abivahendid

Otsisin eile oma sahtlitest üles testid. Selleks puhuks kui peaks saama juba pulga peale pissida. Pingutan vist kergelt üle aga olen kord selline kontrollifriik ja ettevalmistuja tüüp. Vaatasin oma teste ja mõtlesin, et miks ka mitte neist kirjutada.
Kui me alustasime alles lapse planeerimisega ja mõne aja järel tulemust ei olnud siis otsustasin osta ovulatsioonitestid. Tsükkel on mul suhteliselt korrektne aga ovulatsioon on selline asi mille toimumist päris kindlalt ilma testimata on ikka keeruline õigesse aknasse paigutada. Tuustisin apteekide veebilehti ja avastasin, et ovulatsioonitestid on jube kallid. Põhimõtteliselt peaksid hakkama testima mõned päevad juba enne eeldatava OV algust, et mitte aega maha magada. Ühest testist päevas peaks teoorias piisama, kuigi mõnel pool soovitatakse testida nii hommikul kui ka õhtul. Minu meelest on see veidi üle pingutatud. Vastupidiselt rasedustestile tehakse OV testi just õhtuti.
Apteegis maksis 5 testribaga pakk 8-14 eurot. Ja alati ei piisa viiest kui paned oma ovulatsiooni ennustamisega puusse. Minu jaoks tundus see liiga kallis.
Alati on võimalik osta ka süljetest, mis näitab seda nö. "jäälille" mustrit, mis kuivanud sülg ovulatsiooni ajal moodustab. Selle kohta on internetis palju infot, märksõna ferning. Apteegis maksis see täna üle 50 euro. Samas kasutuskordade arv on piiramatu. Tol hetkel kui mina lapsesaamise teed alustasin ei olnud neid Eestis müügil ja minu valikusse see ei kuulunud.

Suurema otsimise peale leidsin internetist sellise poe nagu ovulatsioonitestid.ee. Kasutasin neilt kõige lihtsamaid ja odavamaid ribateste, mis toimivad ideaalselt. Mida rohkem tellid seda odavam on tükihind. Mina tellisin komplekti kus oli mingi suurem hulk OV teste ja mõned rasedustestid ka.
Ma enam ei mäleta aga arvan, et tellisin neid komplekte lausa mitu korda enne kui otsapidi IVF juurde jõudsin.
IVF juures ei ole otseselt enam OV teste vaja sest kõike reguleeritakse niikuinii ravimitega ja jälgitakse ultraheliga. Küll on vaja aga rasedusteste :) Peab ju ometigi eirama arsti soovitusi ja enne vereproovi ise testima hakkama.
Need kõige lihtsamad ribatestid on oluliselt tundlikumad kui enamus apteegis müüdavatest ja kordades odavamad.
Viimati tellisin endale ainult rasedusteste 10-se paki kus üks test maksab 0,95 eurot tükk. Ja need töötavad!
Praegu vaatasin, et apteegi netipoes oli kõige odavam ribatest 1,80 eurot ja selle tundlikkus on mitu korda kehvem.

Eks inimesed ole ikka erinevad ja mõni kindlasti võtab külma kõhuga ja ei hakka kulutama oma raha selliste asjade peale. Positiivne testitulemus ei garanteeri mingil moel positiivset lõpptulemust- nagu minu puhul näha on. Nii mõru-magus kui see testimine ka pole, mina eelistan kasvõi ajutiselt positiivset testi täielikule läbikukkumisele. See on kasvõi pisike habras lootusekiir, ükskõik kui lühikeseks või pikaks ajaks.

