase Tõnismäele. Murelikult jõudsime oluliselt varem kohale kui oli planeeritud. See on nii meie moodi- olla pool tundi varem kohal. Jõudsime vaevu maha istuda kui juba aeti meid asjale. Mees saadeti oma panust andma vastava arsti juurde ja mina pidin käima vetsust läbi. Seejärel sain kohe palatisse minna. Minu suureks üllatuseks ei olnud üldse sellist sebimist nagu aasta tagasi. Tuli välja, et olen ainuke sel hommikul ja sain terves suures ühispalatis üksi olla. Sain valida imelise vaatega aknaaluse koha.

Palat vaatega Rahvusraamatukogule :)
Kuna olin ainuke siis vaevalt jõudsin öösärki riietuda kui juba tuli õde kanüüli paigaldama. See oli ainuke ebameeldiv osa kogu eilse päeva juures. Esimesel korral ei läinud mingil põhjusel kanüül korralikult veeni. Sikutas ja torkis aga ikka ei läinud. Kõik see oli valus ja iiveldamaajav, olin lõpuks külma higiga kaetud ja õde loobus. Valis uue veeni ja sinna läks kanüül libedalt.
Kui eelmisel korral sain kanüüliga veel tükk aega pikutada ja aega parajaks teha siis nüüd kutsuti pea kohe mind edasi. Opisaali eesruumis pandi selga roheline kittel ja pähe roheline võrkmütsike. Pidin käed desinfitseerima ja jääma sinna ootama. Kohe kui narkoosimeeskond valmis on siis kutsutakse edasi. Sealjuures võib sokid jalga jätta. Minul on mõlemal korral olnud sokid jalas sest põrandad on külmad ja opiruum ka suhteliselt jahe.
Istusin paar minutit seal pingil ja juba kutsutigi edasi. Prille mul peas ei olnud ja seetõttu ei näinud ma ühegi inimese nägu kes minuga tegelesid, kuulsin vaid hääli. Eristasin kollastes kitlites kogusid enda ümber.
Protseduur oli nagu varemgi. Ronisin pukki, jalad tõmmati rihmadega kinni. Ämmaemand tutvustas ennast ja hakkas minu alumist otsa mingite vahenditega puhastama ja ette valmistama. Samal ajal narkoosiarst tutvustas ennast, paigaldati ühele käele vererõhu aparaat ja teisel käel juba süstiti kanüüli ravimeid. Ütlesin, et mul juba virvendab pilt ja selle peale keegi imestas, et veel ei tohiks virvendada. Lihtsalt üks jõudis mulle kiiremini asju kanüüli süstida kui teine kirja panna. Narkoosiarst räägib, et no me teid päris narkoosi ei pane aga anname pigem unerohtu. Ütelge siis kui teil ebamugav on ja paneme midagi juurde. Mõtlesin paanikaga, et mida kuradit?! Ei pandagi sel korral magama ja pean kõike nägema-kuulma. Siis ütles keegi, et panen teile pähe hapnikumaski.... ja see oli viimane mida mäletan. Isegi seda hapnikumaski ma ei näinud ega tundnud. Ma ei tea mis inimesed seal ärkvel püsivad aga mind niitis see kraam poolelt sõnalt.
Järgmine hetk tegin palatis silmad lahti. Olin väga unine ja uimane. Õde tuli võttis ära kanüüli ja tõi mulle vett juua. Küsisin kas tohin veel edasi magada ja lubati lahkelt. Samas enam uni ei tulnud. Iga sekundiga läks enesetunne aina paremaks ja unisus kadus. Järgmine hetk piilus õde kardina vahelt, nägi, et ma ei maga ja tuli rääkima punktsiooni tulemustest. Punkteeriti 17 folliikulit. 17!!! Tervelt 5 tükki oli viie päevaga juurde arenenud. Kokku saadi 12 munarakku. Ma olen selle tulemusega üliväga rahul.
Õde selgitas veel järgnevat raviskeemi ja lubas vaikselt voodis istuma tõusta kui ennast piisavalt kindlalt tunnen. Sain vastuse ka oma 6 päeva küsimusele: nimelt kasvatatakse sel korral embrüosid katseklaasis 6 päeva (varasema 3 päeva asemel). Selleks ajaks on embrüo blastotsüsti staadiumis, jäävad ellu vaid kõige tugevamad ja ka siirdamisel on õnnestumise tõenäosus suurem.
Pöidlad pihku, et mõni marjatera ikka selle 6-päevase kasvatamise üle elaks. Kui ellu jääb rohkem siis läheb osa külma. Muidugi võib alati juhtuda ka see, et ükski neist ei ela 6 päeva üle.
Peale õe viimast külastust istusin voodis ja sõin oma kaasavõetud müslibatooni. Tundus totakas seal niisama venitada sest pea enam ringi ei käinud. Loivasin vaikselt voodist välja ja vahetasin riided. Jõin lõpuni oma vee ja pakkisingi asjad kokku. Kui ukse ees saapaid jalga sidusin siis ämmaemand manitses veel, et päevas vähemalt 1,5 liitrit vett tuleb juua.
Ülejäänud päeva vedelesin kodus ja isegi 1,5 tundi sain lõunaund magatud. Mingi hetk käisin ka apteegis edasise ravi jaoks kirjutatud retsepte välja ostmas. Õhtupoole läks üle igasugune haiglas saadud valuvaigisti toime ja olin sunnitud võtma paratsetamooli (mis on ainuke lubatud valuvaigisti). Kõht oli munasarjade juures väga hell ja põrutas isegi niisama istudes või kõndides. Käisin küürus ja lohistasin jalgu, et ei peaks astuma. Kõik see oli pigem ebamugav kui et valus.
Täna hommikuks oli enesetunne oluliselt parem, ei ole pidanud valuvaigistit võtma. Lihtsalt ebamugav on aga täiesti talutav.
Hoopis teine teema on nende edasiste ravimitega. Sellest peaks vist eraldi postituse tegema. Tänasest tarbin ma iga päev 10 tabletti + 2 vaginaalset geeli.

