Tänaseks on munad munetud. Eile hommikul sõitsime trammiga läbi karge pakase Tõnismäele. Murelikult jõudsime oluliselt varem kohale kui oli planeeritud. See on nii meie moodi- olla pool tundi varem kohal. Jõudsime vaevu maha istuda kui juba aeti meid asjale. Mees saadeti oma panust andma vastava arsti juurde ja mina pidin käima vetsust läbi. Seejärel sain kohe palatisse minna. Minu suureks üllatuseks ei olnud üldse sellist sebimist nagu aasta tagasi. Tuli välja, et olen ainuke sel hommikul ja sain terves suures ühispalatis üksi olla. Sain valida imelise vaatega aknaaluse koha.
Kuna olin ainuke siis vaevalt jõudsin öösärki riietuda kui juba tuli õde kanüüli paigaldama. See oli ainuke ebameeldiv osa kogu eilse päeva juures. Esimesel korral ei läinud mingil põhjusel kanüül korralikult veeni. Sikutas ja torkis aga ikka ei läinud. Kõik see oli valus ja iiveldamaajav, olin lõpuks külma higiga kaetud ja õde loobus. Valis uue veeni ja sinna läks kanüül libedalt.
Kui eelmisel korral sain kanüüliga veel tükk aega pikutada ja aega parajaks teha siis nüüd kutsuti pea kohe mind edasi. Opisaali eesruumis pandi selga roheline kittel ja pähe roheline võrkmütsike. Pidin käed desinfitseerima ja jääma sinna ootama. Kohe kui narkoosimeeskond valmis on siis kutsutakse edasi. Sealjuures võib sokid jalga jätta. Minul on mõlemal korral olnud sokid jalas sest põrandad on külmad ja opiruum ka suhteliselt jahe.
Istusin paar minutit seal pingil ja juba kutsutigi edasi. Prille mul peas ei olnud ja seetõttu ei näinud ma ühegi inimese nägu kes minuga tegelesid, kuulsin vaid hääli. Eristasin kollastes kitlites kogusid enda ümber.
Protseduur oli nagu varemgi. Ronisin pukki, jalad tõmmati rihmadega kinni. Ämmaemand tutvustas ennast ja hakkas minu alumist otsa mingite vahenditega puhastama ja ette valmistama. Samal ajal narkoosiarst tutvustas ennast, paigaldati ühele käele vererõhu aparaat ja teisel käel juba süstiti kanüüli ravimeid. Ütlesin, et mul juba virvendab pilt ja selle peale keegi imestas, et veel ei tohiks virvendada. Lihtsalt üks jõudis mulle kiiremini asju kanüüli süstida kui teine kirja panna. Narkoosiarst räägib, et no me teid päris narkoosi ei pane aga anname pigem unerohtu. Ütelge siis kui teil ebamugav on ja paneme midagi juurde. Mõtlesin paanikaga, et mida kuradit?! Ei pandagi sel korral magama ja pean kõike nägema-kuulma. Siis ütles keegi, et panen teile pähe hapnikumaski.... ja see oli viimane mida mäletan. Isegi seda hapnikumaski ma ei näinud ega tundnud. Ma ei tea mis inimesed seal ärkvel püsivad aga mind niitis see kraam poolelt sõnalt.
Järgmine hetk tegin palatis silmad lahti. Olin väga unine ja uimane. Õde tuli võttis ära kanüüli ja tõi mulle vett juua. Küsisin kas tohin veel edasi magada ja lubati lahkelt. Samas enam uni ei tulnud. Iga sekundiga läks enesetunne aina paremaks ja unisus kadus. Järgmine hetk piilus õde kardina vahelt, nägi, et ma ei maga ja tuli rääkima punktsiooni tulemustest. Punkteeriti 17 folliikulit. 17!!! Tervelt 5 tükki oli viie päevaga juurde arenenud. Kokku saadi 12 munarakku. Ma olen selle tulemusega üliväga rahul.
Õde selgitas veel järgnevat raviskeemi ja lubas vaikselt voodis istuma tõusta kui ennast piisavalt kindlalt tunnen. Sain vastuse ka oma 6 päeva küsimusele: nimelt kasvatatakse sel korral embrüosid katseklaasis 6 päeva (varasema 3 päeva asemel). Selleks ajaks on embrüo blastotsüsti staadiumis, jäävad ellu vaid kõige tugevamad ja ka siirdamisel on õnnestumise tõenäosus suurem.
Pöidlad pihku, et mõni marjatera ikka selle 6-päevase kasvatamise üle elaks. Kui ellu jääb rohkem siis läheb osa külma. Muidugi võib alati juhtuda ka see, et ükski neist ei ela 6 päeva üle.
Peale õe viimast külastust istusin voodis ja sõin oma kaasavõetud müslibatooni. Tundus totakas seal niisama venitada sest pea enam ringi ei käinud. Loivasin vaikselt voodist välja ja vahetasin riided. Jõin lõpuni oma vee ja pakkisingi asjad kokku. Kui ukse ees saapaid jalga sidusin siis ämmaemand manitses veel, et päevas vähemalt 1,5 liitrit vett tuleb juua.
Ülejäänud päeva vedelesin kodus ja isegi 1,5 tundi sain lõunaund magatud. Mingi hetk käisin ka apteegis edasise ravi jaoks kirjutatud retsepte välja ostmas. Õhtupoole läks üle igasugune haiglas saadud valuvaigisti toime ja olin sunnitud võtma paratsetamooli (mis on ainuke lubatud valuvaigisti). Kõht oli munasarjade juures väga hell ja põrutas isegi niisama istudes või kõndides. Käisin küürus ja lohistasin jalgu, et ei peaks astuma. Kõik see oli pigem ebamugav kui et valus.
Täna hommikuks oli enesetunne oluliselt parem, ei ole pidanud valuvaigistit võtma. Lihtsalt ebamugav on aga täiesti talutav.
Hoopis teine teema on nende edasiste ravimitega. Sellest peaks vist eraldi postituse tegema. Tänasest tarbin ma iga päev 10 tabletti + 2 vaginaalset geeli.
Olen päris elevuses 6.märtsi siirdamise osas. Loodame, et on mida siirdada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar