19 rasedusnädalat

Täna on eriti kohutav külm ja vihmane ilm. Ning minu kalli abikaasa sünnipäev.
Mõtlesin, et ventileerin ennast väheke ja kirjutan kuidas ma olen vist ainuke inimene Tallinnas kes veel liiklusmärke tunneb, neist kinni peab ja autol suunatuld kasutab. Aga mis ma ikka kütan ennast üles ja rikun oma tuju. Katsun parem sel hetkelisel ärritusel minna lasta. Ei hakka minu kirumise pärast veel keegi liikluseeskirju järgima või paremini käituma. Ei muutu minu kirumisest minu ega kellegi teise tuju ega päev paremaks. Kahjuks.
Kirjutan parem sellest milleks ma seda blogi põhiliselt olen kasutanud- oma beebiootuse tunnetest ja mõtetest. Siis endal ka hiljem hea lugeda.
Tänase seisuga on 19 nädalat ja 5 või 6 päeva rasedust, sõltuvalt millise rasedusrakenduse kalendrit vaadata. Ma pean ausalt tunnistama, et ei uskunud ennast kunagi siiamaani jõudvat. Paari päeva pärast kukub ette 20.nädala number ja see tähendab, et juba pool rasedust on läbi. Juba pool!!
Kuidas mulle tundus, et kindlasti juhtub midagi kohutavat enne kui siiamaani jõuan. Kuidas ma mingil põhjusel ei ole ära teeninud seda beebit ja õnnestunud rasedust. Viis aastat läbikukkumisi ja nüüd siis nii edukalt. See ei saa ju ometi õige olla, et MINA ka sellises olukorras nüüd olen.
Enamus aega ma ei saa arugi, et rase olen. Lihtsalt selline tunne on nagu oleks lõuna ajal veidi liiga palju söönud.
Mulle tundub, et olen veidi kaotanud sellest priskusest, mis tekkis ravimite võtmisest. Samas kõht on jõudsalt kasvanud. Seistes on paras pallike ees. Kui pikali viskan siis enamus kõhust vajub lapikuks aga nabast allpool on nagu väike kõva ovaalne pallike. Selline kobeda mango mõõtu.
Ühe korra olen näinud pikali olles kuidas see pallike liikus paremalt küljelt vasakule. Ilmselgelt keegi seal sees vahetas asendit :) Paaril korral olen tundnud nagu keegi kõditaks sõrmeotstega minu kõhtu seestpoolt. Ju need on siis kauaoodatud liigutused, mis alles õige õrnad. Enamasti togitakse mind peale suuremat söömist, kui seal kõhus väga kitsaks läheb.
Öösiti, kui olen pikalt ühes asendis olnud ja ennast teisele küljele keeran, vajub see kõhuelukas ka mulksti! teisele küljele. Üpris ebameeldiv tunne aga kogu aeg ühel küljel magada ka mugav pole. Öeldakse, et rasedana ei ole kasulik selili magada aga ma ju ei saa oma magamisasenit läbi une kontrollida. Ärkan tihti üles selili, käed üle pea välja sirutatud. Seni ei ole ebamugav olnud.
Loomulikult käin öösiti mitu korda pissil aga muidu on uni selline, et maja võib minu ümbert ära põleda. Ma ei kuule ega näe miskit. Ma ei kuule isegi oma äratuskella.
Mõnel päeval kõrvetab hirmsasti, teisel mitte. Viimati kõrvetas värskekapsasupi peale. Ei tea mina mis seal siis kõrvetamist väärt oli. Teine päev söön chillit ja ei juhtu midagi.
Õhtuks on jalad hästi väheke paistes aga selle vastu aitab jalgade kõrgemale tõstmine. Hommikuti on natukene sõrmeliigesed kanged. Rohkem ei oska väga midagi kurta. Ega needki nö sümptomid mu elu ei sega. Üldiselt pean ütlema, et tunnen ennast isegi paremini kui enne rasedust.
Üks ebameeldiv osa on- minu juuksed langevad jätkuvalt kohutava kiirusega välja. Saan aru, et ka see pole midagi harukordset ja peale sünnitust on oodata järjekordset suuremat juuksekadu. Eks siis peab vist poisipea lõikama, kui muud üle ei jää.
Panin endale järgmiseks nädalaks ka hambaarsti juurde kontrolli aja. Üldiselt mul on hambad korras olnud aga eks rasedus paneb ka suuõõne tervisele oma templi. Seega lasen igaks juhuks oma hambad ja igemed üle vaadata.
Eile hommikul näitas tühja kõhuga kaalunumber 56,2 kilo. See tähendab, et raseduse algusest alates olen juurde võtnud 3,2 kilo. Pole paha. Ma kahtlustan, et nii aeglaseks see kaalutõus ei jää ja lähinädalatel tulevad juba esimesed kiiremad kosumised ja kasvuspurdid.
Suurt isu millegi järele ei ole. Kui kõht on tühi siis kõlbab enam-vähem kõik söögiks ja enamasti väga palju kõhtu ei mahu. Üks tavaline portsukene. Pole mingit võimalust üle süüa. Ainuke mille järele iga päev isutab on värsked puuviljad ja marjad. Kahtlustan, et tänu sellele marjade ja puuviljade söömisele olen täiesti seljatanud ka kõhukinnisuse. Katsun ikka iga päev midagi värsketest marjadest või puuviljadest koju viia. Istume abikaasaga õhtuti diivanil ja mugime jalgpalli MM-i vaadates mureleid ja maasikaid. Teine kord lubame endile ka alkoholivaba õlle või paar.
Veel kaks päeva ja siis näen ma oma väikest kõhulooma täies hiilguses. Ja loomulikult loodame teada saada kas sinine või roosa :)