Ma olin eile natuke häiritud ja segaduses kui tulin sellelt teiselt ultraheliuuringult.
Kõik vaadati uuesti üle, oli ilus ja korras. Laps keeras ennast lõpuks ka õigesse asendusse ja saime mõõdetud kuklavoldi ja näha ninaluud. Kuklavolt oli ilusasti õhuke ja kõik oli korras. Süda oli kenasti neljakambriline ja lõi 152 lööki minutis. Kiideti isegi platsenta asetust ja et nabanöör on seal hästi kinnitunud. Tuleb välja, et ma vist mõistsin midagi valesti eelmise uuringu juures kuuldud jutust- platsenta on siiski tagaseinas.
Ja kogu selle uuringu lõpuks oli kokkuvõte, et meil on keskmine risk kromosoomihaiguste esinemiseks ja 1:4 risk preeklampsia esinemiseks. vaatamata sellele, et vere- ja uriiniproovid olid korras ning ultraheli näitas kõike korras olevat. Tuleb välja, et minu vanus (saan kuu aja pärast 36) tõstis mu automaatselt keskmisesse riskigruppi- vahet pole mis olid uuringutulemused. Ning see kuramuse vererõhk! See virutas kohe preeklampsia riski kõrgeks. Otsustasin hakata hommikul ja õhtul samal kellaajal oma vererõhku mõõtma ja kirja panema. Ainult nii saab selgeks kas mul on kõrge vererõhk või mitte. Ma olin päris tige selle peale.
Ultraheliarst kirjutas mulle ette, et pean hakkama võtma aspiriini iga õhtu, et vähendada peeklampsia ohtu. Kuna ma olen veendunud, et vererõhku mõõdeti mul tol korral valesti siis ma aspiriini praegu kohe võtma ei hakka. Ootan sellega 1.juunini kui mul on järgmine ämmaemanda vastuvõtt.
Mul reaalselt ei olnud ühtegi teist teadaolevat riskifaktorit peale mõõdetud kõrge vererõhu. Lisaks on aspiriini võtmine preeklampsia ennetamiseks väga kaheldava väärtusega. Ei ole suudetud tõestada, et see reaalselt midagi muudaks preeklampsia puhul. Sama palju kasu on kaltsiumist, mis ka ei hoia seda rasket haigust ära aga võib selle esinemist edasi lükata ja selle raskust veidi leevendada.
Arst soovitas, et kui ma tahan olla täitsa kindel siis saan teha Panorama testi (mis maksab 600 eurot ja Haigekassa seda ei hüvita). Selle täpsus kolme enamesineva kromosoomihaiguse tõenäosuse määramisel on 98-99%, samuti saab teada lapse soo. Mõtlesin ja arutasin ka abikaasaga seda aga meie mõlema arvamus on, et pigem me ei tee seda testi. Esiteks tuleb triple testi tegemine niikuinii 2-3 nädala pärast, mis määrab põhimõtteliselt sama asja. Kui ka sealt peaks riskifaktor kõrgem tulema siis edasi lähen juba lootevee uuringule. Kuna nii minu kui ka lapse kõik näitajad ja proovid on praegu väga kenasti korras siis arvame, et kõik on tegelikult hästi. Ja kui ei ole siis saame selle niigi juba paari nädala pärast teada.
Ma miskipärast ei suuda isegi muretseda. Hinges on suur ja soe rahu. Kindel tunne, et kõik on korras meiega. Võimalik, et ma olen liialt heausklik ja ei muretse piisavalt. Aga ma parem naudin seda paari nädalat rahu ja rõõmu oma kasvavast lapsest ja heast enesetundest kui, et koorman ennast järjekordse hullu ootamise ja muretsemisega.