Olen päris elevuses 6.märtsi siirdamise osas. Loodame, et on mida siirdada...

viimased süstid

Eelmine nädal läks kuidagi nii kiireks, et ei jõudnud isegi arstikülastusest kirjutada.
Tegin oma esimesest ravimiportsust viimased süstid 21.veebruari hommikul. Järgmisel päeval käisin varahommikul verd andmas ja lõuna ajal arsti juures ultrahelis.
Sain arstilt kiita, et vereproovi tulemused on just sellised nagu ta näha tahaks- mis iganes see siis tähendama peaks. Ultrahelis selgus, et on kummalgi pool munasarjas 6 folliikulit ehk siis kokku 12. Küsisin üllatunult arstilt, et ma oleksin eeldanud, et on rohkem sest eelmisel korral oli täpselt sama palju aga nüüd on ju ravimikogused suuremad. Tema aga vastas, et ega seda tellida ei saa ja tegelikult on hea kui ei ole liiga palju. Saan aru, et neil ikka hirm tekitada ülestimulatsioon. Ja ega ma enam esimeses nooruses ei ole ka :P Viimased munarakuriismed peavad veel endast kõik andma.

Väga vastuolulised ja erinevad jutud on arstidel. Aga eks nad pea patsienti ikka julgustama olemasolevate tulemuste põhjalt. Ütles veel, et tegelikult loevad nad edukaks tulemuseks juba selle kui saab teha ühe värske embrüo siirdamise ja ühe siirdamise jagu veel külma jääb.

