9. kuu

Nagu karta oli siis kohe kui ma enam tööl arvuti taga ei istu siis lükkan ma lõputult edasi igasuguste postituste kirjutamist. Kodus on mul omal kasutada vaid telefon ja tahvelarvuti, mis ei ole kõige mugavamad viisid teksti trükkimiseks.
Täna hommikul kaaperdasin mehe läpaka ja mõtlesin ennast kokku võtta.

Viimased paar kuud on olnud päris kirjud.
Kõik algas sellest, et ultrahelis öeldi mulle- teie laps on liiga väike. Normi piires aga seal päris normi alumises otsas. See tähendas, et 32. nädalal kaalus ultraheli mõõtmiste järgi laps 1600 grammi. Samas kõik muud näitajad olid korras. Isegi nabaväädi ja platsenta verevool. Kõik. Laps liigutas ennast nagu väike põrguline ja süda lõi kenasti. Kuna arstidel oli siiski kahtlus, et vahest on laps toitainete näljas ja seetõttu väike, siis pandi mind jälgimise alla. Minu jaoks tähendas see seda, et pean käima kaks korda nädalas KTG-s kontrollis.
KTG on see uuring kus külili voodis lebades tõmmatakse kahe kummirihmaga kõhu vastu kaks andurit ja jälgitakse 20 minutit. Üks andur mõõdab emaka kokkutõmbeid ja teine andur lapse südametööd ning liigutusi.
Võin kohe öelda, et olen seal KTG-s käinud juba 5 nädalat ja mitte ühelgi korral pole mitte midagi viga olnud. Kõik on täiesti korras.
Samuti on mul ette nähtud ultraheli iga kahe nädala tagant, et olla kindel kas laps kasvab.
34. nädala ultraheli näitas lapse kaaluks juba veidi üle 2000 grammi ja järeldus oli, et lihtsalt ongi väike beebi. Aga kasvab kenasti.
36. nädala ultrahelis, selle nädala neljapäeval, mõõdeti lapse kaaluks juba 2500 grammi. Kahjuks tuli välja ka fakt, et beebi on ikka veel tuharseisus. Mõned ütlevad, et selleks ajaks peaks ta igal juhul olema ringi pööranud, teised väidavad jälle et ta võib ennast veel kuni sünnituseni pöörata. Arsti sõnul esmasünnitajal väga enam pööramise lootust pole peale 36.nädalat.
Seega määrati mulle järgmiseks päevaks loote väline pööramine.
Arst valgustas mind nii palju, et praegusel ajal üritavad nad igaks juhuks kõiki tuharseisus lapsi pöörata, et vähendada keisrilõike vajadust. Lausa 6 last 10st pidi laskma ennast ringi pöörata.
Minu oma kahjuks ei lasknud. Protseduur on vastik. Valus ja meeletult ebamugav. Laps keeras ennast risti kõhus aga kaugemale keeldus minemast.
Kokku võttis kõik aega kuskil 3 tundi, protseduur ise oli vaid 5-10 min. Enne võetakse sind haiglasse päevaravisse sisse, pannakse kanüül, tehakse KTG. Kanüüli kaudu süstitakse mingeid ravimeid, et emakas toonusesse ei läheks ja saaks kõhu peale vajutades last manipuleerida. Ravimid panevad üle kere värisema ja ise kõndida enam ei lasta. Esimest korda elus lükati mind ratastoolis läbi koridori protseduurile. Pärast lähed jälle KTG-sse, et teha kindlaks kas lapsega on kõik korras peale seda arstipoolset mudimist.
Kui minul silme ees virvendas ja värisesin üle kere siis laps oli vana rahu ise ja ei lasknud isegi pulsil tõusta sellest protseduurist.
Kuna tütarlaps on pärinud minu kangekaelsuse ja jonnakuse siis tähendab see minu jaoks keisrilõiget.
Kui olin viimasest KTG-st püsti saanud ja enesetunne enam-vähem normaalne siis pidin täitma hunniku pabereid ning mulle pandi kirja plaaniline keisrilõige 16.11. Selleks ajaks on täis täpselt 39 rasedusnädalat.
Juhul kui sünnitustegevus peaks algama varem siis vaadatakse jooksvalt. Kui laps on ennast ära pööranud peaseisu siis võin ise sünnitada. Kui ei ole pööranud siis tuleb erakorraline keiser. Väike võimalus on ka tuharseisu sünnitada aga seal on niii suured riskid, et ma vist pigem eelistan keisrit.

