oh, need tunded

See minu emotsionaalsus läheb juba üle mõistuse käest ära. Selline tunne on nagu teismelisena. Ise saan aru, et see ei ole normaalne kuidas ma reageerin ja ma reageerin kõigele liiga intensiivselt. Aga null võimekust on seda kontrollida. Kahjuks on põhiliselt viha ja ärritus, mitte suured rõõmsad tunded.

Kõik ajab mind närvi. Pisiasjad ka. Eile näiteks helistas mees just sel hetkel kui pesin nõusid. Haarasin niiskete kätega telefoni ja olin kohutavalt vihane tema peale, et miks tal just NÜÜD oli vaja helistada. Oleksin olnud valmis telefoni toanurka kildudeks viskama- nii vihane olin. Ja mille peale?! Sest mu kallis abikaasa helistas poest, et kahjuks porgandikooki ei ole aga ta toob mulle siis sefiirikorvikesi selle asemel. Oeh. Õnneks oli mul nii palju mõistus veel kodus, et ei hakanud temaga telefonis riidlema, suutsin vist enam-vähem rõõmsat häält teha ja peale kõnet ennast maha rahustada.

Rääkisin temaga mitu korda õhtul sel teemal, et ta PEAB aru saama praegu minu tujudest. Et ma tegelikult ei ole tema peale pahane, ma lihtsalt ei suuda kontrollida. Kui muidu on tema meil selline emotsioonipallike ja mina katsun olla rahumeelsem pool siis nüüd on tema kord ennast kokku koguda ja mulle toeks olla. Vastasel juhul saavad olema jube keerulised paar kuud.

Ainuke positiivne külg kõige selle juures võiks olla, et nähtavasti on minu rasedushormooni tase nii kõrge tänaseks, et selliseid tunderallisid tekitada. Mis võiks ju ainult hea olla.

Süda mul endiselt paha ei ole aga lugesin netist, et prednisolon võibki varjata seda kurikuulsat hommikust iiveldust. Mulle sobib :)
Praeguseks saan ma magada enamasti terve öö ühte jutti. Õhtuti imeharva veidi kõhus ja alaseljas tuikab. Vasakul küljel lebades on emakal veidi ebamugav aga mitte valus.
Minu tavapärasest kuivast näonahast sai ilus prink ja õhetav nahk ning seejärel rasune vistrikega nahk. Hormoonid. Katsun veidi oma näohoolduse rutiini muuta, et põletikulised vistrikud väga hulluks ei läheks.
Kuivav suu on endiselt. Tunnen kuidas mu hammastele koguneb paks katt juba lõunaks ja tahaks jälle hambaid pesta. Ja seda vaatamata sellele, et joon kogu aeg vett. Õnneks on mind õnnistatud väga tugevate hammastega ja loodan, et nad nüüd ka vastu peavad. Hambaarst küll sügisel ütles mulle, et pole vajadust enne kui aasta möödudes tulla tagasi sest kontrollis ei tuvastatud ühtegi auku ega ka vajadust hambakivi eemaldada. Aga ma arvan, et kui see rasedus püsima jääb siis pean igaks juhuks suvel hambad uuesti laskma üle vaadata. Raseda hambad on veidi teistsuguses olukorras.

Lisasin oma menüüsse igapäevaselt kodujuustu ja hapukoore. Kui meelde tuleb siis joon ka keefirit. Saab kõhtu häid baktereid, kaltsiumit ja valku. Vahest hoiab hambaid ka lagunemast.
Rohkem ma suuri muudatusi menüüs teinud ei ole. Välja arvata see, et muidu olin suuuuuuuur magusasõber ja nüüd ei lähe magus üldse enam. Pigem tahaks kogu aeg soolast. Eile suutsin ära süüa vaid ühe sefiirikorvikese. Ja see oli ka selline väiksemapoolsem. Kohutavalt tahaks pigem heeringat, kilu, fetat, suitsuliha, vutimune ja muud sellist kraami. Või kalamarja. Vabalt võib olla, et need soolaseisud on ravimitest. Ei suuda mingil moel neid eristada raseda isudest. See selgub alles siis kui peaksin rohtude tarvitamise ära jätma.

Veel 5 päeva ultrahelini.

taas positiivne

Eile hommikul käisin andmas verd ametliku vereproovi tarvis.
Ämmaemand helistas juba kella 10 ajal ja soovis õnne, et tulemus oli positiivne. See oli muidugi ka ainuke kommentaar. Ei seda palju hCG näit oli või kas see on hea või halb. Mitte mingit infot ei jaganud. Ütles vaid, et kirjutavad kõiki kolme ravimit juurde ja neid tuleb sama skeemiga edasi võtta. Esimene ultraheli on 3.aprill ja siis selgub lõplik tõde.

