so far, so good...

Eile oli 25. jaanuar ja toimus embrüo siirdamine.

Minu kannatlikkusel on piirid ja ma suutsin enne vastuvõttu luurata juba ITK iPatsiendi süsteemis oma raviandmeid. Ainuke infokild oli arve, embrüote külmutamise arve 100 eurot. Ma ei ole vist mitte kunagi elus nii õnnelik olnud sajaeurose arve üle :) See tähendab, et on mida külmutada!

Läksin suure ärevusega kohale juba 15 minutit enne oma ettenähtud aega. Mul lasti läbi lugeda embrüote külmutamise nõusoleku vorm ja allkirjastada. Seejäärel läksin samasse ruumi kust algas ka punktsioon. Saapad, püksid ja aluspüksid tuli jätta eesruumi, pandi selga jälle roheline kittel ja pähe mütsike. Protseduur ise toimus samas ruumis kus punktsioongi. 

Ronisin pukki ja jäin ootama. Minu vasakul käel oli seina sees luuk nagu see kust vanasti sööklates toitu välja jagati. Sealt nõjatus välja noor naisterahvas kes rõõmsalt küsis minu nime ja selgitas olukorda. Nimelt oli minu seitsmest munarakust väga hästi kasvama läinud lausa kuus. Esimesel korral siirdatakse ainult üks ja viis nupsikut läheb külma oma aega ootama. 

Seejärel tegi ämmakas mulle mingid puhastamised ja siis tuli arst protseduuri tegema. Pean kahjuks tunnistama, et oli valus. Nagu keegi oleks sukavardaga torkinud emakasse. 

Samal ajal hoidis ämmakas kõhul ultraheliseadet. Seda protseduuri teostatakse täis põiega ja just sinna ämmakas seda aparati vastu suruski. Ma pean ütlema, et ei ole kuidagi võimalik lasta ennast lõdvaks ja lõõgastuda kui keegi su täis põiele surub. 

Arst sai otse sealt "söökla" luugist embrüoloogi käest mingis kateetris minu marjakese sõnadega, et see on üks kõige ilusam. Küll on seda hea kuulda :)

Protseduuri teostamise ajal luges arst mulle sõnu peale. Jätkan ravi nii nagu ette kirjutatud, mis minu puhul tähendab kaks korda päevas vaginaalset progesterooni geeli ja õhtuti pool tabletti bromokriptiini. Ma ei tohi minna vanni, sauna, spasse, ei tohi teha rasket füüsilist tööd ega trenni, ei seksile ja alkoholile. 

Kummaline, et arst küsis mu käest väga nõudliku häälega "Kas te saite aru, mis ma räägin?!". Jätkuvalt on tunne nagu tal oleks midagi minu vastu, ta ei tahaks mulle neid protseduure teha või ta arvaks, et ma olen kergelt kohtlane. Ma ei tea, ma ei saa aru. Üliebameeldiv.

Igatahes andis arst ühel hetkel sealt luugist tagasi selle kateetri, kus marjake sees oli olnud ning sai sealt vastuse, et kõik korras. Võin sellest järeldad, et kontrolliti ega embrüo sinna kinni pole jäänud ja kindlasti õigesse kohta jõudis.

Kõik toimus väga kiirelt, umbes kümne minutiga kõik kokku. Siis sain riidesse panna ja vetsu minna.

Nüüd on mu pisike kolmepäevane embrüo minu emaka sees, kaks päeva katseklaasis kasvanud ja päevakese minu sees. Edasi ei saa meditsiin teda ega mind aidata. See pisike peab ise leidma endas jõudu pesastuda emaka limaskesta sisse ja hoida vapralt kinni. 

8.veebruaril ehk täpselt kahe nädala pärast pean minema andma hommikul vereproovi ja arst võtab minuga ise ühendust. Ükskõik mis tulemus siis on. 

Eeldan, et kui ei tule rasedust sel korral siis lihtsalt lepitakse kokku järgmine siirdamise kuupäev ja sulatatakse selleks korraks mulle paar munakest.

Aga kui ta oli nii ilus ja tubli juba katseklaasis siis võiks ta ju püsima jääda....

tehtud!

Eile oli 23. jaanuar ja minu punktsioonipäev.
Olin selle pärast nii mures, et terve pühapäeva kraamisin kodu nagu segane. Lihtsalt, et mõtteid mujale viia.
Loksusime trammis mehega esmaspäeva hommikul ilusasti kella 8:20ks kohale. Vaevalt jõudsime maha istuda kui mees viidi oma panust andma. Minule anti käsk kätte vetsus ära käia ja siis tagasi tulla.
Häda küll ei olnud aga no käisin siiski ja tilgutasin viimased piisad veel potti.
Peale seda sain jalatsid jätta protseduuride ruumi eestuppa ja juhatati mind minu "tuppa". See oli voodi, mille ümber olid tõmmatud kardinad. Riietusin öösärki ja jäin ootama. Olin kummaliselt rahulik.
Varsti tuli õde ja pani mulle veenikanüüli. Pean juba etteulatuvalt mainima et see oli kõige valusam osa kogu protseduurist. Kanüüli koht valutas veel pärast ka kui see ära võeti.
Sain vast 15 minutit lamada ja oma mõtteid mõtelda kui kutsuti mind edasi. Läksime opisaali eesruumi, mulle pandi selga roheline kittel ja mütsike, käed pidin ka ära desinfitseerima.
Opisaalis oli palju inimesi, ilusates kollastes riietes ja maskides kõik.
Ronisin pukki ja katsusin lõdvaks lasta ennast. Ämmaemand paigaldas peegli, õde pani ühele käele vererõhu mõõtmise manseti ja teisele käele süstiti kanüüli ravimit. Korraks tundsin kurgus vastikut mõrudat maitset, mäletan et tegin krimpsus nägu selle peale. Järgmisena tuli kummaline kuumajutt kuklast üles ja see on viimane mis mäletan.
Ühel hetkel raputas keegi mind puusast, et ärgake! Paluti hakata vaikselt ärkama ja tasakesi istukile tõusma. Ni ma siis soikusin seal. Istusin uimase näoga voodi serval, pea käis ringi ja jalad tudisesid all. Vahepeal käis ämmakas rääkimas, et punkteeriti 12 folliikulit ja saadi 7 munarakku. Huvitav miks ainult 7. Pean arsti käest küsima. Samuti juhendati, et kuidas edaspidi hakata kasutama progesterooni geeli ning millal peab tagasi tulema. Lõpuks sain ennast riidesse ja saadeti mind ukse taha koridori tooli peale istuma.
Siis sain kella vaadata- kell oli 9:25. Täielik konveier on ikka :) kell 8:45 protseduur ja 30 minutiga pead olema ärkvel ja voodi vabastanud. Ma pean ütlema, et oleksin hea meelega seal paar tundi maganud. Istusin keset koridori ja sõin oma kaasavõetud pirni, õde tõi mulle lahkesti topsiga külma vett ka juua.
Lõpuks kui oli tunne, et jalad kannavad ja pea enam ei uju, helistasin emale.
Sain vastuvõtust jope selga ja ema korjas mu maja eest peale 9:38. Põhimõtteliselt tunni ajaga tehtud asi.
Kuulsin kuidas seal kõrvalvoodis üks naine rääkis et tema läheb küll nüüd otse tööle.
Mina ei läinud. Olin ikka täitsa plönn ja pealegi oli juba päev vabaks küsitud.
Ema viis mu koju ja sain voodisse puhkama minna. Millalgi peale lõunat tukkusin tunnikese ja siis tuli lõpuks valu. Ei saanud õieti voodist välja ja ennast sirgu ajada. Käisin küürus nagu vanamoor või istusin kägaras diivani peal. Õnneks ibukas veits leevendas.

Tagasi pean minema homme 25.jaanuaril kell 14:15. Siis selgub mitu munakest kasvama läks ja esimene siiratakse tagasi minu sisse. Sellest võin järeldada, et siiratakse kahepäevaseid embrüoid. Väidetavalt esimesel korral rohkem kui ühte ei siirata, lihtsalt et vähendada mitmikute tuleku võimalust. Sain aru, et edaspidi võidakse siirata ka kaks embrüot.

Loodame, et sellest seitsmest läks kasvama päris mitu, et oleks võimalus mõni ka külmutada ja uuesti proovida. Ma ei tahaks üldse lähiajal seda sama jama läbi teha. Vaatamata sellele, et mul suuremate probleemideta protsess kulges ei olnud selles mitte midagi meeldivat. Vähemalt on süstidega selleks korraks kõik.

Ära kukkus hirm, et mul üldse munarakke ei teki. Mõned siiski saadi. Samas on jäänud veel mure selle pärast kas olemasolevad on ka väärtuslikud või täiesti kõlbmatud ja vigased. See selgub homme. Eeldan, et kui ei oleks kasvama läinud ühtegi siis oleks mulle öeldud, et pole mõtet siirdamisele tulla.

Täna on ka veel kõhus nabast all kahel pool selline õõnes ja veidi valus tunne. Eriti põrutab ja on tunda kõndides. Samas ei ole tunne selline, et segaks igapäevaelu või vajaks valuvaigistit.
Mul on nii kole keeruline olla positiivne selle esimese katse osas. Olen kuidagi nii skeptiline ja isegi kibestunud. Hinges sügaval ikka närib mõte, et ma pole seda ära teeninud, mul kindlasti ei õnnestu ja mõttetu pingutamine on.
Samas- äkki on imeilus, tubli ja priske embrüo, mis kohe kinnitub ja õnnelikult pidama jääb.
Ja siis tuleb see 14 päeva ootamist ja hullem veel- peale seda veel ootamine kuni kolmanda raseduskuuni, et olla kindel. Et ei toimuks peetumist ja iseeneslikku aborti.

Sellele ma püüan praegu mitte mõelda. Katsuks kuidagi homseni mitte närvivapustust saada...

emotsionaalne karussell

Täna on reede ja tsükli 12. päev. Vahepeal on palju asju juhtunud.
Kõigepealt teisipäevane arstikülastus.
Sain kiita, et kõik on ilus. Ühel pool oli 5 ja teisel pool 7 folliikulit kasvamas. Vasakus munasarjas olid aga folliikulid poole väiksemad kui paremal. Neid tuli hakata nüüd järele aitama ja paremaid kinni pidama, et ei ovuleeruks enne aega.
Arst määras, et Bemfola 150IU süstin edasi endistviisi- järgmised 4 päeva hommikuti, et kasvatada vasaku munasarja folliikulid küpseks. Juurde tuleb hakata süstima 5 päeva järjest õhtuti kella 17-18 vahel rohtu nimega Orgalutran. See viimane takistab enneaegset ovulatsiooni.
Viimane süst on laupäeva õhtul ja siis teen ka Ovitrelle süsti, et esmaspäeval saaks punktsioonile tulla.
Kõik oli rõõmus ja roosa.
Peale tööd läksin apteeki, et osta välja retseptid.
Aga mida ei olnud olid retseptid....
Kuna kell oli alles 17:09 siis helistasin kiirelt arstile. Loomulikult ei vastanud enam mitte keegi. Helistasin läbi ka kõik teised viljatusravi keskuse telefonid. Ei miskit.
Olin hingepõhjani löödud, pettunud, vihane, hirmul ja nii edasi.
Igal sammul on rõhutatud mulle arsti juures, et kõiki süste tuleb teha väga täpselt ja kindlatel kellaaegadel, et saada parimat tulemust. Ja siis jäetakse mulle lihtsalt rohud välja kirjuatmata...
Sõitsin koju, endal pisarad terve tee voolamas. Kodus nutsin kõva peatäie ja hakkasin helistama. Tuttavatele, sugulastele- kellel aga teadsin olevat mingi kontakt mõne arstiga.
Lõpuks tuli meelde, et ema pinginaaber on silmaarst- äkki tema saab mõne oma tuttava kaudu midagi organiseerida.
Kuna paremal munasarjas olid folliikulid juba nii suured et võivad iga hetk ovuleeruda siis ei saanud riskida süsti edasilükkamisega.
Pean emale au andma- ta suutis asja ajada nii kaugele, et lõpuks ma need retseptid sain- tuttava-tuttava-tuttava kaudu. Küll tunde hiljem kui arst oli ette näinud aga siiski sain.
Sõitsin pool kümme õhtul Tõnismäe valveapteeki ja sain oma süstid kätte.
Minu küsimus on, et mis oleks saanud siis kui mul ei oleks olnud võimalik tuttavate kaudu retsepte nuiata??
Loomulikult on see õhtune Orgalutrani süst kuradi valus. Nõel on jämedam ja rohi on kibe. Punetab ja kipitab naha all üle poole tunni. Lisaks on süstekoht pärast 24 tundi veel hell.
Helistasin kolmapäeval uuesti arstile, et öelda mis ta teinud on, et valada oma pahameel välja. Aga nagu kiuste ei vastanud ei arst ega tema õde vaid hoopis keegi võõras venekeelne tädi, kes ei teadnud asjast midagi.
Selline lisastress ja pinge niigi hellal ajal ja teemal ei ole üldse teretulnud. Ega ma ei jäta- ma mainin selle ära esmaspäeval enne punktsiooni.
Lisaks pidin ma eile kõik ära rääkima ka oma bossidele. Kuidas muidu põhjendada seda, et ma esmaspäeval tööle tulla ei saa. Nii vähemalt ei tule neile see üllatusena kui mingi hetk titt tulemas on. Nad on ette hoiatatud :)
Tänaseks olen nagu "rase part". Kõht on punnis, süda on tihti paha ja isu pole. Istuda ja püsti tõusta tuleb nagu rasedal- käega ennast toetades sest muidu on raske. Isegi kõndida tuleb jalad veidi harkis. Ja naba ümber on nii ära süstitud, et on raske leida kohta mis poleks juba varasemast torkimisest hell.
Samas ma pean ütlema et tegelikult tunnen ennast väga hästi. Olin valmis igasugusteks koledateks tunneteks ja kaalutõusuks jne. Reaalselt on mul täiesti normaalne tunne. Mitte oluliselt hullem kui tavaliselt enne päevi. Pea on veidi paks ja uimane aga ka seda juhtub tavalise tsükli ajal.
Esmaspäeva hommikul pean arsti ukse taga olema kell 8:30 koos mehega. Mees läheb annab oma panuse ja on vaba minema tööle. Mind pannakse kerge narkoosi alla umbes pooleks tunniks. Peale seda taastun veidi haiglas ja siis lubas ema mind koju viia puhkama.
Kevadisest laparoskoopia kogemusest tean, et olen narkoosist väga läbi ja põen pärast omajagu. Ei kujutagi endale ette, et olen võimeline poolest päevast tööle minema.
Seni peame mõlemad puhkama.

süstid, süstid, süstid

Täna hommikul tegin oma kuuenda ja viimase süsti esimesest väljakirjutatud ravimiportsust. Homme süsti ei tule ja on arstikülastus. Siis selgub kui palju ja mida ma pean edaspidi süstima. Ja süstima ma pean kindlasti.

Miskipärast on nii, et paremale poole naba kõrvale on hea mugav süstida aga vasakul pool on veidi valus ja ebamugav. Samas kogu aeg ei saa samasse kohta torgata, peab vahetama pooli. Kui alguses tundus, et pole midagi see süst siis nüüd on vastumeelseks muutunud. Lihtsalt ei taha enam torkida.

Ei saa öelda, et ma kuskilt otsast ennast väga teistmoodi tunneks. Ainukene on vast veidi emotsionaalsem olemine. Jube kergesti vihastun ja solvun.

Juhtus aga üks kummaline asi laupäeva hommikul.
Tööpäeval tõusen 6:25 ja süstimiseni jõuan umbes kella 6:45 paiku. Et seda süsti peab tegema samal kellaajal iga päev siis olin sunnitud nädalavahetuseks omale kella 7 äratuskella panema. Tõusin laupäeval ilusasti kella peale, tatsasin vannituppa, käisin vetsus ja siis valmistusin süsti tegema. Pesin käed ja panin kraanikausi servale süstla valmis. puhastasin naha alkoholiga ja sel hetkel kui süstla naha sisse torkasin hakkas paha. Tundsin kuidas iiveldab ja kõrvus hakkab kohisema. Vapralt lõpetasin süsti ja torkasin nõelale kaitse peale. Selleks hetkeks olin täiesti kaotanud kõrvakuulmise, kattusin üleni külma higiga ja hakkas kaduma nägemine. Ma ei kuulnud enam isegi oma hingamist. Üritasin käsikaudu seina katsudes vannitoast välja jõuda aga ei näinud enam midagi. Samuti kadus täiesti kohataju- ma ei mäletanud enam kus on uks või kuhu poole olin viimati ennast pööranud. Lõpuks lasin ennast seina najale istukile ja lihtsalt ootasin. Hingamine oli hästi pinnapealne ja kiire, süda puperdas, olin külmast higist läbimärg. Olin kaotanud täielikult nägemise ja kuulmise, ei suutnud isegi meest appi hüüda. Püüdsin ainult hingata ja mitte maha surra. Lõpuks tundsin kuidas mees mu kõrvale tuli. Kuulsin nagu läbi udu kuskilt kaugelt kuidas ta küsis midagi. Võisin vaid oletada mida ta küsis. Püüdsin lõõtsutamise vahepeal öelda, et ootame veidi, äkki läheb üle ja et ma ei näe ja ei kuule enam.
Õnneks hakkas 10 minutiga asi paremaks minema, vaikselt hakkas kuulmine tagasi tulema ja tasakesi ilmusid ka nägemisvälja asjade piirjooned. Selgus, et olin komberdanud koridori kuigi ise ei saanud arugi, et vannitoast välja sain. Istusin koridoris kivipõrandal vannitoa ukse taga. Mees tõi mulle vett ja sain natuke juua kui hingamine veidi taastus.
Kõige tipuks lõi kõhust lahti ja iiveldas veel tükk aega hiljem ka.
Pean ütlema, et see oli mu elu kõige hirmutavam kogemus. Mees pärast rääkis, et mul olevat pupillid olnud ülisuured, selle pärast ma nähtavasti ei näinudki midagi.
Nii palju kui ma ise oskan arvata siis võis tegu olla vererõhu äkilise tõusuga. Olen muidu hästi madala rõhuga- 70/100 on selline keskmine minu jaoks. Juhtub isegi, et ülemine on 90 ringis. Kui liiga äkki püsti tõusin siis nähtavasti keha reageeris üle. Kuigi varem ei ole päris sellist olukorda mul olnud. Seda kuidas silme eest nö mustaks läheb peale liiga kiiret liigutust on pea iga inimene kogenud. See on midagi muud kui täiesti kaotada nägemine ja kuulmine.
Süstist see ju ometi ei saanud olla sest halb hakkas mul juba enne kui jõudsin hakata rohtu manustama.
Igatahes oli sellega kogu minu laupäev mokas. Värisesin üle keha nagu oleksin maratoni jooksud või väga raskest haigusest läbi tulnud. Jäin kogu päevaks voodisse ja mõtlesin hirmuga, et mis järgmine hommik toob. Eile, pühapäeval kui hommikul vannituppa läksin siis hoiatasin meest, et kui ma 10 minutiga tagasi ei ole siis tulgu vaatama. Vannitoas olles lõin küünarnuki vastu vannitoa ust ära ja mees kohe hõikas, et kas olen ikka terve. Olin ta nii ära hirmutanud- ta arvas, et järjekordne hoog tuli, kukkusin ja lõin pea ära. Aga kõik läks hästi.
Olen laupäevast alates väga aeglaselt ja ettevaatlikult voodist tõusnud, ei taha enam sama kogemust korrata.
Homme räägin kindlasti arstile. Kui see ka midagi olulist polnud siis vähemalt peab ta teadma.

Seiklused jätkuvad.

ootamatused ja elu

Planeerisin ja arvestasin aga lõpuks tuleb ikka midagi ootamatut ja lööb kõik segamini.
Jaanuari päevad pidid hakkama kunagi 15. kuupäeva paiku ja IVF algus oli planeeritud jaanuari kolmandasse nädalasse. Aga oh rõõmu- sõbrakesed punased tulid külla juba nädal varem.

Milline "rõõm" on ärgata esmaspäeva hommikul pool viis krampide peale. Oeh...
Esmaspäeval miskipärast ei õnnestunud arsti telefoni teel kätte saada. Andsin teisipäeva hommikul ära pool verest, mis mu kehas oli :P tegelikult viis ampullitäit aga tundus kohutavalt palju. Enne lõunat sain ka arsti telefonile ja kutsuti kohe sama päev kella üheks kohale. See oli eile.
Kahjuks jäi jälle selline mulje, et arst ei taha mulle seda protseduuri võimaldada või teha. Küsis mitu aastat me üritanud oleme, et mul ju tegelikult otseselt midagi viga pole, mis peaks takistama jne. Väga häiriv ja segav on selline asi. Minus tekitab meeletu augu enesekindlusesse. Mul on siis tunne nagu ma oleksin ilmaasjata tulnud sinna, tahaksin saada midagi millele mul pole õigust. Ja ma olen liiga arg, et küsida arstilt selgitust. Kardan, et kui hakkan midagi jaurama siis ei tehtagi IVFi või läheb arsti suhtumine halvaks.
Veel üks asi mida ta küsis- kas me rääkisime teiega lühikesest skeemist? Ütlesin talle ka, et tema ei ole minuga üldse skeemidest rääkinud, rääkis eelmine arst ja ütles et mulle võiks teha lühikese skeemiga. Selle peale oli arsti ainuke kommentaar, et teile võiks mõlemad sobida. Ahah. Tore on siis, et sellest NÜÜD räägitakse. Ma ei saa aru miks ta mulle seda varem ei rääkinud??!! Kes ja kuna oleks pidanud rääkima??? Ma ei saa enam mitte midagi aru. Tema on ju arst ja teab millal ja mida tuleb võtta ja kuidas raviplaani koostada.
Siisiki sel korral jäi lühikese skeemi peale. Anti mulle juhised ja saadeti 15 min möödudes minema. Mulle meeldivad lühikesed visiidid.
Ostsin õhtul rohud välja- Bemfola 150 IU. Peab ütlema, et olin valmis juba 600+ eurot välja käima aga läks veidi üle 160. Samas eks see on alles esimese kuue päeva ports ka.
Täna hommikul kell 6:45 tegin esimese süsti omale kõhunaha sisse. Rohi on pakendatud ühekordse valmis portsuna süstla sisse. Nõel on meeldivalt lühike ja süstal väike ja mugav. Mingit valu või kipitust ei olnud. Pakendis oli mugavalt alkoholiga lapike ka kaasas naha puhastamiseks. Võibolla mul lihtsalt esimesel korral läks õnneks.
Tagasi arsti juurde lähen 17. jaanuaril ehk alates tänasest seitsmendal päeval. Võetakse verd, vaadatakse munasarjade reaktsiooni ja reguleeritakse ravimi doosi, kui tarvis.

Olen veidi ärevuses. Põhiliselt selle pärast, et pean lähinädalatel palju käima arsti juures ja ühe päeva lausa vabaks küsima töölt, vaatame kuidas ma tööandjaga selle sätitud saan. Ei tahaks hakata selgitama MIKS ma käin ära kogu aeg. Katsun kõik visiidid lõunasele ajale planeerida. Seni olen öelnud, et teen oma lõuna lihtsalt tiba hiljem ja pole probleemi. Probleem tekib siis kui pean ukse taga ootama 30 minutit peale oma vastuvõtuaega, nii on juhtunud. Siis ei jõua ma kuidagi õigeks ajaks tööle tagasi.