Järgmine nädal sõidame kalli kaasaga paariks päevaks Veneetsiasse. Tema on seal mitu korda varem viibinud aga minu jaoks on see esimene kord. Ootan nii väga seda pisikest puhkust. See saab olema imetore. Palju päikest ja imehead toitu. Vahest luban endale isegi pool klaasikest jääkülma proseccot... kes teab.
reede, 18. mai 2018
esmaspäev, 14. mai 2018
Esimese trimestri UH
Eile käisin esimese trimestri ultrahelis kus tehakse OSCAR test ja määratakse meie risk erinevate kromosoomianomaaliate esinemiseks.
Läksin hästi varakult kohale ja hea, et seda tegin. Parkimiskohta otsisin 15 minutit! Lõpuks jooksin kaugema parkla tagumisest otsast kohale ja sain kohe sisse sellesse nö eelregistreerimise kabinetti. Hakati kohe vererõhku mõõtma ja loomulikult oli see kõrge peale teiste parkijate peale vihastamist ja parklast kohalejooksmist. Oleks ma teadnud seda ette siis oleksin koridoris enne 10 minutit istunud ja rahunenud sest aega mul oli. Peale kahte mõõtmist läksidki kirja mingid 93/130 vererõhu nätajad sest ma ei suutnud nii lühikese ajaga maha rahuneda. Kodus mõõtes on mul raskusi sellega, et ülemine näit isegi 100 peale saada. Aga no mis ma räägin seda ämmakale kui kohapeal mõõtmine sellise kolossaalse näidu annab. Järgmine kord olen targem.
Küsiti veel mõned küsimused mu kaalu ja pikkuse ja raseduse kohta ning saadeti koridori UH kabineti ukse taha ootama. Seal sain oodata 15 minutit üle oma vastuvõtu aja. Vahepeal jõudis kohale ka mu mees nii et ootamine oli kohe veidi lõbusam. Seltsis ikka segasem. Ma pole suurem asi telefoni näppija ja siis üksi olles vahin teisi inimesi ja ümbrust. Mõni võib arvata, et olen veidi imelik, et niimoodi jõllitan :P
Just siis kui olin valmis minema uurima, et kas ikka keegi mäletab, et ma seal ootan, väljusid kabinetist üks väga rase naine oma mehega ja mind kutsuti kohe edasi.
Arst oli hästi vahva noor vene naine ja kabinetis oli ka üks veel noorem tütarlaps kes tundus alles arstiks õppivat. Mina võtsin kõhu paljaks ja viskasin selili diivanile ultraheliaparaadi kõrvale. Tänu sellele õpilasele rääkis arst hästi palju lahti mida ta teeb ja mida näeb. Oli meil ka väga põnev. Kõht kaeti geeliga ja lohistati seda ultraheli jurakat kõhu peal edasi-tagasi.
Oh, mis rõõm oli näha oma lapsukest seal siputamas. Nii aktiivne ja asjalik. Tõsiselt üllatav on, et vaid 6,49cm pikana ta juba nii palju vehib käte ja jalgadega, ennast igat pidi keerab, neelatab. Kõike seda nägime. Aga jonnakas nagu vana juurikas on ta ka. Kuklavoldi ja ninaluu mõõtmiseks on tarvis, et ta oleks horisontaalis ja selili, ilusasti profiilis. Tüüp aga keeras kohe selja ette kui UH masin talle ligi tuli. Ja nii 45 minutit järjest. Minul olid muidugi heldimusest silmad märjad.
Keerasin ennast ühe ja teise külje peale, tegin kükke ja kõndisin ringi aga ei midagi. Õnneks sai ära vaadatud kõik organud ja luud ja veresooned, mis tarvis. Ilus ja terve laps. Ja hästi toonuses nagu arst ütles. Kahjuks või õnneks pean ülehomme uuesti kohale minema, et proovida uuesti see kuklavolt kätte saada.
Sain ka teada, et platsenta asub emaka eesseinas, vastu kõhtu. See tähendab, et hakkan lapse liigutusi hiljem tundma kui muidu sest platsenta veidi summutab neid. Loote pikkuse järgi oli vanust lausa 12+6 nädalat, mis on kaks päeva rohkem kui raseduskalendri järgi. Kiire kasvuga beebi.
