paksukeste jooga

Tahtsin hakata käima ITK perekooli raames mingis võimlemises või joogas aga kellaajad on täiesti arusaamatult sobimatud. Minusugune töötav rase ei saa kuidagi kell 12 või 16 päeval trenni minna. Sellistes päevastes trennides saavad käia ainult need rasedad kes on juba kodused või töötavad vahetustega.

Kui juulisse ilmus kaks rasedate jooga trenni kella 19 ajal siis panin ennast kiirelt sinna kirja. 

Esimene trenn oli eelmisel nädalal. Minu suureks üllatuseks andis joogatrenni minu enda ämmaemand Elis. Äärmiselt julgustav oli tuttavat nägu näha kuna olen paras inimpelgur.
Mina oma 21 rasedusnädalaga olin kõige väiksem rase, minust edasi oli juba 24. nädal ja siis aina suuremaks. Mõned lausa päris viimast kuud rasedad.
Räägiti kuidas ikka peab ettevaatlik olema ja ei tohi üle pingutada. Rasedusega lähevad kõik sidemed ja liigesed palju plastilisemaks ja painduvamaks. Nii on kerge endale liiga teha. Tegime erinevaid harjutusi mis peaks aitama paremini sünnituseks ette valmistuda ja sünnitust kiirendada.
Loomulikult suutsin ma üle pingutada ja järgmised neli päeva ei saanud vasakut põlve painutada. Kohapeal ei saanud üldse aru, et oleksin nüüd nii hullusti kuskilt üle venitanud ennast.
Ainuke asi millest ma kohapeal aru sain on see, et mul ei ole üldse jõudu ja vastupidavust. Mul tulid reaalselt pisarad silma, kui mõtlesin milline äpu ma olen. Niisuguses vormis olen ma küll sünnitusega puhta hädas. Esimest korda tuli mul reaalne hirm sünnituse ees.
Kui põlvevalu järele andis mõne päeva möödudes siis üritasin neid õpitud harjutusi kodus ka teha. Kahjuks ei suutnud ma valdavat osa enam meenutada. Täiesti kohutav! Tahaks olla tubli ja harjutada aga pole aimugi mida teha. Lihtsalt ei tule enam meelde. Otsisin netist mõned harjutused välja, mis meenutasid tunnis õpitut ja tegin neid. Tundub, et kodus võimeldes ei ole mul kalduvust endale haiget teha.
Õnneks on ka sel teisipäeval jooga. Saab meelde tuletada ja kinnistada veidi seda õpitut. Katsun sel korral enda keha rohkem kuulata ja võtta rahulikumalt. Niigi on selle palavaga raske olla. Ei ole veel lisaks vaja valutavaid liigeseid.

Tüdrukutirts on olnud terve selle viimase nädala tohutult aktiivne. Iga päev käib kõhus suuremat sorti trall ja mulistamine. Aegajalt sirutatakse ennast nii, et mul läheb süda pahaks. Eriti palju kipub ta siplema siis kui olen autoroolis ja turvavööga kinni. See on ikka ülikummaline tunne! Seda on nii raske mõistusega võtta, et reaalselt teine inimene kasvab minu sees. Kõigele lisaks see teine inimene veel liigutab ka ja toitub minust. Nagu väike puuk.
Olen katsunud temaga vaikselt rääkida ka. Tunnen ennast nagu kuutõbine seda tehes. Ikka tere hommikust, kui ta esimesi liigutusi hommikul teeb jne. Ma ei kujuta ette, et suudan selle teadmise ja tundega üldse harjuda.
Üks päev kui tundsin, et tüdruk liigutab siis lasin mehel kõrva ja põse vastu minu kõhtu panna. Ja lõpuks sai ka tema väikse tou kirja. Nii, et nüüd on issi ka lapse liigutusi tundnud- otse jalaga näkku :)
Reedel tarvis uriiniproov jälle viia. Siis nädala pärast esmaspäeval ämmaemand vastuvõtul vaatab ega valku uriiniproovis pole. Ikka selle peeklampsia ohu pärast.
Seni katsume ellu jääda ja mitte kuumuse käes ära minestada.

II trimestri UH

Eile sain ametlikult jala üle lävepaku, mis tähistas poole raseduse möödumist. Sünnituseni paistab olevat veel umbes 140 päeva.

Ootasin nii kohutavalt seda ultraheli uuringut. Sügaval sisimas oli väike hirm, et vahest on sellest kehvast platsenta verevarustusest ja minu aspiriini võtmisega venitamisest juba mingi kahju tekkinud. Väike arengupeetus siit ja sealt. 

Võin südamerahuga tõdeda, et kõik oli lihtsalt ideaalne :) Milline kergendus ja rõõm!