Küll on ikka hea, et saan ise näha oma uuringute tulemusi nii Digiloost kui ka ITK patsiendiportaalist.
Loen uuringute tulemuste alt, et eilehommikune hCG tase oli 902,9. Minu meelest ju päris hea tõus- nädalaga 86 pealt 902 peale.

Kokkuvõttes tuleb nüüd jälle kaks nädalat ootamist kuni selgub ultrahelis kas on seal laps ka tulekul või kasvatan jälle tühja lootekotti. Endal on sisetunne väga hea- lootusrikas ja positiivne. Äkki siis nüüd on lõpuks minu kord.
Otseselt ei ole väga mõtet kuhugi raha eest varem ka seda ultraheli tegema minna. Varem ei ole seal midagi väga näha ja järeldada.

Enesetundest nii palju, et suur suukuivus saadab mind jätkuvalt, mistõttu joon hirmsates kogustes vedelikke ja käin vetsu vahet. Alakõhus on aegajalt pinged ja venimise kerged valud. Isegi mitte menstruatsioonikrampide moodi aga nagu keegi sikutaks mu emakat erinevates suundades. See valu kiirgab ka alaselga ja tihti on hullem just öösiti. Õnneks aitab selle vastu väga hästi NoSpa. Samuti on nüüd kohale jõudnud väsimus. Õhtuti kustun jube kiirelt ära ja hommikuks on meeletu "raseduspohmell". Kui ärkan siis on pea kohutavalt paks, suu kuivab, nagu oleks öö läbi pidutsenud. Tahaks ainult edasi magada. Samas kui öösel vetsus käin siis on jube keeruline uuesti uinuda, tihti leban mitu tundi ärkvel. Eks sellest ole väike unevõlg ka juba tekkinud.
Iiveldus on mind tabanud seni vaid kahel korral: eelmisel nädalal kahel õhtul oli nii hull iiveldushoog, et olin sunnitud toorest sidrunit sööma, et seda leevendada. Õnneks jäi söök sisse ja hommikuti ei ole üldse probleemi olnud. Ah jaa- kaalunumbrid näitavad, et olen 2,3 kilo viimase kuu ajaga maha võtnud. Kogu aeg on nälg kuigi söön ka vahepalasid söögikordade vahepeal. Hakkasin vaikselt toidukoguseid suurendama sest ma väga ei saa lubada kaalukaotust. Tänahommikune 51,2 kilo pani juba muretsema. Eks ma olen terve elu seal 50 kilo piiril kõikunud aga praegu pole aeg kus lubada endale kaalukaotust.
Igale toidule rohkelt rammusat hapukoort peale :)

86!

Testid, testid, testid. Loomulikult hakkasin ma kannatamatusest liiga vara testima ja sain oma esimesed negatiivsed vastused. Aga no olgem ausad- kolm päeva peale siirdamist ei saa ka ükski kodune rasedustest veel positiivne olla.
Kuna ma käin ka öösiti mitu korda vetsus siis on üpris võimatu mingit adekvaatset hCG konsentratsiooni minu uriini tekitada.
Käisin sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti ringil ja kui pühapäeval tagasi sõitsin siis tekkis hea võimalus. Kojujõudmise hetkeks oli viimasest pissimisest 4 tundi möödas ja mõtlesin proovida. Ja seal see oligi- imeõrn teine triibuke. Selline läbipaistev ja vaevunähtav, aga siiski olemas. Ja seda juba 5. päeval peale siirdamist! Eks ma ju tegelikult tundsin juba varem seda pesastumise torkivat tunnet alakõhus aga ei julgenud palju sellest välja lugeda.
Vähkresin paar ööd unetult ja mõtlesin ühte ja teist pidi. Kuidas ma suudan nüüd üle elada need 10 päeva, mis veel ametliku vereproovini jäänud on? Ja lõpuks jõudsin otsuseni- ma ei peagi ju ootama.
Tellisin omale Synlab-ist eraldi hCG veretesti ja käisin andsin eile hommikul vereproovi ära.
Tulemuseks oli 86 mlU/mL. Punktsioonist oli eilseks möödas 13 päeva ja embrüote siirdamisest 7 päeva. Täpselt nädal enne ametlikku vereproovi aega. Eks on ka loogiline, et 6-päevased embrüod pesastuvad kiiremini ja ma saangi kiiremini tulemused teada kui 3-päevaste embrüotega. Aga see ei ole alati reegel.
Väike guugeldamine ütles mulle, et 12-14 päeva peale 5-päevase embrüo siirdamist võiks esimese vereproovi tulemus olla 62 (+/- 41) mlU/mL. Mul on alles 7 päeva möödas ja näit juba 86!
Oh, seda rõõmu!
Nüüd hoian pöialt, et järgmiseks nädalaks see number oleks kõvasti kosunud ja reaalselt üks hetk ultraheli näitaks ka positiivset tulemust. Võiks ju olla midagi rohkemat kui tühi lootekott...

ravimid ja siirdamine vol 4

Täna toimus selle IVF tsükli esimene siirdamine, kokku kahe tsükli peale siis juba neljas siirdamine.