Nii palju siis minu suurtest plaanidest ise sünnitada ja lootusest, et vahest raseduse lõpp läheb nii nagu peab. Ei tulnud see laps minu kõhtu kasvama just väga traditsioonilisel moel. Ei tule ta sealt kõhust välja ka loomulikul viisil. Aga lõpuks on kõige olulisem teha kõik, et teda mitte rohkem ohtu panna. Selle väikese tüdruku nimel on nii palju vaeva nähtud ja pingutusi tehtud. Ei taha seda mingil moel ohustada.

Haiglakott oli meil igatahes juba kaks nädalat tagasi pakitud. Oli isegi kaasas sel reedel kui pööramas käisin.Igaks juhuks sest üks pööramise riske võib olla erakorraline keisrilõige. Õnneks ei läinud vaja.

Eelmine nädal sain kätte ka vankrikomplekti. Tellisin Leedu firma Tutis-e 3in1 komplekti: vanker, jalutuskäru, turvahäll. Lisaks ISOfix aluse autosse, et oleks lihtne turvahälli sinna susata. Ei pea iga kord turvavööga möllama. Selle aluse paigaldas ka mees eile autosse ära.
Voodit meil hetkel ei ole lapsele. Olen käinud siin jõudumööda ka erinevatel Perekooli loengutel ja seal soovitati võtta vähemalt esialgu laps kaissu. Mulle see sobib, eriti nüüd kui keiser ähvardab. Siis saab nii või naa olema tõusmine keeruline ja on mugavam kui laps on kohe kõrval.

Nüüd ma pean iseendaga veel rahu tegema ja leppima oma peas keisrilõike mõttega. Lõpuks on iga sünnituse puhul täiesti määramatu see lõpptulemus. Tuleb nagu tuleb.
Lõppu üks pilt ka 36 nädalat rasedast naisest :)

III trimester

* kirjutasin selle postituse mitu kuud tagasi ja unustasin avaldada. Läheb üles siis täna, sellisena nagu tol korral kirja sai pandud.
Siin ma siis olen- otsapidi kolmandas trimestris.
Lugesin kuskilt internetist, et minu lapsel on praegu sündides 9/10 tõenäosus ellu jääda. Uskumatu kui tohutult suur lohutus see on, et ma olen siiani välja vedanud.

Enesetunde koha pealt enam nii lustlik ei ole kui seni. Kõht viskas kahe viimase nädalaga ohtralt suurust juurde. Kui laps liigutab siis on näha juba sellised rusikasuurused muhud, mitte enam väikesed võbelused. Armastab teine ennast niimoodi risti keerata ja püsti suruda nagu tahaks läbi kõhunaha otse välja tulla. Mugav see ei ole aga omaette meelelahutus küll. Vahest teevad tema liigutamised ja sirutused päris tugevalt haiget. Eriti kui maksa pihta või põie peale pressib.
Kaalun ma hetkel täpselt 60 kilo. See teeb iga raseduskuu kohta +1 kilo kaalutõusu.

Vaikselt on hakanud alaselg tunda andma, õhtuks ikka väsib ära. Enamus füüsilist liigutamist võtab võhmale tohutult kiiresti. Püstisaamiseks istuvast või lamavast asendist pean ennast külili veeretama.