Sel korral oli arstiks Dr. Angioni kes oli imeline. Hästi sõbralik ja tore noor naine, kes ei ehmunud ka meie omavahelisest lõõpimisest ära. Kohe kui UH aparaat vastu kõhtu pandi siis ilmus ekraanile ilus pisike varbaid liigutav jalg. Minu rahustuseks- kõik varbad olid kenasti olemas :P

Abikaasa hakkas tegema miskit nalja, et no kindlasti on tüdruk ja mina veel kobisesin, et eks näis kas minu poisi-tunne on petlik. Selle peale ütles arst kohe, et oh see on nüüd küll kindel, et tüdruk- näete! siin on häbememokad. Ja nii me saimegi ultraheli uuringu esimese minuti jooksul teada kohe lapse soo. Hea ja kerge tunne on nüüd, selline mõnus kindlus ja teadmine. Mingit pettumust ei ole kohe kindlasti. Imeilus pisike pruunide silmadega tüdruk tuleb. 

Kuna beebi parajasti magas ja oli ennast rõngasse keeranud nagu kassipoeg siis tegelesime veidi aega tema äratamisega, et saaks ikka kõik vajalik üle mõõta: pea ümbermõõdu, ajustruktuurid, kõhu, südame, luud-kondid, veresooned jne. Absoluutselt kõik vastas normile ja oli kenasti arenenud. Lootevett oli ka piisavalt. Milline tohutu rõõm on kuulda, et su laps on täiesti tavaline :)

Mõõtude tulemusel määrati vanuseks 19+6 nädalat. Kaalu olevat umbes 325 grammi. Uueks sünnitustähtajaks sai 23.november, mis on vaid 2 päeva hiljem kui esialgne arvestus.

Et mul siiski on preeklampsia risk 1:4 siis pean tegema veel ühe ultraheliuuringu 32. rasedusnädalal. Lihtsalt veendumaks, et meie mõlemaga on kõik korras.

Uuringu lõpuks tahtis arst meile ka pilti teha beebist aga preili otsustas tõsta käed näo ette ja nii see pilt tuli selline... häbelik.

Sellel pildil on isegi inimlikum kätehoiak. Esialgu olid mõlemad käed näo ees, peopesad väljapoole. Mulle meenutas see kohe filmist "Paani labürint" seda koletist. Ma olen ise üks koletis, et oma last sellise asjaga võrlen.

CR: Picturehouse

Eks väike nali käi asja juurde.

Nüüd jääb edasi ainult kosuda ja oodata 23.juuli ämmaemanda visiiti. 

Üks huvitav ja kasulik infokilluke tuli meile sellelt uuringult veel. Abikaasa hakkas minu käest küsima, et ega me ju ei ole tegelenud selle era-ämmaemanda muretsemisega. Mille peale ultraheliarst soovitas väga tasulist ämmaemandat. Ütles, et nad näevad igapäevaselt kuidas see esmasünnitajatele on meeletu tugi ja aitab leevendada isegi sünnitusvalusid. Esmasünnitaja sünnitustegevus võib kesta 12 tundi või enam ja selle ajaga võib vahetuda haiglas 4 sünnitusbrigaadi. Siis on hea kui on pidevalt kõrval inimene keda sa usaldad ja tead, mitte iga paari tunni tagant uus nägu kellega ei klapi üldse. Soovitas uurida seda infot kindlasti oma ämmaemanda käest kui oleme huvitatud. 

Nii me siis otsustasime, et järgmisel ämmaemanda visiidil küsin ma Elise käest selle kohta täpsemalt. Parem juba varakult valmistuda.  

19 rasedusnädalat

Täna on eriti kohutav külm ja vihmane ilm. Ning minu kalli abikaasa sünnipäev.
Mõtlesin, et ventileerin ennast väheke ja kirjutan kuidas ma olen vist ainuke inimene Tallinnas kes veel liiklusmärke tunneb, neist kinni peab ja autol suunatuld kasutab. Aga mis ma ikka kütan ennast üles ja rikun oma tuju. Katsun parem sel hetkelisel ärritusel minna lasta. Ei hakka minu kirumise pärast veel keegi liikluseeskirju järgima või paremini käituma. Ei muutu minu kirumisest minu ega kellegi teise tuju ega päev paremaks. Kahjuks.
Kirjutan parem sellest milleks ma seda blogi põhiliselt olen kasutanud- oma beebiootuse tunnetest ja mõtetest. Siis endal ka hiljem hea lugeda.
Tänase seisuga on 19 nädalat ja 5 või 6 päeva rasedust, sõltuvalt millise rasedusrakenduse kalendrit vaadata. Ma pean ausalt tunnistama, et ei uskunud ennast kunagi siiamaani jõudvat. Paari päeva pärast kukub ette 20.nädala number ja see tähendab, et juba pool rasedust on läbi. Juba pool!!
Kuidas mulle tundus, et kindlasti juhtub midagi kohutavat enne kui siiamaani jõuan. Kuidas ma mingil põhjusel ei ole ära teeninud seda beebit ja õnnestunud rasedust. Viis aastat läbikukkumisi ja nüüd siis nii edukalt. See ei saa ju ometi õige olla, et MINA ka sellises olukorras nüüd olen.
Enamus aega ma ei saa arugi, et rase olen. Lihtsalt selline tunne on nagu oleks lõuna ajal veidi liiga palju söönud.
Mulle tundub, et olen veidi kaotanud sellest priskusest, mis tekkis ravimite võtmisest. Samas kõht on jõudsalt kasvanud. Seistes on paras pallike ees. Kui pikali viskan siis enamus kõhust vajub lapikuks aga nabast allpool on nagu väike kõva ovaalne pallike. Selline kobeda mango mõõtu.
Ühe korra olen näinud pikali olles kuidas see pallike liikus paremalt küljelt vasakule. Ilmselgelt keegi seal sees vahetas asendit :) Paaril korral olen tundnud nagu keegi kõditaks sõrmeotstega minu kõhtu seestpoolt. Ju need on siis kauaoodatud liigutused, mis alles õige õrnad. Enamasti togitakse mind peale suuremat söömist, kui seal kõhus väga kitsaks läheb.
Öösiti, kui olen pikalt ühes asendis olnud ja ennast teisele küljele keeran, vajub see kõhuelukas ka mulksti! teisele küljele. Üpris ebameeldiv tunne aga kogu aeg ühel küljel magada ka mugav pole. Öeldakse, et rasedana ei ole kasulik selili magada aga ma ju ei saa oma magamisasenit läbi une kontrollida. Ärkan tihti üles selili, käed üle pea välja sirutatud. Seni ei ole ebamugav olnud.
Loomulikult käin öösiti mitu korda pissil aga muidu on uni selline, et maja võib minu ümbert ära põleda. Ma ei kuule ega näe miskit. Ma ei kuule isegi oma äratuskella.
Mõnel päeval kõrvetab hirmsasti, teisel mitte. Viimati kõrvetas värskekapsasupi peale. Ei tea mina mis seal siis kõrvetamist väärt oli. Teine päev söön chillit ja ei juhtu midagi.
Õhtuks on jalad hästi väheke paistes aga selle vastu aitab jalgade kõrgemale tõstmine. Hommikuti on natukene sõrmeliigesed kanged. Rohkem ei oska väga midagi kurta. Ega needki nö sümptomid mu elu ei sega. Üldiselt pean ütlema, et tunnen ennast isegi paremini kui enne rasedust.
Üks ebameeldiv osa on- minu juuksed langevad jätkuvalt kohutava kiirusega välja. Saan aru, et ka see pole midagi harukordset ja peale sünnitust on oodata järjekordset suuremat juuksekadu. Eks siis peab vist poisipea lõikama, kui muud üle ei jää.
Panin endale järgmiseks nädalaks ka hambaarsti juurde kontrolli aja. Üldiselt mul on hambad korras olnud aga eks rasedus paneb ka suuõõne tervisele oma templi. Seega lasen igaks juhuks oma hambad ja igemed üle vaadata.
Eile hommikul näitas tühja kõhuga kaalunumber 56,2 kilo. See tähendab, et raseduse algusest alates olen juurde võtnud 3,2 kilo. Pole paha. Ma kahtlustan, et nii aeglaseks see kaalutõus ei jää ja lähinädalatel tulevad juba esimesed kiiremad kosumised ja kasvuspurdid.
Suurt isu millegi järele ei ole. Kui kõht on tühi siis kõlbab enam-vähem kõik söögiks ja enamasti väga palju kõhtu ei mahu. Üks tavaline portsukene. Pole mingit võimalust üle süüa. Ainuke mille järele iga päev isutab on värsked puuviljad ja marjad. Kahtlustan, et tänu sellele marjade ja puuviljade söömisele olen täiesti seljatanud ka kõhukinnisuse. Katsun ikka iga päev midagi värsketest marjadest või puuviljadest koju viia. Istume abikaasaga õhtuti diivanil ja mugime jalgpalli MM-i vaadates mureleid ja maasikaid. Teine kord lubame endile ka alkoholivaba õlle või paar.
Veel kaks päeva ja siis näen ma oma väikest kõhulooma täies hiilguses. Ja loomulikult loodame teada saada kas sinine või roosa :)