Aga mul on kirjutamata veel ravimitest, mida hakkasin võtma päev peale punktsiooni.

Kokkuvõttes söön ma päevas 10 tabletti (millest 4 on vitamiinid ja 6 ravimid) ning kasutan 2 vaginaalset geelituubi. Kokku maksin kogu selle paki eest veidi üle 104 euro. Ilmselgelt ei ole rasedust säilitavad ravimid jätkuvalt soodusravimite nimekirjas.

Crinone on mulle juba varasemast tuttav. See on progesteroonigeel, mida tuleb hommikul ja õhtul endale tuppe lasta ja siis leppida sellega, et sealt kõik aja midagi välja lekib. Progesteroon peaks aitama emaka limaskesta embrüo jaoks mõnusaks kohevaks ja paksuks kasvatada. Ühel hetkel võtab selle rolli üle platsenta ja siis enam progesterooni kasutama ei pea, tavaliselt 12.nädalast. 

Prednisolon on kortikosteroid, mille eesmärk on taaskord suruda maha minu immuunvastust. Sama eesmärk nagu eelmisel aastal võetud Dexamethason Krkal. Prednisoloni pean ma võtma kaks korda päevas korraga kaks tabletti. Sealjuures just hommikul ja lõuna ajal, mitte õhtul. See ravim reaalselt segab magamajäämist ja und. Esimestel päevadel olin täitsa hädas. Vaatamata sellele, et olin õhtuks väsinud ei suutnud ma magama jääda ja ärkasin pärast uinumist iga paari tunni tagant uuesti üles. Tänaseks on keha selle ravimiga veidi harjunud, uinumine on juba kergem ja öösiti ei ärka enam. Kui õhtuti seda võtaks siis vist ei magaks silmatäitki. Muidu tundub, et talun seda paremini kui eelmise aasta Dexat, vähem kõrvaltoimeid. Ainult ilgelt mõru on, peab kiirelt suure hulga veega neelama.

Päris uus ravim minu jaoks on Estrofem (hormoon östradiool). Rohi tuleb sellise laheda plastikketta sees, nagu osad rasedusvastased pillidki. Ülemisel kettal on nädalapäevad ja alumisel siis tabletid. Teoorias oleks selle kaudu hea lihtne järge pidada... kui ma peaksin võtma ainult ühe tableti päevas. Tegu postmenopausis naiste hormoonasendusravi preparaadiga. Kuidagi jälle seotud minu emaka limaskesta kasvatamise ja vastuvõtlikkusega. Pean võtma kaks tabletti suvalisel hetkel iga päev.
Lisaks neile võtan igal hommikul 3 tabletti foolhapet ja 1 d-vitamiini kapsli. Ongi kokku 10 tabletti päeva peale.
Ühestki dopingukontrollist ma küll läbi ei pääseks.