kolm on kohtu seadus

Täna oli minu kolmas siirdamise katse. Kuuest embrüost sai ära kasutatud üks värske tsükliga kohe peale punktsiooni, kaks tükki eelmine kord otse külmast ja selleks korraks oli külmas alles kolm tükki.
Kokkuvõttes on hetkel tunne, et kõik on kenasti ja positiivselt läinud. Endalegi üllatuseks ei olnud ma peaaegu üldse ärevuses. Nähtavasti pissihäda ja lõhkeda ähvardav põis tõmbasid tähelepanu mujale. Jõin vist veidi liiga palju. Käisin suure hädaga vahetult enne veel tualetis ja siristasin tibake nö vähemaks pinget aga no palju sest just abi ei olnud.
Kõik toimus nii nagu varemgi. Ämmaemand oli sel korral mulle tundmatu vene tütarlaps kes oli väga hella käega. Lõi kohe sellise rahuliku õhkkonna, ei tekitanud asjata pinget.
Ja siis tuli üllatus.
Nagu tavapäraselt oli seal "söögiluugis" juba tuttav rõõmsameelne naisterahvas kes küsis mu nime ja siis teatas, et nad sulatasid üles kõik kolm külmas olnud embrüot. Selgitas, et kaks on kenad aga üks on selline kehvake. Kaks läheb siirdamisele ja kolmas jäetakse ootele. Vaatavad paar päeva mis temast saab- kui hakkab edasi arenema siis pannakse tagasi külma. Kui ei arene siis on minu embrüotega selleks korraks ühel pool.
Kõik või mitte midagi! No pressure...
Sel korral valu peaaegu ei tundnud- imeväike torge oli kui arst neid kahte embrüot siirdas aga muud midagi. No ja muidugi see täis põis!! See on kõige jubedam kogu asja juures. Ma ei tea kas viga on ainult minus aga ma ei suuda lõdvestuda kui mul põis nii täis on. Õnneks see ämmaemad vajutas ainult õrnalt põie peale ultraheli aparaadiga. Ja läbi kõik oligi.
Vähem kui 10 minutit.
Arst ütles, et seda ma juba tean mida tohib ja ei tohi teha, ravimeid võtta edasi nii nagu seni. Mis sel korral tähendab kaks korda päevas kaks Gepretixi kapslit tuppe ja foolhapet süüa. Vereproov tuleb teha alles 10.oktoobril ehk siis täpselt 2 nädala pärast. Siis nad helistavad ise, et mis testi tulemused on. Samuti võiksin ma siis küsida mis sellest kolmandast äbarikust embrüost edasi sai. Arstil oli hea tuju ja ta oli äärmiselt tore ja sõbralik. Ukselt veel ütles mulle, et me hoiame teile pöialt. Ja käige kindlasti vetsus ära. Ma naersin vaid ja ütlesin, et see on kindel, et ma nüüd otse vetsu jooksen.
Kuna päevad peaksid algama täpselt nädala pärast siis ma võin juba lubada, et 14 päeva ma küll oodata ei suuda enda testimiseks. See on uskumatult suur rõõm iga hommik pissida pulga peale ja näha järjest rasvasemat teist triipu sinna tekkimas.
Vaatasin just kalendrist, et sellist kerget krambitamist ja pistmist tundsin ma eelmisel korral juba kolm päeva peale siirdamist, mis suure tõenäosusega oli pesastumine. Eks ma vast nädalakese kannatan enne kui esimese testi salaja teen :)

Nüüd on siis kriips peal seksil, raskel füüsilisel koormusel ja üldse tuleks ennast igat pidi hoida. Iga päev tunnike kõndimist värskes õhus pidi paras füüsiline koormus olema. Samas ei tohiks ka lihtsalt voodis lebada. Põhimõtteliselt võiks ju ennast üleliigsest negatiivsest stressist ka hoida aga... mul on täna õhtul ühistu koosolek ja ma lubasin minna. Katsun säilitada külma närvi ja lihtsalt hääletada kui vaja. Loodetavasti läheb kiirelt.

