Täna hommikul kaaperdasin mehe läpaka ja mõtlesin ennast kokku võtta.
Viimased paar kuud on olnud päris kirjud.
Kõik algas sellest, et ultrahelis öeldi mulle- teie laps on liiga väike. Normi piires aga seal päris normi alumises otsas. See tähendas, et 32. nädalal kaalus ultraheli mõõtmiste järgi laps 1600 grammi. Samas kõik muud näitajad olid korras. Isegi nabaväädi ja platsenta verevool. Kõik. Laps liigutas ennast nagu väike põrguline ja süda lõi kenasti. Kuna arstidel oli siiski kahtlus, et vahest on laps toitainete näljas ja seetõttu väike, siis pandi mind jälgimise alla. Minu jaoks tähendas see seda, et pean käima kaks korda nädalas KTG-s kontrollis.
KTG on see uuring kus külili voodis lebades tõmmatakse kahe kummirihmaga kõhu vastu kaks andurit ja jälgitakse 20 minutit. Üks andur mõõdab emaka kokkutõmbeid ja teine andur lapse südametööd ning liigutusi.
Võin kohe öelda, et olen seal KTG-s käinud juba 5 nädalat ja mitte ühelgi korral pole mitte midagi viga olnud. Kõik on täiesti korras.
Samuti on mul ette nähtud ultraheli iga kahe nädala tagant, et olla kindel kas laps kasvab.
34. nädala ultraheli näitas lapse kaaluks juba veidi üle 2000 grammi ja järeldus oli, et lihtsalt ongi väike beebi. Aga kasvab kenasti.
36. nädala ultrahelis, selle nädala neljapäeval, mõõdeti lapse kaaluks juba 2500 grammi. Kahjuks tuli välja ka fakt, et beebi on ikka veel tuharseisus. Mõned ütlevad, et selleks ajaks peaks ta igal juhul olema ringi pööranud, teised väidavad jälle et ta võib ennast veel kuni sünnituseni pöörata. Arsti sõnul esmasünnitajal väga enam pööramise lootust pole peale 36.nädalat.
Seega määrati mulle järgmiseks päevaks loote väline pööramine.
Arst valgustas mind nii palju, et praegusel ajal üritavad nad igaks juhuks kõiki tuharseisus lapsi pöörata, et vähendada keisrilõike vajadust. Lausa 6 last 10st pidi laskma ennast ringi pöörata.
Minu oma kahjuks ei lasknud. Protseduur on vastik. Valus ja meeletult ebamugav. Laps keeras ennast risti kõhus aga kaugemale keeldus minemast.
Kokku võttis kõik aega kuskil 3 tundi, protseduur ise oli vaid 5-10 min. Enne võetakse sind haiglasse päevaravisse sisse, pannakse kanüül, tehakse KTG. Kanüüli kaudu süstitakse mingeid ravimeid, et emakas toonusesse ei läheks ja saaks kõhu peale vajutades last manipuleerida. Ravimid panevad üle kere värisema ja ise kõndida enam ei lasta. Esimest korda elus lükati mind ratastoolis läbi koridori protseduurile. Pärast lähed jälle KTG-sse, et teha kindlaks kas lapsega on kõik korras peale seda arstipoolset mudimist.
Kui minul silme ees virvendas ja värisesin üle kere siis laps oli vana rahu ise ja ei lasknud isegi pulsil tõusta sellest protseduurist.
Kuna tütarlaps on pärinud minu kangekaelsuse ja jonnakuse siis tähendab see minu jaoks keisrilõiget.
Kui olin viimasest KTG-st püsti saanud ja enesetunne enam-vähem normaalne siis pidin täitma hunniku pabereid ning mulle pandi kirja plaaniline keisrilõige 16.11. Selleks ajaks on täis täpselt 39 rasedusnädalat.
Juhul kui sünnitustegevus peaks algama varem siis vaadatakse jooksvalt. Kui laps on ennast ära pööranud peaseisu siis võin ise sünnitada. Kui ei ole pööranud siis tuleb erakorraline keiser. Väike võimalus on ka tuharseisu sünnitada aga seal on niii suured riskid, et ma vist pigem eelistan keisrit.
Nii palju siis minu suurtest plaanidest ise sünnitada ja lootusest, et vahest raseduse lõpp läheb nii nagu peab. Ei tulnud see laps minu kõhtu kasvama just väga traditsioonilisel moel. Ei tule ta sealt kõhust välja ka loomulikul viisil. Aga lõpuks on kõige olulisem teha kõik, et teda mitte rohkem ohtu panna. Selle väikese tüdruku nimel on nii palju vaeva nähtud ja pingutusi tehtud. Ei taha seda mingil moel ohustada.
Haiglakott oli meil igatahes juba kaks nädalat tagasi pakitud. Oli isegi kaasas sel reedel kui pööramas käisin.Igaks juhuks sest üks pööramise riske võib olla erakorraline keisrilõige. Õnneks ei läinud vaja.
Eelmine nädal sain kätte ka vankrikomplekti. Tellisin Leedu firma Tutis-e 3in1 komplekti: vanker, jalutuskäru, turvahäll. Lisaks ISOfix aluse autosse, et oleks lihtne turvahälli sinna susata. Ei pea iga kord turvavööga möllama. Selle aluse paigaldas ka mees eile autosse ära.