Loomulikult oli esimene asi, mis ma hommikul tööle jõudes tegin, haigla iseteeninduses luurata. Leidsin sealt värske embrüote külmutamise arve. Oh seda rõõmu! Süda puperdas rinnus ja oleks tahtnud mööda kontorit ringi keksida ja kõva häälega kilgata. Nii kohutavalt hea oli see teadmine, et isegi külma panekuks jagus.
Maksin kiiresti arve ära ja üritasin rahuneda. Mees arvas, et ma muidu ehmatan munakesed ära kui liiga elevuses olen :P Õnneks oli täna siirdamine juba kell 10 nii, et ei olnud palju oodata.
Kõik kulges nagu tavaliselt, sujuvalt ja kiirelt kuna olen protseduuridega tuttav.
Minu üllatuseks oli sel korral embrüoloogiks vanem meesterahvas (ma muudkui nimetan neid embrüoloogideks aga ega ma täpselt tea mida nad seal teevad, embrüotega igatahes toimetavad). Mina sättisin ennast pukki, ämmakas tegi tavalised puhastused ja pani peegli. Samal ajal siis see mees jagas mu embrüote kohta infot. Tohutult palju infot sealjuures. Mul on enamus juba meelest läinud. Ütles, et väga hea on rääkida headest tulemustest. Milline rõõm seda kuulda oli!
Kokkuvõttes 12st munarakust oli 3 ebaküpsed, mis ei kõlvanud viljastamiseks. Leppisime kokku, et kaks paneme kohe tagasi minu sisse (millest üks olevat eriti ilus) ja kaks läheb kohe külma. Üks pidavat olema jälgimisel, et kui edasi areneb siis pannakse külma aga kui ei arene siis läheb äraviskamisele. Ülejäänud polevat kuuenda päevani elanud, seega ei olnudki nii kvaliteetsed ja vastupidavad.
Lisaks rääkis ta midagi sellisest asjast nagu embrüoliim. Kui ma õigesti mäletan. Miski aine millega need kaks pätti mulle sisse "liimiti". Aitavat pesastumisele kaasa. Väga põnev info- ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on.
Väga meeldiv oli, et ämmaemand ei surunud üldse ultraheli aparaadiga mu põiele vaid vaikselt toetas seda mu kõhu vastu. Ja nägi ka emaka ära, polnud vaja vajutada nii et mul põis lõhkeks.
Kõik kulges tavapäraselt, nagu varasematelgi kordadel. Lõpuks kui pukist maha sain siis allkirjastasin veel embrüote külmutamise nõusolekuvormi ja juba ma saingi lahkuda.
Nii kohutavalt lootusrikas ja hea tunne on praegu. Kui nad sinna emakasse lausa LIIMITUD on siis võiks ju pidama jääda. Lausa mõlemad võiks pidama jääda. Aga ma ei taha olla ahne. Ka üks, mis pidama jääb, on suuremat sorti ime.
Ametlikult on vereproovi aeg alles 20.märts ehk kahe nädala pärast. See on tavapärane ooteaeg peale siirdamist. Katsun siin paar päeva ikka vastu pidada ja eks ma siis hakkan ennast koduste testidega rahustama. See võtab veidi pinget maha iga paari päeva tagant, muidu ma lähen lihtsalt lõhki sellest ootusest.

ettevaatust- munev naine

Üleeile sõbrannaga Skype-s jutustades jõudsime sellise väljendini nagu "munev naine". Kirjeldab päris hästi minu seisundit. Minu vaene mees, kes on harjunud mind kogu aeg patsutama, kallistama ja musitama, on täiesti tõrjutud. Et mul kõik kere hell oli süstidest ja kasvavatest munasarjadest siis ei talunud ma erilist käsitlemist, kui siis väga õrnalt ainult. Seks on täiesti keelatud ja seda nähtavasti veel pikalt. Tegelen oma munade küpsetamisega ja hiljem loodetavasti tagastatud muna haudumisega. Olen emotsionaalne ja tundlik ja vajan erikohtlemist. Munev naine.

Tänaseks on munad munetud. Eile hommikul sõitsime trammiga läbi karge pakase Tõnismäele. Murelikult jõudsime oluliselt varem kohale kui oli planeeritud. See on nii meie moodi- olla pool tundi varem kohal. Jõudsime vaevu maha istuda kui juba aeti meid asjale. Mees saadeti oma panust andma vastava arsti juurde ja mina pidin käima vetsust läbi. Seejärel sain kohe palatisse minna. Minu suureks üllatuseks ei olnud üldse sellist sebimist nagu aasta tagasi. Tuli välja, et olen ainuke sel hommikul ja sain terves suures ühispalatis üksi olla. Sain valida imelise vaatega aknaaluse koha.

