vereproovist

Käisin täna hommikul verd andmas. Väga värisevate kätega vanem vene naisterahvas oli kes mulle veeni suuuuure augu torkas ja nüüd on mul käel sinikas. Ma ei saa aru miks on nii keeruline mõnel verd võtta?! Nooremad tüdrukud teevad nii, et ma isegi ei tunne ja jälg jääb olematu. Pealegi on mul väga hästi nähtavad kobedad veenid. Midagi ei pea otsima ega vaeva nägema. Vastik kogemus oli.
Tulemused olid digiloos näha juba enne kella 10. Rasedushormooni hCG tase oli vähem kui 0,6. Ma arvan, et suvalisel mehel tänavalt on see ka kõrgem :P Eks ma ju teadsin seda isegi. Nõme on ikka seda numbrit näha.

Ämmaemand helistas veidi peale lõunat ja teatas negatiivset uudist, mida ma isegi teadsin.
Külmas ei pidavat enam midagi olema, seega viimane munake ellu ei jäänud. Pakkusid mulle uut stimulatsiooni aega 2018. aasta veebruarisse, see tähendab nelja kuu pärast. Mitu korda rõhutas, et sel korral kindlasti pika protokolliga. Kuskil nädal enne detsembri menstruatsiooni algust pean helistama vastuvõttu ja käima uuesti IVF uuringutel. Jaanuaris, kui algavad päevad, helistan uuesti arstile, et leppida kokku edasises.
Ja siis hakkab otsast peale kõik see jama.
Otsustasin, et helistan üle ka teised Tallinna viljatusraviga tegelevad kliinikud, nii era kui ka riiklikud. Vaatame mis järjekorrad mujal on.
See venitamine on lihtsalt kohutav.
Pakun, et neil on selleks aastaks Haigekassa raha otsas ja see ongi kogu point seal nelja kuu ootamise juures.
Ma küll ei ole usklik inimene aga see iseloomustab nii väga antud olukorda.

Lähen võtan parem ühe piimakohvi ja vaatan akna taga sadavat vihma.

ka sel korral ei miskit

Lubasin endale, et teen oma viimase rasedustesti reede hommikul, siis on siirdamisest 10 päeva möödas ja igal juhul peaks midagi näitama. Aga ei näidanud. Täiesti puhas negatiivne vastus oli. Ja reede õhtul algasid päevad ka.
Laupäeval sain taas hirmsa migreeni ja olin täiesti oimetu kuni lõpuks rohi mõjuma hakkas. Vähemalt sain ma nüüd rohtu võtta ilma kartmata, et rasedusele viga teen. Need ravimid pole just kõige süütumate killast. Kõrvaltoimed on pea sama rõvedad kui migreenil aga vähemalt valust saab lahti. Sõitsin kesklinnast trammiga kodu poole kui süda nii pahaks läks, et mõtlein järgmises peatuses maha hüpata selleks, et mitte trammi oksendada. Õnneks püsis kõik sees ja jõudsin koju suht viimasel hetkel, kui valu kohale jõudis. Mulle on ikka antud igasuguseid "rõõmusid".
Peale migreenihoogu on alati päev-kaks veel tunne nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Üle keha on lihased valusad ja selline tunne nagu aju oleks marraskile hõõrunud. Kõik on hell ja tundlik. Aga vähemalt ei valuta...
Et ma aga mitte ei naudiks oma peavaluvaba aega siis olid sellele lisaks päevade krambid ja mõnus teadmine, et taas on kõik vastu taevast lennanud.
Homme hommikul pean minema verd andma. Isegi siis peab minema kui päevad on alanud sest nad tahavad teada kas mingi rasedus tekkis ja katkes või ei ole olnudki midagi.
Täiesti absurdne tunne on minna andma verd raseduse tuvastamiseks kui sul on alanud menstruatsioon.
Endal on peas plaan, et kui ämmaemand helistab vereproovi tulemuste kommenteerimiseks siis küsin endale uue vastuvõtuaja, et saaks edasisi plaane arutada. Eks näe kuidas tegelikult läheb. Peas teen ma alati suuri plaane aga reaalselt ei julge õigel ajal suudki lahti teha.
Positiivsema poole pealt on enesetunne ja meeleolu nüüd palju stabiilsem ja inimlikum kui enne päevi. Läheb homne päev ka veidi lihtsamalt.

sügisene meeleolu

Viimasel nädalal on asendunud rõõmus ärevus sügava kurvameelsusega. Mingi osa on kindlasti ka hormoonidel aga kaldun arvama, et suurem osa on siiski minu enda lootusetuse tunne.
Sel korral ei ole mul ühtegi sümptomit ega tunnet mida võiksin kuidagimoodi seostada rasedusega. Eelmisel korral tundsin pesastumist, olid krambid jne. Sel korral pole midagi, isegi kõrvetisi ega paistetust, mitte midagi. Veidi rohkem joon vett aga see on puhtalt progesterooni süü.
Laupäeval sain migreeni, mis tavapäraselt eelneb mul vahetult menstruatsioonile. Kuna ma ei saa praegu võtta ka migreeni ravimeid siis pidin selle lihtsalt ära kannatama ja ootama kuni üle läheb. Õnneks oli nädalavahetus ja ei pidanud sellises seisus tööle minema. Peale migreenihoogu hakkas tuju langema. Väike tuikav peavalu jäi ja on iga päev mul kuskil aju sügavuses närimas. Olen võtnud pisikese tableti paratsetamooli kui väga häirima hakkab.
Eile hommikul tegin huvi pärast esimese koduse rasedustesti. Et noh- päev enne menstruatsiooni, äkki näitab. Ja sain paksu rasvase EI. Alguses tegi veidi kurvaks aga pärast oli imelik kergendus. Saa siis aru neist tunnetest. Paras karussell.
Täna peaksid päevad algama kalendri järgi aga pakun, et kasutatav progesteroon ei lase sel õigel ajal alata. Hommikul oli vetsus käies pühkides paberil paar imeõhukest pruunikasroosat niidikest. Täiesti võimalik, et esimesed märgid sellest, et päevad piiluvad ukse tagant.
Vereproovi aeg on alles 10.oktoobril ehk täpselt nädala pärast. Ma ei usu, et neil sealt midagi leida on.
Täna tahaks kuhugi nurka kerra tõmmata, panna oma tuikav pea padja peale ja nutta kõva häälega. On hale ja lootusetu tunne. Kaine mõistus ütleb, et põhjust nagu polegi aga hingel on tunne nagu terve maailm oleks hulluks läinud ja kogu see koorem minu kanda.
Panustan sellele, et lähima nädala jooksul olukord laheneb ühel või teisel viisil ja minu pea saab endisele kohale tagasi.