Ma saan aru, et on täiesti ebanormaalne ja liialt vara selliseid asju veel arvutada aga... kui see siirdamine õnnestub ja kõik hästi läheb siis peaks see laps sündima juunis 2018 minu sünnipäeva paiku. Ma olen isegi tubli- ma ei ole ostnud mitte ühtegi lapseasja. Isegi pisikesi sokke mitte. Lihtsalt, et ennast asjatust lootusest ja südamevalust säästa. Erinevate rasedus- ja sünnituskalkulaatorite kasutamine ja artiklite lugemine on ainuke millega ennast piinan. Mul ei ole piisavalt enesekindlust ja iseloomu selleks, et külma kõhuga suudaksin oodata kaks nädalat vereproovini.

mis halvasti, see uuesti

Käisin eile ennast viljatusravi arstile näitamas.
Olin mingil arusaamatul põhjusel kohutavalt ärevuses. Jätsin hommikul isegi kohvi joomata. Ikka olin ennast läbi higistanud ja käed värisesid kui ukse taha jõudsin. Selline tunne oli nagu lõpueksamile oleks läinud. Siiani ei saa aru mis minuga siis juhtus, et nii erutatud olin. Keha reaktsioon varasematele ebameeldivatele kogemustele?

Tavapäraselt pidin ootama 20 minutit üle oma aja. Arst oli meeldiv ja sõbralik. Samas on see ikka totaalne konveier sest ta ei jõua üldse süveneda millise patsiendiga ta räägib, mis on sinu varasem haiguslugu. 

Ise suunas mu kevadel geneetiku juurde. Kui ta sellest juttu ei teinud siis küsisin lõpuks, et kas te geneetiku otsust lugesite. Arst vaatas mind täiesti mõistmatu näoga, nagu ei saaks üldse aru millest ma räägin. Siis selgitasin, et te ju saatsite mu geneetikule, ma käisin ära ja sain vastuse, leiti mutatsioon. Arst vastab selle peale, et aga meile seda vastust ju ei saadeta, ainult patsiendile saadetakse. 

Pakkusin siis välja, et te ju saate digiloost seda lugeda. Mida ta seepeale ka tegi. 

Minul täielik hämming. Kas see mitte polegi digiloo mõte? Kas arst ei peaks vaatama mis on patsiendi ravikaardile kirjutatud tema enda poolt eelnevatel kordadel?

Võimalik, et selline lähenemine tõepoolest ei mahu selle 20 minuti sisse, mis mulle ette on nähtud. Samas minuga ei ole seal kabinetis iialgi rohkem kui 15 minutit läinud. Tavaliselt olen 10 minutiga väljas. Natuke oli arstist lausa kahju. Tundub, et neid minusuguseid lastetuid on nii palju ja arstide koormus väga suur.
Vaadati mind ultraheliga üle ja kõik on kenasti. Emaka limaskest ilus paks ja saab siirdamist teha.
Sel korral läheneme veidi teistmoodi- hästi väheste ravimitega. 

Täna hommikul andsin vereproovi, et kontrollida kilpnäärme olukorda ja prolaktiini. Kui vähegi võimalik siis mulle mingeid ravimeid ei kirjutata. Ainuke saab olema siis tänaõhtul tehtav Ovitrelle süst, mis kutsub esile loomuliku ovulatsiooni ja ülehomsest hakkan kasutama progesterooni.

Minu suureks rõõmuks ei kasuta ma sel korral neid jubedaid progesterooni kreeme. Gepretix on pisike pehme kapsel, seda pean panema 2 kapslit 2 korda päevas. Päris alguses, kui tegime IUI kaks katset, kasutasin ka Gepretixi. Oluliselt meeldivam ja mugavam kui need kreemid. 

Siirdamine tuleb 26.septembril ehk tuleva nädala teisipäeval.
Kuna keegi minult ei küsinud embrüote sulatamise arvu siis eeldan, et tuleb üks. Ise ka ei taibanud seda teemat tõstatada aga mis seal ikka. Jääb siis üks.

Täna pealelõunal kavatsen luurata digiloos oma vereproovi tulemuste järele. 

Peaks kodus järkjärgulise sügisese suurpuhastuse käsile võtma. Siis pole aega ärevaid mõtteid mõelda.

mutant

Juuli alguses sai käidud geneetiku juures. Kandsime ette abikaasaga kogu oma suguvõsade ajaloo, nii palju kui teadsime, ning andsime rohkelt verd analüüsideks.

Hoiatati, et võib minna kuni kaks kuud vastusega. Õnneks päris nii pikalt ei läinud- vastuse sain kätte 18.augustil. Ehk siis umbes poolteist kuud kulus.