Kõrvetised on enamasti hommikupoolikuti kui võtan aspiriini. Kahjuks on tekkinud ka hemorroidid, mis on põhiliselt lihtsalt ebamugavad. Sain ämmaemandalt soovitusi, et millega neid leevendada. Kahjuks ära neid hoida ei saa- ongi ainult sümptomite ravi. Apteegi käsimüügist saab kreemikest ja mingeid kompresse, mis leevendavad. Katsun lähipäevil need välja osta, siis tean kirjutada kas abi ka on.

Ämmaemanda juures läks kenasti. Minu ja lapsega kõik korras. Lapsel süda lõi 140 lööki minutis. Emakapõhja kõrgust oli 28 cm, mis on 29. rasedusnädala kohta täitsa normaalne.
Vere- ja uriiiniproov olid samuti korras kui mitte arvestada pisikest langust vere trombotsüütide arvus. Samas on see suht oodatav seoses raseduse ja aspiriini võtmisega. Juhul kui see peaks veel langema ja alla 80 kippuma siis vist võetakse miskit ette. Seni ei pidavat olema põhjust muretseda.

Tööl tõmban juba otsi kokku. Ametlikult lähen dekreeti alles 22.oktoober aga kuna olen iseenda tööandja siis klientidele olen olemas selle nädalal lõpuni. Järgmisest nädalast peaks algama kauaoodatud puhkus.

Mul on siiani ostmata kõik suuremad beebiasjad nagu turvahäll, vanker ja magamisase siis pean hakkama kiirkorras nende teemadega tegelema. Lisaks on mul peas idee, et pean saama endale elutuppa akna ette uued rulood. Praegu on seal akna ees laes siinid milles kardinad ülde ei taha liikuda. Iga päev on jube tirimine ja sikutamine kui kardinaid ette või eest ära vaja tõmmata. Muidu ma isegi ei paneks kardinaid ette aga esimesel korrusel on veits nagu kõhe päris lahtiste akendega, eriti pimedal ajal.
Ruloosid tahan tellida selliseid mis on nii ülevalt kui alt avatavad. Lisaks ei tööta enam korralikult köögiakna avatav osa. Link käib lihtsalt ringi ja aken ei avane. Tuleb akna remontija kutsuda. Ja uut prill-lauda oleks vaja vetsu. Ja nii edasi ja nii edasi...
Kokkuvõttes palju asju vaja teha millega tegelemist olen lõputult edasi lükanud. Nüüd beebi tulekuga võiks olla elamine korras ja mugav.

kolposkoopia

Sain kaks nädalat vahepeal suvepuhkust nautida. Tavapäraselt oli nädal enne ja nädal pärast puhkust tööl totaalne hullumaja. Kuna olen oma töökoha peal üksinda ja asendajat mul ei ole, siis ainuke võimalus on asjad ette või tagantjärele valmis teha.
Puhkus oli imeline- milline ilm! Sooja üle 30 kraadi, merevesi Saaremaal üle 26 kraadi. Lihtsalt imeline. Süüa tegema ei pea, koristama ei pea, ainult puhka ja naudi. Eks rasedus natuke ikka piiras seda suurt päikese nautimist aga sain oma D-vitamiini doosi ja jume siiski kätte.
Esimest korda elus tundsin, et kahest nädalast jäi väheks, oleks vähemalt kolme nädalat puhata tahtnud. Aga suur asi seegi kui korra aastas kaks nädalat puhkust saab.