Sain aru arstist, et osad folliikulid paremal pool on veel liiga tillukesed ja vajavad järeleaitamist. Seetõttu kirjutati mulle veel 5 päeva jagu samasid süste. Orgalutraani ei tulegi, seda küsisin ekstra üle. Ju siis pika skeemiga seda ei olegi. Või vähemalt minu skeemiga.
Esimesed süstid pidin kohe sama päev tegema nö esimesel võimalusel. See tähendab, et täna hommikul tegin kaks viimast süsti tavalisi ravimeid ja täna õhtul kell 20:30 tuleb teha trigger-süst Ovitrelle. Mu kõht on sinise-rohelisekirju süstimisest. Eelmisel korral pääsesin täiesti sinikatest, sel korral on siis kohe topelt laiguline. Kokku tuleb selle stimulatsioonitsükliga 25 kõhusüsti + alguses 1 lihasesüst. Oeh. Ma arvasin, et see torkimine ei saagi läbi.
Punktsioon on määratud kolmapäevaks 28.veebruariks. Küsisin töölt juba vabaks ja kavatsen terve ülejäänud päeva kodus magada. Ei ole vaja olla kangelane ja pärast tööle ronida. Tean ennast küll- olen narkoosist paras zombi ja kõht hakkab ka valutama üks hetk.
Huvitavalt on siirdamine planeeritud alles 6. märtsiks, 6 päeva peale punktsiooni. Kahtlustan, et kõik lähevad külma ja siis sealt sulatatakse. Või siis tõesti proovivad nad siirdada 6. päeva blastotsüsti. Kahjuks seda ei selgitatud ja ma ei taibanud küsida ka.
Hetkel on kõige suurem ootus see, et õnnestuks saada võimalikult palju munakesi kõigist 12 folliikulist. Viimati õnnestus saada kõigist 12 folliikulist 7 munarakku.

Mulle endale tundub, et minu kõht ei ole sel korral üldse nii suur ja paistes enam. Küll on kõik hell ja põrub seest. Isegi kõndida ja istuda on hell. Pean hästi ettevaatlikult loivama jalgu järele lohistades. Isegi pikali olles on juba ebamugav ja surub kuidagi rinnakorvi all ja segab hingamisel. Üllatuslikult on kõige mugavam asend voodis kõhuli. Siis need munasarjad ei suru ühegi teise organi peale. Samuti on sel korral tekkinud hästi rohke voolus. Ma ei mäleta seda eelmisest korrast aga mälu on petlik. Seda on nii palju, et tualetis käies voolab see potti ja aluspüksid on pidevalt märjad. Selline munavalge konsistentsiga. Küsisin ka arstilt ja vastuseks oli, et nii peabki olema. Ju siis peab nii olema.
Veidi emotsionaalne olen ikka ka. Vabariigi aastapäeva vastuvõttu vaadates sai ikka kaks korda pisarad voolama. Samuti kinos filmi vaatamas. Mis minu puhul ei ole väga tavaline.
Kaalutõus, paistetetus ja uimasus tulevad pärast punktsiooni ja siirdamist. Siis lisandub progesteroon ja võibolla mõni ravim veel.

Praegu tahaks lihtsalt juba, et see kõik oleks möödas. Nii ebamugav on istuda ja üldse olla.
Ah jaa- ma ei tohi ära unustada, et pean täna päeval veel verd andma minema.

5. päev süstidega

Tänaseks olen ennast süstinud 5 päeva, mis jätab mulle veel 2 hommikut süste ja siis on üks päev hingetõmbepausi. 22.veebruaril pean andma hommikul analüüsid ja lõunaajal on ultraheli.
Ma ei hellita isegi lootust, et sellega oleks süstidega kõik. Varasemast kogemusest tean, et lihtsalt korrigeeritakse ravimeid aga süstid lähevad edasi. Pigem tuleb kahele hommikusele süstile õhtuks veel kolmas lisaks.
Ma pean ütlema, et see ise kokkusegatav ravim Luveris ei ole just meeldiv aga saan kuidagiviisi hakkama. Selle süstiga õnnestus mul tabada laupäeval ka veresoont nii, et mul on nüüd pöidlajälje suurune sinikas kõhul. Kibe ta ei ole aga kogus on suhteliselt kopsakas ja seda on minul isiklikult ebamugav süstida. Miskipärast hakkab alati süda puperdama ja käed-jalad hakkavad higistama kui seda süstin. Võimalik, et ise keeran ennast üles. Õnneks läheb see kiirelt mööda.
Täna hommikul ei olnud vaja enam isegi juhendeid lugeda, nii pähe on kulunud see mis järjekorras mida kuhu sisse segada ja kuidas süstida. Katsun süstida neid ravimeid vaheldumisi kahele poole naba- ühel päeval üks ühele ja teine teisele poole ja järgmine päev siis vastupidi.