Loomulikult on abikaasa ideaalne, ei leitud ühtegi viga. Mind kuulutati seevastu aga mutandiks.

Nüüd jääb üle oodata ainult millal mu supervõimed avalduvad ...

Väljavõte epikriisist:

Homotsüsteiini ainevahetust mõjutava geeni MTHFR ühes koopias leiti muutus 677C>T, st. patsient on antud mutatsiooni kandja. Leitud genotüüp võib olla seotud kuni 30% MTHFR ensüümi aktiivsuse langusega ja põhjustada kerget homotsüsteiini tõusu veres. On leitud, et hüperhomotsüsteineemia on riskifaktor raseduspuhuste tüsistuste tekkeks, eriti madala foolhappe sisalduse foonil. Mõnevõrra on suurenenud risk spontaansete abortide tekkeks.
Kuna foolhape on homotsüsteiini ainevahetuses oluliseks kofaktoriks, vähendab foolhappe manustamine homotsüsteineemiaga seotud võimalikke riske. Patsiendile on soovitav perioodiline foolhappe tarvitamine 800-1200 µg päevas, kindlast aga perikontseptsiooni perioodis (vähemalt 4 nädalat enne oletatavat viljastumist kuni 12. rasedusnädala lõpuni). Samas aeg-ajalt jälgida foolhappe, homotsüsteiini ja vitamiin B12 taset veres.
Patsiendil on välistatud kromosoomide arvu ja "suured" struktuurianomaaliad ning sagedamini trombofiiliat põhjustavad geenimuutused viljatuse põhjusena. Samuti on välistatud kromosomaalsed aberratsioonid patsiendi abikaasal. Riskifaktoriks on patsiendil leitud kõrgenenud prolaktiini tase, mille suhtes aga hetkel täiendavad geneetilised uuringud ei ole võimalikud. Infertiilsuse põhjus jääb ebaselgeks. Empiiriline kordusrisk raseduse ebasoodsale lõpule on populatsiooniriskist kõrgem.

Pikk ja lohisev aga lõpuks on mingigi asi millele näpuga näidata. Mis võiks olla reaalne põhjus meie probleemide taga.

Foolhapet olen ju kõik aja söönud aga ikka tavapärase soovituse järgi 400 mikrogrammi päevas. Kohe peale otsuse lugemist tõstsin doosi 800 peale. Lugesin internetist juurde, et homotsüsteiini tase on seotud ka südame-veresoonkonna haiguste riskiga ja selle mutatsiooni kandjatel on suurenenud risk nendeks haigusteks. Mida on samuti hea ette teada.

Minu jaoks tekkis üks ainuke suur küsimus seda vastust lugedes. Kirjas on, et suuremat kogust foolhapet peaks võtma juba 4 nädalat enne viljastumist. Kuna stimulatsiooni ja punktsiooni ajal me seda ei teadnud siis kas sel ajal kogutud munarakud olid juba mõjutatud kõrgemast homotsüsteiini tasemest? Kas on väga suur tõenäosus, et need kolm embrüot on juba seetõttu vigased ja minu praegune foolhappe söömine ei päästa enam suurt midagi?

Eks tegu on muidugi õnnemänguga- juhul kui mõni neist embrüotest on siiski korralik ja siirdamine õnnestub siis lisafoolhape halba ju ei tee.

Õnneks ei ole foolhape kallis. Ja suurt ülemanustamise ohtu samuti pole. Igaks juhuks võin seda süüa ka.

Helistasin sel nädalal ka viljatusraviarstile, et kas on vaja mingeid proove veel teha või kas pean ravimeid võtma hakkama. Kästi tagasi helistada kui septembri menstruatsioon algab, enne pole põhjust. Siis saame edasi otsustada.

Ideaalis peaksin saama siirdamisele septembri lõpus.

Enne mõtlesin, et läheks ühe muna kaupa edasi siis praegu kaldun pigem selle poole et paneks jälle kaks korraga ja loodaks parimat. Halvimal juhul jääb veel üks aasta lõppu proovimiseks ja siis on sellel aastal joon all.

Eks siis saab vaadata ja otsustada mis edasi. Kui üldse edasi.