Voodit meil hetkel ei ole lapsele. Olen käinud siin jõudumööda ka erinevatel Perekooli loengutel ja seal soovitati võtta vähemalt esialgu laps kaissu. Mulle see sobib, eriti nüüd kui keiser ähvardab. Siis saab nii või naa olema tõusmine keeruline ja on mugavam kui laps on kohe kõrval.
Nüüd ma pean iseendaga veel rahu tegema ja leppima oma peas keisrilõike mõttega. Lõpuks on iga sünnituse puhul täiesti määramatu see lõpptulemus. Tuleb nagu tuleb.
Lõppu üks pilt ka 36 nädalat rasedast naisest :)
Kas seda varianti ei pakutud, et keisrilõige tehakse siis kui sünnitustegevus algab või välistab tema asend igasuguse võimaluse ise tulla? Mul samuti oli beebi tuharseisus ja pööramine ei õnnestunud. Kuna kaalu poolest hinnati beebit pigem väikseks (39.ndl pakuti 2800 g), soovitasid arstid pigem ise sünnitada, et keisrit saab alati teha ja beebile ka ju loomulikum. Olin ka ikka koguaeg seda isesünnitamist soovinud, aga leppisin ka sellega, et vajadusel keiser. Üle kõige soovisin aga, et beebi hakkaks ise tulema enda valitud ajal, mitte x päev kell x on keiser. Õnneks tuli beebi 39+4, sama päeva varahommikul, kui oleksin ilmselt arstilt saatekirja mingi kuupäevaga saanud. Sündis ise (alustasime sünnitust arvestusega, et saame iga kell keisriga lõpetada, arstid koguaeg juures), pepu ees ja kaalus 2680 g, kõik tip-top. Arsti ja ämmaemanda kokkuvõte oli, et keiser oleks täitsa ebavajalik olnud.
VastaKustutaJõudu ja jaksu igatahes! Kõik läheb hästi ja kindlasti nii nagu vaja, juba varsti algab uus imeline elu! :)
Njaa, muidugi oleks ideaalne ja tore kui saaks ise sünnitada. Seal on kahjuks palju erinevaid agasid. Kui ma hakkan ka sünnitama enne planeeritud keisrit siis peaks olema valves sel hetkel arst kes on nõus vastu võtma tuharseisus sünnitust. Mida, tuleb välja, tänapäeval teps mitte enam ei taheta või ei julgeta teha. Samuti ei ole laps hetkel veel fikseerunud kindlasse asendisse. Mulistab ringi siia ja sinna. Lõpuks tuleb ikkagi loota ideaalsete tingimuste kokkulangemisele või siis teha rahu sellega, et beebi tuleb siia ilma keisriga. Ei ole vaja ka küünte ja hammastega hoida kinni mingist oma ideaalsest ideest ja pärast olla meeletult pettunud kui asjad ei lähe nii nagu soovisid. Ma katsun pigem võtta päeva korraga ja minna kaasa sellega, mis jooksvalt juhtub.
KustutaMinu puhul väitis UH viimastel kuudel, et laps on 2ndl võrra suurem kui peaks ja tema pea on 5ndl võrra suurem. Tuharseisus oli ka. Tegelikult sündis igati keskmises kaalus (3600g) ja pea oli tõesti veidi suurem kui keskmisel vastsündinul, aga see pidi tuharseisu lastel tavaline olema, kuna esiteks on peal ruumi kasvada ja teiseks on see kenasti ümar (UH mõõdab ümbermõõtu). Neil, kes peadpidi vaagnas (nagu peaks), läheb ju pea veidi koonusekujuliseks ja mahub sellevõrra ka paremini välja.
VastaKustutaMul õnneks ei olnud eelistust, kas sünnitada ise või keisriga, mõlemal on omad plussid ja miinused. Tuharseisus sünnitamisel on väga palju riske ja arst selgitas, et tänapäeval sünnib nii vähe lapsi tuharseisus (enamik tulevad keisriga), et arstidel lihtsalt ei ole piisavalt head praktikat, et sellist sünnitust vastu võtta. Välist keeramist ma ei soovinud. Sündiski siis 39+0 plaanilise keisriga.
Mul on sellest ainult meeldiv mälestus. Kõik oli nii lihtne ja valu ei tundnud üldse, taastusin kiiresti, kõndisin juba samal õhtul ringi. Haav paranes kenasti (see on nii madalal ja lühike, et ei häiri absoluutselt). Lapsega oli kõik väga hästi (ja väga tore oli ta viie minutiga kätte saada!)
Nii hea meel, et Sa uuesti kirjutad. Ikka käisin vahel vaatamas ja olen kogu aja kaasa elanud. Su raseduse alguses mina ise alles plaanisin IVF-i. Nüüd saab aga omalgi kohe 15 nädalat täis. Kirjuta pärast kindlatsi ka sünnitusest, palun!
VastaKustutaNüüd ilmselt beebitüdruk käes. Palju õnne! :)
VastaKustuta