ravimid ja siirdamine vol 4

Täna toimus selle IVF tsükli esimene siirdamine, kokku kahe tsükli peale siis juba neljas siirdamine.

Aga mul on kirjutamata veel ravimitest, mida hakkasin võtma päev peale punktsiooni.

Kokkuvõttes söön ma päevas 10 tabletti (millest 4 on vitamiinid ja 6 ravimid) ning kasutan 2 vaginaalset geelituubi. Kokku maksin kogu selle paki eest veidi üle 104 euro. Ilmselgelt ei ole rasedust säilitavad ravimid jätkuvalt soodusravimite nimekirjas.

Crinone on mulle juba varasemast tuttav. See on progesteroonigeel, mida tuleb hommikul ja õhtul endale tuppe lasta ja siis leppida sellega, et sealt kõik aja midagi välja lekib. Progesteroon peaks aitama emaka limaskesta embrüo jaoks mõnusaks kohevaks ja paksuks kasvatada. Ühel hetkel võtab selle rolli üle platsenta ja siis enam progesterooni kasutama ei pea, tavaliselt 12.nädalast. 

Prednisolon on kortikosteroid, mille eesmärk on taaskord suruda maha minu immuunvastust. Sama eesmärk nagu eelmisel aastal võetud Dexamethason Krkal. Prednisoloni pean ma võtma kaks korda päevas korraga kaks tabletti. Sealjuures just hommikul ja lõuna ajal, mitte õhtul. See ravim reaalselt segab magamajäämist ja und. Esimestel päevadel olin täitsa hädas. Vaatamata sellele, et olin õhtuks väsinud ei suutnud ma magama jääda ja ärkasin pärast uinumist iga paari tunni tagant uuesti üles. Tänaseks on keha selle ravimiga veidi harjunud, uinumine on juba kergem ja öösiti ei ärka enam. Kui õhtuti seda võtaks siis vist ei magaks silmatäitki. Muidu tundub, et talun seda paremini kui eelmise aasta Dexat, vähem kõrvaltoimeid. Ainult ilgelt mõru on, peab kiirelt suure hulga veega neelama.

Päris uus ravim minu jaoks on Estrofem (hormoon östradiool). Rohi tuleb sellise laheda plastikketta sees, nagu osad rasedusvastased pillidki. Ülemisel kettal on nädalapäevad ja alumisel siis tabletid. Teoorias oleks selle kaudu hea lihtne järge pidada... kui ma peaksin võtma ainult ühe tableti päevas. Tegu postmenopausis naiste hormoonasendusravi preparaadiga. Kuidagi jälle seotud minu emaka limaskesta kasvatamise ja vastuvõtlikkusega. Pean võtma kaks tabletti suvalisel hetkel iga päev.
Lisaks neile võtan igal hommikul 3 tabletti foolhapet ja 1 d-vitamiini kapsli. Ongi kokku 10 tabletti päeva peale.
Ühestki dopingukontrollist ma küll läbi ei pääseks.

Loomulikult oli esimene asi, mis ma hommikul tööle jõudes tegin, haigla iseteeninduses luurata. Leidsin sealt värske embrüote külmutamise arve. Oh seda rõõmu! Süda puperdas rinnus ja oleks tahtnud mööda kontorit ringi keksida ja kõva häälega kilgata. Nii kohutavalt hea oli see teadmine, et isegi külma panekuks jagus.
Maksin kiiresti arve ära ja üritasin rahuneda. Mees arvas, et ma muidu ehmatan munakesed ära kui liiga elevuses olen :P Õnneks oli täna siirdamine juba kell 10 nii, et ei olnud palju oodata.
Kõik kulges nagu tavaliselt, sujuvalt ja kiirelt kuna olen protseduuridega tuttav.
Minu üllatuseks oli sel korral embrüoloogiks vanem meesterahvas (ma muudkui nimetan neid embrüoloogideks aga ega ma täpselt tea mida nad seal teevad, embrüotega igatahes toimetavad). Mina sättisin ennast pukki, ämmakas tegi tavalised puhastused ja pani peegli. Samal ajal siis see mees jagas mu embrüote kohta infot. Tohutult palju infot sealjuures. Mul on enamus juba meelest läinud. Ütles, et väga hea on rääkida headest tulemustest. Milline rõõm seda kuulda oli!
Kokkuvõttes 12st munarakust oli 3 ebaküpsed, mis ei kõlvanud viljastamiseks. Leppisime kokku, et kaks paneme kohe tagasi minu sisse (millest üks olevat eriti ilus) ja kaks läheb kohe külma. Üks pidavat olema jälgimisel, et kui edasi areneb siis pannakse külma aga kui ei arene siis läheb äraviskamisele. Ülejäänud polevat kuuenda päevani elanud, seega ei olnudki nii kvaliteetsed ja vastupidavad.
Lisaks rääkis ta midagi sellisest asjast nagu embrüoliim. Kui ma õigesti mäletan. Miski aine millega need kaks pätti mulle sisse "liimiti". Aitavat pesastumisele kaasa. Väga põnev info- ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on.
Väga meeldiv oli, et ämmaemand ei surunud üldse ultraheli aparaadiga mu põiele vaid vaikselt toetas seda mu kõhu vastu. Ja nägi ka emaka ära, polnud vaja vajutada nii et mul põis lõhkeks.
Kõik kulges tavapäraselt, nagu varasematelgi kordadel. Lõpuks kui pukist maha sain siis allkirjastasin veel embrüote külmutamise nõusolekuvormi ja juba ma saingi lahkuda.
Nii kohutavalt lootusrikas ja hea tunne on praegu. Kui nad sinna emakasse lausa LIIMITUD on siis võiks ju pidama jääda. Lausa mõlemad võiks pidama jääda. Aga ma ei taha olla ahne. Ka üks, mis pidama jääb, on suuremat sorti ime.
Ametlikult on vereproovi aeg alles 20.märts ehk kahe nädala pärast. See on tavapärane ooteaeg peale siirdamist. Katsun siin paar päeva ikka vastu pidada ja eks ma siis hakkan ennast koduste testidega rahustama. See võtab veidi pinget maha iga paari päeva tagant, muidu ma lähen lihtsalt lõhki sellest ootusest.