Palat vaatega Rahvusraamatukogule :)
Kuna olin ainuke siis vaevalt jõudsin öösärki riietuda kui juba tuli õde kanüüli paigaldama. See oli ainuke ebameeldiv osa kogu eilse päeva juures. Esimesel korral ei läinud mingil põhjusel kanüül korralikult veeni. Sikutas ja torkis aga ikka ei läinud. Kõik see oli valus ja iiveldamaajav, olin lõpuks külma higiga kaetud ja õde loobus. Valis uue veeni ja sinna läks kanüül libedalt.
Kui eelmisel korral sain kanüüliga veel tükk aega pikutada ja aega parajaks teha siis nüüd kutsuti pea kohe mind edasi. Opisaali eesruumis pandi selga roheline kittel ja pähe roheline võrkmütsike. Pidin käed desinfitseerima ja jääma sinna ootama. Kohe kui narkoosimeeskond valmis on siis kutsutakse edasi. Sealjuures võib sokid jalga jätta. Minul on mõlemal korral olnud sokid jalas sest põrandad on külmad ja opiruum ka suhteliselt jahe.
Istusin paar minutit seal pingil ja juba kutsutigi edasi. Prille mul peas ei olnud ja seetõttu ei näinud ma ühegi inimese nägu kes minuga tegelesid, kuulsin vaid hääli. Eristasin kollastes kitlites kogusid enda ümber.
Protseduur oli nagu varemgi. Ronisin pukki, jalad tõmmati rihmadega kinni. Ämmaemand tutvustas ennast ja hakkas minu alumist otsa mingite vahenditega puhastama ja ette valmistama. Samal ajal narkoosiarst tutvustas ennast, paigaldati ühele käele vererõhu aparaat ja teisel käel juba süstiti kanüüli ravimeid. Ütlesin, et mul juba virvendab pilt ja selle peale keegi imestas, et veel ei tohiks virvendada. Lihtsalt üks jõudis mulle kiiremini asju kanüüli süstida kui teine kirja panna. Narkoosiarst räägib, et no me teid päris narkoosi ei pane aga anname pigem unerohtu. Ütelge siis kui teil ebamugav on ja paneme midagi juurde. Mõtlesin paanikaga, et mida kuradit?! Ei pandagi sel korral magama ja pean kõike nägema-kuulma. Siis ütles keegi, et panen teile pähe hapnikumaski.... ja see oli viimane mida mäletan. Isegi seda hapnikumaski ma ei näinud ega tundnud. Ma ei tea mis inimesed seal ärkvel püsivad aga mind niitis see kraam poolelt sõnalt.
Järgmine hetk tegin palatis silmad lahti. Olin väga unine ja uimane. Õde tuli võttis ära kanüüli ja tõi mulle vett juua. Küsisin kas tohin veel edasi magada ja lubati lahkelt. Samas enam uni ei tulnud. Iga sekundiga läks enesetunne aina paremaks ja unisus kadus. Järgmine hetk piilus õde kardina vahelt, nägi, et ma ei maga ja tuli rääkima punktsiooni tulemustest. Punkteeriti 17 folliikulit. 17!!! Tervelt 5 tükki oli viie päevaga juurde arenenud. Kokku saadi 12 munarakku. Ma olen selle tulemusega üliväga rahul.
Õde selgitas veel järgnevat raviskeemi ja lubas vaikselt voodis istuma tõusta kui ennast piisavalt kindlalt tunnen. Sain vastuse ka oma 6 päeva küsimusele: nimelt kasvatatakse sel korral embrüosid katseklaasis 6 päeva (varasema 3 päeva asemel). Selleks ajaks on embrüo blastotsüsti staadiumis, jäävad ellu vaid kõige tugevamad ja ka siirdamisel on õnnestumise tõenäosus suurem.
Pöidlad pihku, et mõni marjatera ikka selle 6-päevase kasvatamise üle elaks. Kui ellu jääb rohkem siis läheb osa külma. Muidugi võib alati juhtuda ka see, et ükski neist ei ela 6 päeva üle.
Peale õe viimast külastust istusin voodis ja sõin oma kaasavõetud müslibatooni. Tundus totakas seal niisama venitada sest pea enam ringi ei käinud. Loivasin vaikselt voodist välja ja vahetasin riided. Jõin lõpuni oma vee ja pakkisingi asjad kokku. Kui ukse ees saapaid jalga sidusin siis ämmaemand manitses veel, et päevas vähemalt 1,5 liitrit vett tuleb juua.
Ülejäänud päeva vedelesin kodus ja isegi 1,5 tundi sain lõunaund magatud. Mingi hetk käisin ka apteegis edasise ravi jaoks kirjutatud retsepte välja ostmas. Õhtupoole läks üle igasugune haiglas saadud valuvaigisti toime ja olin sunnitud võtma paratsetamooli (mis on ainuke lubatud valuvaigisti). Kõht oli munasarjade juures väga hell ja põrutas isegi niisama istudes või kõndides. Käisin küürus ja lohistasin jalgu, et ei peaks astuma. Kõik see oli pigem ebamugav kui et valus.
Täna hommikuks oli enesetunne oluliselt parem, ei ole pidanud valuvaigistit võtma. Lihtsalt ebamugav on aga täiesti talutav.
Hoopis teine teema on nende edasiste ravimitega. Sellest peaks vist eraldi postituse tegema. Tänasest tarbin ma iga päev 10 tabletti + 2 vaginaalset geeli.

Olen päris elevuses 6.märtsi siirdamise osas. Loodame, et on mida siirdada...