Minu sisetunne ütleb, et on poiss. Mees ootab rohkem tüdrukut. Seda ei saa me enne teada kui alles juulis millalgi. Siis kui tuleb loote anatoomia ultraheli, 20. nädala paiku vist. Kui ta ka siis ei otsusta mitte näidata ja meile üllatust valmistada.
Juba ülehomme saan ma teda jälle näha :)
Läksin hästi varakult kohale ja hea, et seda tegin. Parkimiskohta otsisin 15 minutit! Lõpuks jooksin kaugema parkla tagumisest otsast kohale ja sain kohe sisse sellesse nö eelregistreerimise kabinetti. Hakati kohe vererõhku mõõtma ja loomulikult oli see kõrge peale teiste parkijate peale vihastamist ja parklast kohalejooksmist. Oleks ma teadnud seda ette siis oleksin koridoris enne 10 minutit istunud ja rahunenud sest aega mul oli. Peale kahte mõõtmist läksidki kirja mingid 93/130 vererõhu nätajad sest ma ei suutnud nii lühikese ajaga maha rahuneda. Kodus mõõtes on mul raskusi sellega, et ülemine näit isegi 100 peale saada. Aga no mis ma räägin seda ämmakale kui kohapeal mõõtmine sellise kolossaalse näidu annab. Järgmine kord olen targem.
Küsiti veel mõned küsimused mu kaalu ja pikkuse ja raseduse kohta ning saadeti koridori UH kabineti ukse taha ootama. Seal sain oodata 15 minutit üle oma vastuvõtu aja. Vahepeal jõudis kohale ka mu mees nii et ootamine oli kohe veidi lõbusam. Seltsis ikka segasem. Ma pole suurem asi telefoni näppija ja siis üksi olles vahin teisi inimesi ja ümbrust. Mõni võib arvata, et olen veidi imelik, et niimoodi jõllitan :P
Just siis kui olin valmis minema uurima, et kas ikka keegi mäletab, et ma seal ootan, väljusid kabinetist üks väga rase naine oma mehega ja mind kutsuti kohe edasi.
Arst oli hästi vahva noor vene naine ja kabinetis oli ka üks veel noorem tütarlaps kes tundus alles arstiks õppivat. Mina võtsin kõhu paljaks ja viskasin selili diivanile ultraheliaparaadi kõrvale. Tänu sellele õpilasele rääkis arst hästi palju lahti mida ta teeb ja mida näeb. Oli meil ka väga põnev. Kõht kaeti geeliga ja lohistati seda ultraheli jurakat kõhu peal edasi-tagasi.
Oh, mis rõõm oli näha oma lapsukest seal siputamas. Nii aktiivne ja asjalik. Tõsiselt üllatav on, et vaid 6,49cm pikana ta juba nii palju vehib käte ja jalgadega, ennast igat pidi keerab, neelatab. Kõike seda nägime. Aga jonnakas nagu vana juurikas on ta ka. Kuklavoldi ja ninaluu mõõtmiseks on tarvis, et ta oleks horisontaalis ja selili, ilusasti profiilis. Tüüp aga keeras kohe selja ette kui UH masin talle ligi tuli. Ja nii 45 minutit järjest. Minul olid muidugi heldimusest silmad märjad.
Keerasin ennast ühe ja teise külje peale, tegin kükke ja kõndisin ringi aga ei midagi. Õnneks sai ära vaadatud kõik organud ja luud ja veresooned, mis tarvis. Ilus ja terve laps. Ja hästi toonuses nagu arst ütles. Kahjuks või õnneks pean ülehomme uuesti kohale minema, et proovida uuesti see kuklavolt kätte saada.