Kohe puhkuse alguses oli mul plaaniline ämmaemanda külastus. Mõõtis vererõhku, küsis küsimusi ja märkis erinevad näitajad minu rasedakaardile. Esimest korda mõõdeti ka emapõhja kõrgust. Selleks peab heitma selili diivanile, ämmaemand katsub käega kus on vaagnaluu ja siis ülevaltpoolt naba teise käega kust emakas lõppeb. Selle vahemaa mõõdab ära tavalise mõõdulindiga. Minul näitas see mõõt 21 cm, mis pidi olema täiesti okei 22. rasedusnädala kohta. See mõõt pidigi enam-vähem vastama rasedusnädalatele aga mitte alati.
Samuti üritas ämmaemand mõõta lapse südamelööke doppleriga. Kohe kui külm geel kõhule lasti hakkas plika niimoodi rabelema, et geeli lendas. Rapsis nii hullult, et ei saanudki dopplerist asja ja pidi UH aparaadiga vaatama ja mõõtma. Minu suureks rõõmuks sest nägin oma usinasti siplevat lapsukest.
Minu ja lapse tervisenäitajad olid kõik kenasti korras. Ainult PAP testi tulemus oli näidanud rakumuutusi emakakaelal. Seoses sellega suunati mind lisauuringule.
Lisauuringu nimi on kolposkoopia. Kokkuvõttes on see nagu tavaline naistearsti läbivaatus. Istud pukki, vahest taguots tõstetakse veidi kõrgemale kui tavaliselt, pannakse peegel. Siis naistearst veidi puhastab midagi seal emakakaela juures, laseb sinna kontrastainet ja ootab natuke. Seejärel vaadatakse mikroskoobiga reaktsiooni. Ja mikroskoop ei lähe tuppe vaid arst vaatab mikroskoobiga kuskil 10-15 cm kauguselt jalgevahele. Pilt jookseb talle otse suurendusega arvutiekraanile.
Kokkuvõttes selgus, et väikesed muutused on emakakaelas aga väga pindmised, kindlasti mitte pahaloomulised. Kui ütlesin, et tegelikult olen ma emakakaelavähi vastu vaktsineeritud siis arst kiitis, et see on päris kindel garantii, et need muutused sügavamale ei lähe ja vähiks ei arene.
Kokkuvõttes rahustati mind maha, et hetkel pole millegi pärast muretseda vaja ja seda uuringut tuleks igaks juhuks korrata kaks kuud peale sünnitust. Huvitav kuidas see mulle meelde küll jääks?

Nii ma siin olen, ootamatult 25(+1) nädalat rase. Varsti-varsti on ka teine trimester läbi.

Kuidas ma küll siiani jõudnud olen?
Pean ütlema, et mõned beebiriided olen juba ostnud. Suuruses 50. Need peaks päris alguses enam-vähem sobima. Pikkade käistega hõlmikbodid ja sipupüksid. Novembribeebi siiski. Suuremad ostud planeerin teha siis kui töölt koju jään. Vankri ja turvahälli jm sellise.
Kuna minu ämmaemand ei tahtnud kedagi kindlat meile sünnitusele individuaalseks ämmaemandaks soovitada siis valisin ise ITK lehelt esimese inimese välja ja kirjutasin talle. Esialgu tundub, et sellest võib asja saada. Ta on küll nädalake enne minu tähtaega töölt eemal aga selleks ajaks pidi paluma mõne hea kolleegi ennast asendama. Mulle see sobib, peaasi et on üks kindel inimene kogu aja mulle toeks.
Tööl on mul jäänud veidi üle kuu aja käia. Kavatsen võtta oma raseduspuhkuse välja esimesel võimalusel. See läheb kiiresti ja juba varsti saan ma kodus pesa punuma hakata. Saan tublisti veel võimelda, hingamist harjutada, magada ja puhata. Ega see kolmas trimester mingi meelakkumine enam ole. Peab valmistuma.

paksukeste jooga

Tahtsin hakata käima ITK perekooli raames mingis võimlemises või joogas aga kellaajad on täiesti arusaamatult sobimatud. Minusugune töötav rase ei saa kuidagi kell 12 või 16 päeval trenni minna. Sellistes päevastes trennides saavad käia ainult need rasedad kes on juba kodused või töötavad vahetustega.

Kui juulisse ilmus kaks rasedate jooga trenni kella 19 ajal siis panin ennast kiirelt sinna kirja. 