Enesetunne on üllatavalt hea. Olen enamus aega rõõmus ja rahulolev. Kahjuks on sütik hetkel hästi lühike- pisiasjad ajavad kohutavalt närvi ja siis tulevad ka pisarad. Kohmakas olen ka, kohmakam kui muidu.
Tänaseks on kõht juba veidi paisunud ja erinevad riided suruvad süstekohtadele ja kõhule ebamugavalt. Panin täna selga kleidi ja sukapüksid, sest teksad on ebamugavad. Aga sukapüksid on ka ebamugavad. Peab vist sukkade peale minema. Kahjuks ei jõudnud nädalavahetusel poodi, et osta rsasedapükse. Need peaks head mugavad olema. Kampsun või jakk peale ja keegi ei saa arugi. Vähemalt ei suru siis kõhule. Õnneks pole kaal muutunud. Loodame, et see praegu jääb ka nii. Huvitav kas ma suudaks panna oma meest enda kõhust profiilis pilti tegema? Olen muidu sale inimene ja see paisunud punnkõht jätab minust ikka lausraseda mulje.

Ootan nii väga juba neljapäevast ultraheli. Oleks seal ometi palju ilusaid folliikuleid näha ja saaks selle punktsiooniga kiirelt ühele poole.

Ah jaa- ma pean veel mainima, et ma jumaldan seda uut ravimihüvitiste süsteemi. Ma ei pea ise midagi muud tegema ega maksma kui vaid omaosaluse, soodustus ja hüvitis arvestatakse kohe apteegis kassas. Kogu süstidekuhja eest maksin vaid 2 x 2,50 eurot.

veel rohkem süste

Käisin hommikul ITK silmakliinikus teisel korrusel verd andmas. Neil on seal nüüd uus süsteem. Kui muidu said järjekorranumbri alusel registratuuri ja sealt edasi elavas järjekorras siis nüüd lähed registratuurist edasi ka sama järjekorranumbriga. Mõnes mõttes isegi hea. Mulle meeldivad süsteemid ja kord. Ei ole muret ja pahandamist kui keegi ette trügib. Seda aegajalt tuli ikka ette.

Vereproovist määrati östradiooli sisaldust mis mul oli alla 18 ehk siis peaaegu olematu. Isegi menopausijärgselt pole naistel nii madal see näit. Süst kannikasse mõjus korralikult.

Käisin just ka arsti juures ja sain edasise "rünnakuplaani" teada.
Hakkan alates ülehomsest st. 15. veebruarist süstima hommikuti kahte erinevat ravimit: Bemfola (alfafollitropiin), millega olen juba eelmisest korrast tuttav, ning alfalutropiin. Kokku seitse päeva. See teine ravim koosneb kahest osast- ühes pudelikeses on vedelik ja teises on pulber. Sain arsti käest spetsiaalselt 2 x 7 nõela, et neid kokku segada ja endale süstida. Üks nõel on jäme jurakas, millega tuleb vedelik ühest pudelist teise süstida, ravim ära lahustada ning tagasi süstlasse tõmmata. Teine, peenike nõel on selleks, et ravimit endale kõhunaha sisse süstida.  Õnneks on Bemfola valmis doosina pakendis ja seal piisab lihtsalt süstimisest.
Palju süstimist. Kui ma eelmisel aastal süstisin üks päev ühele poole naba ja teine päev teisele poole siis mis ma nüüd peaks tegema? Mul ei ole kõhul nii palju ruumigi, et kõiki neid süste sinna paigutada. Kõht on lõpuks nagu sõelapõhi. Oleks pidanud suurema pekikihi kõhule kasvatama vist :S
Kaheksandal päeval ehk 22.veebruari hommikul ennast ei süsti, annan jälle vereproovi ja lähen lõuna ajal ultrahelisse. Siis selgub kuidas ja kui palju on folliikuleid arenenud. Edasi kirjutab arst vastavalt süste juurde. Nähtavasti tuleb lisaks ka õhtuti süstitav ravim, mis takistab enneaegset ovulatsiooni. Veel torkimist mu kõhule. Ja see õhtune ravim oli minu mäletamist mööda kibe ja punetav ka.