Sain ka teada, et platsenta asub emaka eesseinas, vastu kõhtu. See tähendab, et hakkan lapse liigutusi hiljem tundma kui muidu sest platsenta veidi summutab neid. Loote pikkuse järgi oli vanust lausa 12+6 nädalat, mis on kaks päeva rohkem kui raseduskalendri järgi. Kiire kasvuga beebi.
Minu sisetunne ütleb, et on poiss. Mees ootab rohkem tüdrukut. Seda ei saa me enne teada kui alles juulis millalgi. Siis kui tuleb loote anatoomia ultraheli, 20. nädala paiku vist. Kui ta ka siis ei otsusta mitte näidata ja meile üllatust valmistada.
Juba ülehomme saan ma teda jälle näha :)
neljapäev, 10. mai 2018
12 nädalat täis
Tahtsin juba eile kirjutada aga läks nii hirmus kiireks päev kätte.
Eile ütles ITK raseduse äpp mulle, et sain üle oma 12 nädala lävepaku.
Väike kahtlusevari ikka närib mu sees aegajalt sest tegelikult ma ju ei tea, mis mu sees toimub. Kas laps kasvab nii nagu peaks või kas üldse kasvab. Samas miks ta ei peaks? Enesetunne on hea ja mitte kordagi ei ole mul olnud probleemi määrimise või verejooksuga.
Hakkasin juba kaks nädalat tagasi vaikselt vähendama prednisolooni kogust. Hästi tasakesi, et keha jõuaks kohaneda muutusega ja ei tekiks mingeid ebameeldivaid võõrutusnähtusid. Praeguseks hetkeks võtan üks päev ühe ja teine päev kaks tabletti. Varsti võtan iga päev vaid ühe ja siis juba ülepäeviti ühe tableti. Arst arvas, et pigem hästi vaikselt maha tulla sellelt ravimilt kui liiga äkiliselt. Progesteroonil ja östrogeenil on täna viimased doosid ja sellega on kõik. Rohkem neid ei kasuta. Ämmaemand arvas, et mul ei ole mõtet võtta ka foolhappe 1200 doosi peale 12. nädalat. Seega jätkan tavapärase 400 doosiga. Enesetunne on nii palju parem nüüd kui ravimikogused on palju väiksemad. Enamus halvast enesetundest oli ikkagi nende kõrvalmõjud.
Kehakaal on selline kummaline- mõni päev tõuseb ja teine päev langeb- kõigub kuskil 1,5 kilo lausa. Sõltub ilmselgelt sellest palju ma söönud olen ja kui hästi kõht läbi käib. Ei ole mina aru saanud mis mul kõhukinnisust tekitab ja mis mitte.
Kahjuks on tagasi ka minu vana "sõber" migreen. Üle kahe kuu oli vaikus ja mõtlesin, et olen raseduse ajaks pääsenud. Kahjuks on nüüd viimased paar nädalat olnud iga nädal korra väga tugev migreen. Kuna praegu mingeid toimivaid ravimeid selle vastu võtta ei saa siis on ainus võimalus see välja magada. Päev tuleb ära kannatada ja õhtul varakult voodisse. Panin tähele, et kui võtan paratsetamooli sisse enne magamaminekut siis vähemalt hommikuks on valu läinud. Muidu saan kaks päeva kannatada. Mingi kasu vähemalt sellest rohust.
Ostsin paar nädalat tagasi endale esimesed rasedapüksid HMst ja olen nii rahul. Oleks ma enne teadnud kui mugav nende sees kõhul on!! Kuigi mu kõht pole kuigi suur ja püksid kipuvad veidi alla vajuma siis igal juhul on mõnus kui miski sellele peale ei suru. Eriti istudes.
Kaunis kõhna inimesena ei näe mu kõht igal juhul välja nagu ma oleks lihtsalt kosunud. Loodan, et olen siiski suutnud enamus inimesi ära petta riietusega. Mees eile just vaatas mind hommikul ja ütles, et kahtlane küll kas suudan enam varjata.