Esimene trenn oli eelmisel nädalal. Minu suureks üllatuseks andis joogatrenni minu enda ämmaemand Elis. Äärmiselt julgustav oli tuttavat nägu näha kuna olen paras inimpelgur.
Mina oma 21 rasedusnädalaga olin kõige väiksem rase, minust edasi oli juba 24. nädal ja siis aina suuremaks. Mõned lausa päris viimast kuud rasedad.
Räägiti kuidas ikka peab ettevaatlik olema ja ei tohi üle pingutada. Rasedusega lähevad kõik sidemed ja liigesed palju plastilisemaks ja painduvamaks. Nii on kerge endale liiga teha. Tegime erinevaid harjutusi mis peaks aitama paremini sünnituseks ette valmistuda ja sünnitust kiirendada.
Loomulikult suutsin ma üle pingutada ja järgmised neli päeva ei saanud vasakut põlve painutada. Kohapeal ei saanud üldse aru, et oleksin nüüd nii hullusti kuskilt üle venitanud ennast.
Ainuke asi millest ma kohapeal aru sain on see, et mul ei ole üldse jõudu ja vastupidavust. Mul tulid reaalselt pisarad silma, kui mõtlesin milline äpu ma olen. Niisuguses vormis olen ma küll sünnitusega puhta hädas. Esimest korda tuli mul reaalne hirm sünnituse ees.
Kui põlvevalu järele andis mõne päeva möödudes siis üritasin neid õpitud harjutusi kodus ka teha. Kahjuks ei suutnud ma valdavat osa enam meenutada. Täiesti kohutav! Tahaks olla tubli ja harjutada aga pole aimugi mida teha. Lihtsalt ei tule enam meelde. Otsisin netist mõned harjutused välja, mis meenutasid tunnis õpitut ja tegin neid. Tundub, et kodus võimeldes ei ole mul kalduvust endale haiget teha.
Õnneks on ka sel teisipäeval jooga. Saab meelde tuletada ja kinnistada veidi seda õpitut. Katsun sel korral enda keha rohkem kuulata ja võtta rahulikumalt. Niigi on selle palavaga raske olla. Ei ole veel lisaks vaja valutavaid liigeseid.

Tüdrukutirts on olnud terve selle viimase nädala tohutult aktiivne. Iga päev käib kõhus suuremat sorti trall ja mulistamine. Aegajalt sirutatakse ennast nii, et mul läheb süda pahaks. Eriti palju kipub ta siplema siis kui olen autoroolis ja turvavööga kinni. See on ikka ülikummaline tunne! Seda on nii raske mõistusega võtta, et reaalselt teine inimene kasvab minu sees. Kõigele lisaks see teine inimene veel liigutab ka ja toitub minust. Nagu väike puuk.
Olen katsunud temaga vaikselt rääkida ka. Tunnen ennast nagu kuutõbine seda tehes. Ikka tere hommikust, kui ta esimesi liigutusi hommikul teeb jne. Ma ei kujuta ette, et suudan selle teadmise ja tundega üldse harjuda.
Üks päev kui tundsin, et tüdruk liigutab siis lasin mehel kõrva ja põse vastu minu kõhtu panna. Ja lõpuks sai ka tema väikse tou kirja. Nii, et nüüd on issi ka lapse liigutusi tundnud- otse jalaga näkku :)
Reedel tarvis uriiniproov jälle viia. Siis nädala pärast esmaspäeval ämmaemand vastuvõtul vaatab ega valku uriiniproovis pole. Ikka selle peeklampsia ohu pärast.
Seni katsume ellu jääda ja mitte kuumuse käes ära minestada.

II trimestri UH

Eile sain ametlikult jala üle lävepaku, mis tähistas poole raseduse möödumist. Sünnituseni paistab olevat veel umbes 140 päeva.

