Eile ütles ITK raseduse äpp mulle, et sain üle oma 12 nädala lävepaku.
Väike kahtlusevari ikka närib mu sees aegajalt sest tegelikult ma ju ei tea, mis mu sees toimub. Kas laps kasvab nii nagu peaks või kas üldse kasvab. Samas miks ta ei peaks? Enesetunne on hea ja mitte kordagi ei ole mul olnud probleemi määrimise või verejooksuga.
Hakkasin juba kaks nädalat tagasi vaikselt vähendama prednisolooni kogust. Hästi tasakesi, et keha jõuaks kohaneda muutusega ja ei tekiks mingeid ebameeldivaid võõrutusnähtusid. Praeguseks hetkeks võtan üks päev ühe ja teine päev kaks tabletti. Varsti võtan iga päev vaid ühe ja siis juba ülepäeviti ühe tableti. Arst arvas, et pigem hästi vaikselt maha tulla sellelt ravimilt kui liiga äkiliselt. Progesteroonil ja östrogeenil on täna viimased doosid ja sellega on kõik. Rohkem neid ei kasuta. Ämmaemand arvas, et mul ei ole mõtet võtta ka foolhappe 1200 doosi peale 12. nädalat. Seega jätkan tavapärase 400 doosiga. Enesetunne on nii palju parem nüüd kui ravimikogused on palju väiksemad. Enamus halvast enesetundest oli ikkagi nende kõrvalmõjud.
Kehakaal on selline kummaline- mõni päev tõuseb ja teine päev langeb- kõigub kuskil 1,5 kilo lausa. Sõltub ilmselgelt sellest palju ma söönud olen ja kui hästi kõht läbi käib. Ei ole mina aru saanud mis mul kõhukinnisust tekitab ja mis mitte.
Kahjuks on tagasi ka minu vana "sõber" migreen. Üle kahe kuu oli vaikus ja mõtlesin, et olen raseduse ajaks pääsenud. Kahjuks on nüüd viimased paar nädalat olnud iga nädal korra väga tugev migreen. Kuna praegu mingeid toimivaid ravimeid selle vastu võtta ei saa siis on ainus võimalus see välja magada. Päev tuleb ära kannatada ja õhtul varakult voodisse. Panin tähele, et kui võtan paratsetamooli sisse enne magamaminekut siis vähemalt hommikuks on valu läinud. Muidu saan kaks päeva kannatada. Mingi kasu vähemalt sellest rohust.
Ostsin paar nädalat tagasi endale esimesed rasedapüksid HMst ja olen nii rahul. Oleks ma enne teadnud kui mugav nende sees kõhul on!! Kuigi mu kõht pole kuigi suur ja püksid kipuvad veidi alla vajuma siis igal juhul on mõnus kui miski sellele peale ei suru. Eriti istudes.
Kaunis kõhna inimesena ei näe mu kõht igal juhul välja nagu ma oleks lihtsalt kosunud. Loodan, et olen siiski suutnud enamus inimesi ära petta riietusega. Mees eile just vaatas mind hommikul ja ütles, et kahtlane küll kas suudan enam varjata.
Õnneks on tuleval esmaspäeval juba ultraheli (nagu ülalolevalt pildilt paistab). Siis saab kinnitust kas ja kuidas lood minu sees on ning saan südamerahus ka tööandjat informeerida. Sel korral peaks see lapsuke juba päris lapsukese moodi olema- käte ja jalgadega. Ja liigutama.
Mõni aeg tagasi, kuskil 10. nädala kandis, pidin andma uriini- ja vereproovi. Kui vähegi võimalik siis mina ei soovita minna verd andma esmaspäeva hommikul- seal oli 2 min peale avamist 28 inimest enne mind!!! Enamus sealjuures rasedad naised. Ükskõik mis teine päev ja kellaaeg on parem. Kuna aga mulle oli antud konkreetne kuupäev ja kindlasti varahommikune kellaaeg siis ei olnud valikut. Istusin järjekorra ära ja kihutasin tööle. Minu rõõmuks olid kõik proovid korras. Hästi natuke oli üle normi valgevereliblesid (mis mul tavaliselt on madalam kui teistel). Seda pidi aga rasedus ise põhjustama. Lisaks olen ma viimane kuu aega kurguvalu, köha ja nohuga hädas. Kuna ilmad on soojad siis on igal pool tööle pandud kliimasedmed ja konditsioneerid. Tundub, et rasedus on mu limaskestad eriti tundlikuks neile teinud- kohe ärritab, ajab köhima ja nuuskama. Katsun eemale hoida aga alati ei ole võimalik. Nii ma siin tatistan ja turtsun.
Sealt vereproovidest määrati ka mingid näitajad millega määratakse lapse kromosoomihäirete riske. Saan eru, et on aruvitprogramm mis määrab nende näitajate ja minu vanuse, kaalu ja etnilise kuuluvuse järgi erinevate kromosoomihäirete esinemise tõenäosust. Loodame siis, et need tõenäosused on hästi väikesed :)
Rasedana ma ennast ei tunne. Lihtsalt on hea olla ja veidi punnis kõhuga tunne. Ainuke päris raseduse tunnus on vist kõrvetised, mis kogu aeg mind saadavad. Ega mulle tegelikult kohale ei jõua veel, et minu sees miskit kasvab. Võimalik, et kui hakkan kunagi liigutusi tundma siis muutub reaalsemaks. Praegu ma isegi ei mäleta enamus aega, et rase olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar