lõputu ootamine

Järjest rohkem on tunne, et ma elan nagu mingisuguses vahepalses ajavööndis või universumis kus kogu aeg peab midagi ootama. Küll arsti visiiti, küll uuringuid, uuringute tulemusi, protseduure, positiivseid vastuseid, negatiivseid vastuseid. Kogu aeg üks lõputu ootamine.
Ma tunnen kuidas olen kohutavalt väsinud sellest ootamisest.
Homme saab nädal sellest hirmsast uudisest ja siiani ootan, et midagi juhtuks. Et hakkaks päevad, et tekiks katkemine. Aga mitte midagi.
Võimalik, et on ka vara veel. Eks kui neljapäevaseks ultraheliks pole midagi juhtunud siis saan omale tabletid, millega asju kiirendada. Lihtsalt nii jube on elada päevast päeva teadmisega, et kohe kohe peaks katkema. Ma saan aru, et seda last seal pole olnudki. Lihtsalt selline tunne on nagu käiks ringi ja kannaks surma oma emakas....

Tahaks lõpetatust ja lahendust ja edasi minna mitte olla kinni sellest kohutavas ootamises.

Eile käisime oma kalliste sõpradega piknikul ja jalutuskäigul Paljassaares. Vahva noor pere, kel on veidi üle aasta vana väike tüdruk. Imetore lapsuke.
Ja neil oli teadaanne, et ootavad oma teist beebit novembriks.
Võtsin kokku kõik julguse ja jõuvarud, mis minus olid, tegin rõõmsa näo, soovisin õnne ja käitusin nii nagu õige on. Ja ise suutsin mõelda ainult kui kohutavalt ebaõiglane see on, et neil on elu ja minul vaid surm.
Nemad ootavad oma teist last ja mina ootan, et hakkaks verejooks ja see ASI minust lõpuks väljuks.
Sõbrad ei tea meie katsumustest midagi, ma ei ole kuidagi leidnud aega ega kohta neile rääkida. Ja nüüd ei ole mul ka südant seda öelda. Nemad ei ole milleski süüdi ja nende rõõmu ma rikkuda ei taha.
Kallis abikaasa oli samuti löödud. Seda on kõige valusam näha. See meeletu süütunne, mis mind enda alla matab kui ma näen, et see teema talle haiget teeb.
Nii palju negatiivseid tundeid. Just oli tekkinud tunne, et olen olukorraga leppinud ja elu läheb edasi.
Aga ootamatult lükkas teiste inimeste rõõmus uudis mu täielikku auku.

Ema survestab, et ma läheksin Tartusse Sõritsa juurde. Ta pidavat imesid tegema. Aga mul ei ole lihtsalt jõudu sinna praegu minna kõike otsast rääkima ja selgitama.
Hetkel ei taha ma mitte kellegi juurde minna.
Ma tahan, et ma ei peaks enam ootama. Kasvõi paar nädalat tahaks lihtsalt olla ilma ajukäärdude vahel vasardava pingeta.

tühi lootekott

Lähed arstile ultrahelisse oma tillukese parasiidi südamelööke nägema ja saad teada, et on tühi lootekott.
Lihtsalt tühi. Isegi rebukotti ei olnud näha, lootest rääkimata... või südametööst.
Olen siiani täiesti ehmunud. Löödud. Kuidas siis nii??!! Kus on on minu pisike parasiit?
Nägin ka ise ekraanilt seda tühja lootekotti. Ilus ja suur aga tõepoolest täiesti tühi.
Arst oli ka täitsa nõutu. Ütles, et mitte miski minu uuringutes ja proovides ei näita miks see võis nii minna. Soovitas minna geneetiku juurde. Et ju seal mingi geneetiline anomaalia on.
Ja mis see mulle annab, kui on geneetiline viga? Ega seda ju parandada ei saa. Last see mulle ju ei anna. Keegi minu geene ju muutma ei hakka.

Progesterooni kasutamise pean kohe ära lõpetama. Deksametasooni võtan veel 3 päeva hommikuti edasi sest seda ei tohi päevapealt lõpetada.
Ja jään iseeneseslikku aborti ootama. Issand, kui julmalt see kõlab!
Olevat mikroskoopiline võimalus, et asi veel edasi areneb aga sel juhul jääb rasedus püsima ka ilma rohtudeta. Aga kui on vigane siis katkeb.

Järgmine ultraheli on 1.juunil kus siis vaadatakse kas kogu kupatus on minust väljunud, rasedus edasi erenenud või tehakse tablettidega lõpp peale.
Vähemalt sain sel korral nautida paar nädalat positiivseid rasedusteste ja unistada. Loota.
Arst arvas, et järgmise ringi võiks teha kohe kui see eelmine on minust väljunud ja ma tsükliga valmis olen. Pole mõtet aega vahele jätta.
Kui ma päris ausalt ütlen siis täna ei ole sellist tunnet, et tahaks. Et üldse enam tahaks. Kuidagi kahju on oma kehast ja vaimust. Aga täna on ka alles esimene kurb päev.
Tuleb anda aega leinata ...

sümptomid

Pealkiri on küll sümptomid aga peaks hoopis olema nende puudumine.
Jälle põhjus muretsemiseks.
Suurem osa sajaühest hädast, mis mind paari nädala jooksul kollitasid... on nüüd kadunud. Täna näitab kalender 5 nädalat ja 3 päeva rasedust.
Kõht pole enam nii paistes, gaasid on peaaegu kadunud. Ainuke mis on- suu kuivab kogu aeg, vaatamata sellele kui palju ma joon. Ja ma joon kogu aeg sest see suu kuivus on jube tunne. Samas mõnel päeval pole isegi see nii hull enam, et segaks.
Öösiti ei käi ma ka enam vetsus, kannatab kuidagi hommikuni ikka ära. Samas on tekkinud öine higistamine. Nii, et ärkan läbimärgade linade vahel, juuksed ka peas märjad. Aga mitte iga öö.
Eile märkasin ka, et mu näonhk on vist veidi rasusem. Samas nahk on ilus prink ja sile. Kordades parem kui mul tavaliselt.
Kõhuvalud ja krambid on ka peaaegu kadunud. Vahest harva õhtul voodis torkab alakõhus veidi, kui ebamugavas asendis olen.
Üldse ei imesta kui ma saan järgmine tädal täiega omale ka selle paljukardetud iivelduse. Miks peaks mina just sellest pääsema.

Raske on mitte mõelda kogu aeg sellele eesootavale ultrahelile. Siis peaks rasedust olema juba täis üle 6 nädala ja peaks olema näha ka südamelöögid ning võimalik mõõta nende sagedust.
Lugesin mingit Taani uuringut kus väideti, et kui 6.-8. rasedusnädalaks on südamelöögid üle 120 löögi minutis siis langeb raseduse katkemise tõenäosus kohe märgatavalt. Mitte nulli aga märgatavalt.
Täna täpselt nädala pärast on mul ultraheli, mida ma niii kohutavalt ootan.
Ja peale seda hakkame ootama 1. trimestri lõppu või veel mõnda arsti pandud lähemal asuvat kontrolli. Üks tohutu ootamine ja lootmine, et äkki ikka jääb püsima.
Õnneks on töö ja palju koduseid toimetusi. Ei mõtle kogu aeg sellele, isegi ei ole meeles, et midagi minu sees kasvab. Aga õhtuti voodis ma siiski googeldan ja loen ja olen veidi peast rase.
Natuke ju võib ka.

positiivne!

Tänahommikune vereproov näitas hCG tasemeks 401,5. Tõlge arusaadavasse inimkeelde: täitsa rase :)
Eks ma ju oma koduste testide pealt nägin, et positiivne on aga nii ilusat numbrit ei osanud kohe oodatagi.
Ämmaemand helistas juba kell 11 ja soovis õnne positiivse tulemuse puhul. Isegi teist kinnitavat vereproovi ei pea minema tegema vaid kohe 23. mail on ultraheli. Seni jätkan oma alalhoidvat režiimi ja võtan ravimeid sama skeemi järgi edasi. Välja arvatud bromokriptiin- seda ei pea enam võtma.
Enesetunne on hetkel hea- kõhu hull paistets on tagasi tõmmanud ja kõhukinnisus ei ole ka nii hull enam. Kuigi kõik söök tekitab gaase ja seedimine on kergelt hell ja valulik ikka.
Õhtuti alakõhus ikka veidi valutab ja torgib aga eks see ole ka arusaadav. Kõik ju kasvab ja kohandub selle väikese parasiidi majutamiseks.

Nüüd tuleb kaks nädalat vastu pidada ja siis peaks ultrahelis näha olema kas on üks või kaks munakest kasvama läinud. Või kas üldse midagi kasvama on läinud.
Oleks, et see nüüd ära ei kukuks ja vastu peaks esimese trimestri lõpuni.

Tuleb leida omale positiivseid tegevusi ja mitte liiga palju sellele teemale enam mõelda. Meeletu muretsemine ka asjale kuidagi kaasa ei aita.

esimesed triibulised

Kätte sain. Oma esimesed triibud.

Tellitud rasedustestid jõudsid alles eile, 4.mail postkasti. Loomulikult oli mul vaja kohe peale tööd katsetada. Annan endale täiesti aru, et õhtusest uriinist ei pruugi mitte midagi näidata. Eriti kuna viimasest pissimisest oli möödas ainult tund aega.
Aga tuli ära see teine triip. Kohe. Õrn ja udune aga kindlalt positiivne.

Milline kergendus. Isegi kui see on ajutine, isegi kui see lõpuni ei õnnestu siis ma vähemalt tean, et ma olen võimeline midagigi raseduse moodi oma kehas kasvõi ajutiselt kandma :)

Loomulikult tahtsin teha täna hommikul kordustesti. Ikka selle päris õige hommikuse uriiniga ja tahtsin saada paksu ja rasvast kinnitustriipu. Aga võta näpust.
Käisin öösel vist 3 korda pissil ja ei jõudnud mu põide midagi oluliselt "kangemat" koguneda. Hommikune test oli sama udune kui õhtune.
Aga see joon oli siiski seal.

Kuna mul oli tellitud 10 testi siis saan siin hullata nendega veel päris mitu päeva. Esmaspäeval on vereproov.

enesetunne

Ma pean ütlema, et eriline lill mul see enesetunne ei ole. Isegi minu tavapärase päevade-eelse aja enesetundega võrreldes.
Kõigepealt on mul kohutavad kõrvetised. Mul on elus varem ka olnud kõrvetisi ja päris tõsiselt. Olen neid ravinud ja alati abi saanud. Aga nüüd- peaaegu kogu aeg kõrvetab. Rennie on pidevalt käepärast. Võtan küll ravimeid ilusasti toidukorra keskel ja mitte kunagi tühja kõhu peale aga ei midagi.
Eelmisel nädalal oli vahepeal niiiii külm olla, siis hakkasid kuumahood. Eriti õhtuti enne magamajäämist voodis hakkas süda pupergama ja läksin üle keha higiseks ja oli kohutavalt palav. Nüüd on selle higistamise ja kuumahooga veidi parem juba paar päeva. Aga uinumisega on ikka raskusi. Olen muidu kuldne magaja ja mind väga häirib see, et minu uni on rikutud.
Kogu aeg on kummaline värin kehas sees. Vererõhk on normis, pulss on võibolla tibake kõrgem aga selline tunne on nagu oleks kanget kohvi joonud. Vastik vibra on kehas sees.
Ma olen siirdamisest saadik vist 3 tassi kohvi ainult kokku joonud. Lihtsalt nende kõrvetistega ja värinaga ei suuda üldse kohvi enam taluda. Magu läheb täiesti hulluks selle peale.

Miskipärast just õhtuti hakkab ka alakõhus ebameeldiv survetunne. Ma ei ütleks, et need on sellised krambid nagu päevade ajal aga sarnased. Lihtsalt kümneid kordi nõrgemad.

Ja siis on veel minu meeleolu. Lühikokkuvõte oleks vist- katus sõidab sajaga.
Ma olen alati enne päevi olnud kergemini ärrituv ja natuke emotsionaalsem. Aga praegu on ikka kosmos- selline tunne on, et terve maailm on minu vastu keeranud. Samas ma olen võimeline mingi lihtsa nalja peale naerma kõva häälega nii, et pisarad jooksevad.... mida ma ei ole teinud vist lapsepõlvest saadik. Kui üldse kunagi. Ma ei ole selline kõva häälega naerja inimene. Naeran küll pisarateni aga niimoodi vaikselt kihistades. See on midagi uut.
Tahaks loota, et see draakon, kes minust saanud on, ei hammusta oma abikaasa pead otsast ära. Tema vaeseke saab suure osa minu kehvast tujust oma kaela.

Kohmakas olen, tähelepanu on peaaegu võimatu keskenduda. Eile lõikasin peaaegu pool pöidlaküünt maha omal noaga kui süüa tegin. Tööl unustan ja teen vigu, oluliselt rohkem kui muidu.
Autoga sõites katsun kogu aeg 3 x üle kontrollida enne kui liigun, sest no ma olen nii hajameelne ja tähelepanematu praegu.

Mu suu kuivab kogu aeg, nagu vatti oleks täis. Ometi ma joon hästi korralikult. Ma ei taha ja ei saa süüa enam asju mida muidu krõbistasin rõõmuga. Näiteks seisab karp kõrsikuid mul tööl juba teist nädalat, ma ei suuda neid süüa. Magusat ei taha kuigi olen alati suuur kommisõber olnud. Pakk komme korraga kinni pista ei ole seni olnud probleem. Nüüd ei lähe üks Kalevi komm ka alla.
Erandiks on mahlased ja/või hapud asjad. Eile sõin hapusid kummikomme. Või näiteks Mango Smuutikese jäätis. Lemmik! See oli ka enne lemmik aga nüüd on kuidagi eriti hea. Jahe, vähe magus ja mahlane. Võiksin vist 5 tk järjest süüa.

Et mul see enesetunne nii sassis on siis otsustasin alla anda ja tellisin netist 10-paki rasedusteste. Täna-homme peaks jõudma. Siis saan kasvõi iga päev testida kui tahan.
Päevad peaksid ametlikult algama homme, eks näis siis kas veab esmaspäevase vereproovini välja või lendab ka sel korral kõik vastu taevast.