Õnneks on tuleval esmaspäeval juba ultraheli (nagu ülalolevalt pildilt paistab). Siis saab kinnitust kas ja kuidas lood minu sees on ning saan südamerahus ka tööandjat informeerida. Sel korral peaks see lapsuke juba päris lapsukese moodi olema- käte ja jalgadega. Ja liigutama.
Mõni aeg tagasi, kuskil 10. nädala kandis, pidin andma uriini- ja vereproovi. Kui vähegi võimalik siis mina ei soovita minna verd andma esmaspäeva hommikul- seal oli 2 min peale avamist 28 inimest enne mind!!! Enamus sealjuures rasedad naised. Ükskõik mis teine päev ja kellaaeg on parem. Kuna aga mulle oli antud konkreetne kuupäev ja kindlasti varahommikune kellaaeg siis ei olnud valikut. Istusin järjekorra ära ja kihutasin tööle. Minu rõõmuks olid kõik proovid korras. Hästi natuke oli üle normi valgevereliblesid (mis mul tavaliselt on madalam kui teistel). Seda pidi aga rasedus ise põhjustama. Lisaks olen ma viimane kuu aega kurguvalu, köha ja nohuga hädas. Kuna ilmad on soojad siis on igal pool tööle pandud kliimasedmed ja konditsioneerid. Tundub, et rasedus on mu limaskestad eriti tundlikuks neile teinud- kohe ärritab, ajab köhima ja nuuskama. Katsun eemale hoida aga alati ei ole võimalik. Nii ma siin tatistan ja turtsun.
Sealt vereproovidest määrati ka mingid näitajad millega määratakse lapse kromosoomihäirete riske. Saan eru, et on aruvitprogramm mis määrab nende näitajate ja minu vanuse, kaalu ja etnilise kuuluvuse järgi erinevate kromosoomihäirete esinemise tõenäosust. Loodame siis, et need tõenäosused on hästi väikesed :)
Rasedana ma ennast ei tunne. Lihtsalt on hea olla ja veidi punnis kõhuga tunne. Ainuke päris raseduse tunnus on vist kõrvetised, mis kogu aeg mind saadavad. Ega mulle tegelikult kohale ei jõua veel, et minu sees miskit kasvab. Võimalik, et kui hakkan kunagi liigutusi tundma siis muutub reaalsemaks. Praegu ma isegi ei mäleta enamus aega, et rase olen.
Eile ütles ITK raseduse äpp mulle, et sain üle oma 12 nädala lävepaku.
Väike kahtlusevari ikka närib mu sees aegajalt sest tegelikult ma ju ei tea, mis mu sees toimub. Kas laps kasvab nii nagu peaks või kas üldse kasvab. Samas miks ta ei peaks? Enesetunne on hea ja mitte kordagi ei ole mul olnud probleemi määrimise või verejooksuga.
Hakkasin juba kaks nädalat tagasi vaikselt vähendama prednisolooni kogust. Hästi tasakesi, et keha jõuaks kohaneda muutusega ja ei tekiks mingeid ebameeldivaid võõrutusnähtusid. Praeguseks hetkeks võtan üks päev ühe ja teine päev kaks tabletti. Varsti võtan iga päev vaid ühe ja siis juba ülepäeviti ühe tableti. Arst arvas, et pigem hästi vaikselt maha tulla sellelt ravimilt kui liiga äkiliselt. Progesteroonil ja östrogeenil on täna viimased doosid ja sellega on kõik. Rohkem neid ei kasuta. Ämmaemand arvas, et mul ei ole mõtet võtta ka foolhappe 1200 doosi peale 12. nädalat. Seega jätkan tavapärase 400 doosiga. Enesetunne on nii palju parem nüüd kui ravimikogused on palju väiksemad. Enamus halvast enesetundest oli ikkagi nende kõrvalmõjud.
Kehakaal on selline kummaline- mõni päev tõuseb ja teine päev langeb- kõigub kuskil 1,5 kilo lausa. Sõltub ilmselgelt sellest palju ma söönud olen ja kui hästi kõht läbi käib. Ei ole mina aru saanud mis mul kõhukinnisust tekitab ja mis mitte.