Nagu ma aru sain siis loodetakse saada vähemalt 15-20 munarakku. Ma isegi ei kujuta ette kuidas need kobarad mu kõhtu ära mahuvad, kui ühe foliikuli läbimõõt on kuni 2,5 cm. Eelmisel korral oli minu meelest ainult 12 folliikulit kokku kahe poole peale. Teksade kandmine tuleb küll selleks ajaks ära unustada. Või siis osta rasedapüksid sest see kõht saab olema ikka väga suur ja punnis.
Ma pean sundima oma kallist abikaasat endast pilti tegema sest muidu pole pärast üldse midagi meenutada. Pildid annavad nii palju juurde. Ja ravimitest tuleb ka pilti teha kui olen need täna välja ostnud.
Mõnusat sõbrapäeva mulle homseks :) Viimane päev enne hullumaja algust...

Õhtune pilt peale apteegiskäiku :S

uue aasta algus

Ma süüdistan kiireid aegu tööl. Raamatupidajate häda- aasta algus on alati kole kiire. Eriti kui ülemused tahavad majandusaasta aruande juba veebruari(!!!) lõpuks valmis jõuda. Jõuan vaid mõelda, et tahaks kirjutada aga kirjutamiseni ei jõuagi. 

Mul oli enda meelest kõik hästi planeeritud. Veebruaris tegelen IVF-i asjadega, saan võtta ilusasti paar päeva puhkust selleks puhuks kui punktsioon ja esimene siirdamine toimub ja kõik kulgeb võimalikult stressivabalt. Siis oleksin rahulikult saanud märtsis majandusaasta aruande koostamise ja audiitoriga tegeleda, nagu iga aasta. Aga võta näpust, asjad ei sõltu alati enda tahtmisest. Ülemused otsustasid kuu aega varasemaks tõsta aruande koostamise. Mis tähendab, et veebruaris on mul KÕIK üksteise otsas kuhjas ja stress laes. Tuleb katsuda kuidagi läbi selle supi sumbata ja mitte väga palju vigu teha.

Eelmisel nädalal 30.jaanuaril alustasime pika skeemiga stimulatsiooni. Minu jaoks tähendas see seda, et ostsin aptegist välja süsti nimega Diphereline 3,75 mg, läksin õigel päeval hommikul kell 8 oma arsti ukse taha ja kui ämmaemand välja ilmus siis lasin temal süsti ära teha. Põhimõtteliselt oleks võinud kellel iganes lasta selle süsti teha aga minu jaoks tundus kuidagi kõige turvalisem seal käia. Pealegi ämmaemand eelneval vastuvõtul ise pakkus seda võimalust. Ravim ise oli selline nö vanakooli ravim- karbis oli eraldi ampulli sees vedelik ja pudelikeses pulber, mis tuli süstlaga kokku segada. Selleks puhuks oli lausa kaks erinevat nõela karbis kaasas. 

Olin lugenud ja kuulnud, et see süst on valus ja kibe ja ebameeldiv teha. Ikkagi lihasesse ja jämeda nõelaga. Reaalsus oli see, et ma ei tundnud peaaegu midagi. Kas oli ämmaemandal hea käsi või minu kannikas nii tundetu- väike torge ja imevähe kipituse moodi tunnet oli ainus mida tundsin. 

Arst ütles, et see süst surub alla minu oma loomulikud hormoonid. Samas päevad pidavat algama nii nagu ette nähtud. 

Erilisi kõrvaltoimeid ma ei ole märganud. Hoiatati kuuma-külmahoogude eest. Alguses oli paar korda selline tunne nagu hakkaks haigeks jääma: kõigepealt jube külm ja värin ning siis õhetasin ja oli palav. Samas need möödusid paari tunniga. Veidi oli alguses meeleolukõikumist aga ka see tundub olevat möödunud. 

Eile oli minu esimene pulma-aastapäev ja pidid algama ka päevad. Päevad veel alanud ei ole aga selline paaripäevane kõikumine tundub olevat viimasel ajal minu puhul normaalne. 

Nädala pärast 13.veebruaril annan hommikul vereproovid ja lõuna ajal on arsti visiit. Siis ta vaatab mida hommikusest vereproovist leitud hormoonid näitavad ja määrab mulle süstid, mida saan juba ise endale kõhunaha sisse süstida. Ja algabki kõik jälle otsast peale. 

Vähemalt on mõnus karge talveilm väljas. Väike vaheldus sellele soojale sopale, mis seni on olnud. Pea on kohe selgem ja enesetunne parem. Eks näis mida ma sellest kõigest paari nädala pärast arvan.