Eks kui ikka väga vaja siis ütlen ka bossidele välja milles asi. Ma ei ole väga palju oma sekeldusi jaganud inimestega, tundub kuidagi liiga intiimne asi, et lehvitada igal pool. Samas kui see hoiab ära ebameeldivad olukorrad ja pigem selgitab pilti siis pole mul selle vastu midagi.

Ma ei usu hästi, et ma nädala lõpuks enam nii rõõmus olen oma süstide üle...

ei miskit

Peab kahetsusega märkima, et ka sel korral ei olnud meil õnne.

Päevad tulid lõpuks pühapäeval 18. detsembril. Eks juba enne veidi kõht valutas aga lootus ikka veel oli.
Kui esmaspäeval arstile helistasin siis õde oli nii löödud sellest uudisest, et lõpuks lohutasin mina teda. Väga armas temast nii palju hoolida.

Jäin veidi pühadeks haigeks ja võtsin aasta viimase nädala omale puhkuseks. Väga mõnus oli, peab ütlema. Jõime väga-väga häid punaseid veine- korralikult dekanteris õhutatult jne. Nautisime üksteise seltskonda ja head toitu.

Niisiis tuleb IVF.
Käisin puhkuse ajal ka IVF-le eelnevatel uuringutel. 27. detsember käisin ämmaemanda vastuvõtul kus korrati igasuguseid proove, mis emakakaelalt võetakse- PAP-test ja erinevad suguhaigused. Samuti sain kaasa hunniku vereproovi saatelehti. Vereproove pean minema andma jaanuaris kui päevad algavad, päevade 2.-6. päeval.
Ämmaemand (sama, kes mulle viimase IUI tegi) rääkis üle, mis mind ees ootab ja mis mul teha tuleb.
Kasutame lühemat skeemi, mis tähendab, et ma ei pea enne päevi tablette võtma vaid minu ravi algab alles millalgi päevade teises pooles kohe süstidega.
Ega muud vist ei olnudki kui, et helistan jaanuaris kui päevad algavad, siis juhendatakse edasi.

Ma vist ei oska hetkel veel karta seda mis ees ootab. Pigem kardan jätkuvalt, et minu munarakke polegi  folliikulites või, et need on täiesti kasutud.
Eks see superovulatsiooni tekitamine saab olema raske ja valulik aga samas on see nii lühiajaline. Keskmiselt vist 10-12 päeva ainult. Peale seda peaks jälle veidi kergemaks minema. Vähemalt ma loodan seda.

Positiivsema poole pealt- me saime lõpuks abiellumisavalduse sisse antud. Loomulikult suutsime esimene kord käia reedel liiga hilja kui enam avaldusi vastu ei võetud ning pidime esmaspäeval tagasi tulema. Alguses oli plaan 3.veebruar aga kohapeal otsustasime hoopis 4. kuupäeva kasuks. See on laupäev ja nii ei pea me ekstra vaba päeva võtma.
Ma olin oma õndsas teadmatuses kogu aeg arvanud, et tuleb maksta riigilõiv ja see ongi kõik. Tuleb välja, et sinna lisandub veel registreerimise tasu, mis on reede-laupäev kordades kallim kui näiteks esmaspäeval. Mitte just väga meeldiv üllatus :(
Maksime oma 90 eurot ja saime kinnituse. Lisaks tuleb kaks päeva varem veel üle helistada ja kinnitada, et tahame jätkuvalt tulla.

Plaan on ainult kahekesi vaikselt teha. Ei taha pulmamuusikat ja pidulikkust.
Ja sõrmused tuleb osta. Mees tahab lasta ehtekunstnikul teha aga vaatame mis hinda ta küsib. Mul oleks osa kulda endal ka olemas, ühe sõrmuse jagu. See võiks veidi soodsamaks asja teha.

Ja et ma ei saaks protestima hakata siis mees broneeris juba ära hotelli Pariisis märtsi lõpuks. Eks siis paistab kuidas meil õnnestub.

Täna on uue aasta kolmas päev. Ma loodan, et see tuleb meile väga hea aasta.