Kahjuks on tagasi ka minu vana "sõber" migreen. Üle kahe kuu oli vaikus ja mõtlesin, et olen raseduse ajaks pääsenud. Kahjuks on nüüd viimased paar nädalat olnud iga nädal korra väga tugev migreen. Kuna praegu mingeid toimivaid ravimeid selle vastu võtta ei saa siis on ainus võimalus see välja magada. Päev tuleb ära kannatada ja õhtul varakult voodisse. Panin tähele, et kui võtan paratsetamooli sisse enne magamaminekut siis vähemalt hommikuks on valu läinud. Muidu saan kaks päeva kannatada. Mingi kasu vähemalt sellest rohust.
Ostsin paar nädalat tagasi endale esimesed rasedapüksid HMst ja olen nii rahul. Oleks ma enne teadnud kui mugav nende sees kõhul on!! Kuigi mu kõht pole kuigi suur ja püksid kipuvad veidi alla vajuma siis igal juhul on mõnus kui miski sellele peale ei suru. Eriti istudes.
Kaunis kõhna inimesena ei näe mu kõht igal juhul välja nagu ma oleks lihtsalt kosunud. Loodan, et olen siiski suutnud enamus inimesi ära petta riietusega. Mees eile just vaatas mind hommikul ja ütles, et kahtlane küll kas suudan enam varjata.
Õnneks on tuleval esmaspäeval juba ultraheli (nagu ülalolevalt pildilt paistab). Siis saab kinnitust kas ja kuidas lood minu sees on ning saan südamerahus ka tööandjat informeerida. Sel korral peaks see lapsuke juba päris lapsukese moodi olema- käte ja jalgadega. Ja liigutama.
Mõni aeg tagasi, kuskil 10. nädala kandis, pidin andma uriini- ja vereproovi. Kui vähegi võimalik siis mina ei soovita minna verd andma esmaspäeva hommikul- seal oli 2 min peale avamist 28 inimest enne mind!!! Enamus sealjuures rasedad naised. Ükskõik mis teine päev ja kellaaeg on parem. Kuna aga mulle oli antud konkreetne kuupäev ja kindlasti varahommikune kellaaeg siis ei olnud valikut. Istusin järjekorra ära ja kihutasin tööle. Minu rõõmuks olid kõik proovid korras. Hästi natuke oli üle normi valgevereliblesid (mis mul tavaliselt on madalam kui teistel). Seda pidi aga rasedus ise põhjustama. Lisaks olen ma viimane kuu aega kurguvalu, köha ja nohuga hädas. Kuna ilmad on soojad siis on igal pool tööle pandud kliimasedmed ja konditsioneerid. Tundub, et rasedus on mu limaskestad eriti tundlikuks neile teinud- kohe ärritab, ajab köhima ja nuuskama. Katsun eemale hoida aga alati ei ole võimalik. Nii ma siin tatistan ja turtsun.
Sealt vereproovidest määrati ka mingid näitajad millega määratakse lapse kromosoomihäirete riske. Saan eru, et on aruvitprogramm mis määrab nende näitajate ja minu vanuse, kaalu ja etnilise kuuluvuse järgi erinevate kromosoomihäirete esinemise tõenäosust. Loodame siis, et need tõenäosused on hästi väikesed :)
Rasedana ma ennast ei tunne. Lihtsalt on hea olla ja veidi punnis kõhuga tunne. Ainuke päris raseduse tunnus on vist kõrvetised, mis kogu aeg mind saadavad. Ega mulle tegelikult kohale ei jõua veel, et minu sees miskit kasvab. Võimalik, et kui hakkan kunagi liigutusi tundma siis muutub reaalsemaks. Praegu ma isegi ei mäleta enamus aega, et rase olen.
Tellimine:
Postitused (Atom)