Ootasin nii kohutavalt seda ultraheli uuringut. Sügaval sisimas oli väike hirm, et vahest on sellest kehvast platsenta verevarustusest ja minu aspiriini võtmisega venitamisest juba mingi kahju tekkinud. Väike arengupeetus siit ja sealt. 

Võin südamerahuga tõdeda, et kõik oli lihtsalt ideaalne :) Milline kergendus ja rõõm!

Sel korral oli arstiks Dr. Angioni kes oli imeline. Hästi sõbralik ja tore noor naine, kes ei ehmunud ka meie omavahelisest lõõpimisest ära. Kohe kui UH aparaat vastu kõhtu pandi siis ilmus ekraanile ilus pisike varbaid liigutav jalg. Minu rahustuseks- kõik varbad olid kenasti olemas :P

Abikaasa hakkas tegema miskit nalja, et no kindlasti on tüdruk ja mina veel kobisesin, et eks näis kas minu poisi-tunne on petlik. Selle peale ütles arst kohe, et oh see on nüüd küll kindel, et tüdruk- näete! siin on häbememokad. Ja nii me saimegi ultraheli uuringu esimese minuti jooksul teada kohe lapse soo. Hea ja kerge tunne on nüüd, selline mõnus kindlus ja teadmine. Mingit pettumust ei ole kohe kindlasti. Imeilus pisike pruunide silmadega tüdruk tuleb. 

Kuna beebi parajasti magas ja oli ennast rõngasse keeranud nagu kassipoeg siis tegelesime veidi aega tema äratamisega, et saaks ikka kõik vajalik üle mõõta: pea ümbermõõdu, ajustruktuurid, kõhu, südame, luud-kondid, veresooned jne. Absoluutselt kõik vastas normile ja oli kenasti arenenud. Lootevett oli ka piisavalt. Milline tohutu rõõm on kuulda, et su laps on täiesti tavaline :)

Mõõtude tulemusel määrati vanuseks 19+6 nädalat. Kaalu olevat umbes 325 grammi. Uueks sünnitustähtajaks sai 23.november, mis on vaid 2 päeva hiljem kui esialgne arvestus.

Et mul siiski on preeklampsia risk 1:4 siis pean tegema veel ühe ultraheliuuringu 32. rasedusnädalal. Lihtsalt veendumaks, et meie mõlemaga on kõik korras.

Uuringu lõpuks tahtis arst meile ka pilti teha beebist aga preili otsustas tõsta käed näo ette ja nii see pilt tuli selline... häbelik.

Sellel pildil on isegi inimlikum kätehoiak. Esialgu olid mõlemad käed näo ees, peopesad väljapoole. Mulle meenutas see kohe filmist "Paani labürint" seda koletist. Ma olen ise üks koletis, et oma last sellise asjaga võrlen.

CR: Picturehouse

Eks väike nali käi asja juurde.

Nüüd jääb edasi ainult kosuda ja oodata 23.juuli ämmaemanda visiiti. 

Üks huvitav ja kasulik infokilluke tuli meile sellelt uuringult veel. Abikaasa hakkas minu käest küsima, et ega me ju ei ole tegelenud selle era-ämmaemanda muretsemisega. Mille peale ultraheliarst soovitas väga tasulist ämmaemandat. Ütles, et nad näevad igapäevaselt kuidas see esmasünnitajatele on meeletu tugi ja aitab leevendada isegi sünnitusvalusid. Esmasünnitaja sünnitustegevus võib kesta 12 tundi või enam ja selle ajaga võib vahetuda haiglas 4 sünnitusbrigaadi. Siis on hea kui on pidevalt kõrval inimene keda sa usaldad ja tead, mitte iga paari tunni tagant uus nägu kellega ei klapi üldse. Soovitas uurida seda infot kindlasti oma ämmaemanda käest kui oleme huvitatud. 

Nii me siis otsustasime, et järgmisel ämmaemanda visiidil küsin ma Elise käest selle kohta täpsemalt. Parem juba varakult valmistuda.