9. kuu

Nagu karta oli siis kohe kui ma enam tööl arvuti taga ei istu siis lükkan ma lõputult edasi igasuguste postituste kirjutamist. Kodus on mul omal kasutada vaid telefon ja tahvelarvuti, mis ei ole kõige mugavamad viisid teksti trükkimiseks.
Täna hommikul kaaperdasin mehe läpaka ja mõtlesin ennast kokku võtta.

Viimased paar kuud on olnud päris kirjud.
Kõik algas sellest, et ultrahelis öeldi mulle- teie laps on liiga väike. Normi piires aga seal päris normi alumises otsas. See tähendas, et 32. nädalal kaalus ultraheli mõõtmiste järgi laps 1600 grammi. Samas kõik muud näitajad olid korras. Isegi nabaväädi ja platsenta verevool. Kõik. Laps liigutas ennast nagu väike põrguline ja süda lõi kenasti. Kuna arstidel oli siiski kahtlus, et vahest on laps toitainete näljas ja seetõttu väike, siis pandi mind jälgimise alla. Minu jaoks tähendas see seda, et pean käima kaks korda nädalas KTG-s kontrollis.
KTG on see uuring kus külili voodis lebades tõmmatakse kahe kummirihmaga kõhu vastu kaks andurit ja jälgitakse 20 minutit. Üks andur mõõdab emaka kokkutõmbeid ja teine andur lapse südametööd ning liigutusi.
Võin kohe öelda, et olen seal KTG-s käinud juba 5 nädalat ja mitte ühelgi korral pole mitte midagi viga olnud. Kõik on täiesti korras.
Samuti on mul ette nähtud ultraheli iga kahe nädala tagant, et olla kindel kas laps kasvab.
34. nädala ultraheli näitas lapse kaaluks juba veidi üle 2000 grammi ja järeldus oli, et lihtsalt ongi väike beebi. Aga kasvab kenasti.
36. nädala ultrahelis, selle nädala neljapäeval, mõõdeti lapse kaaluks juba 2500 grammi. Kahjuks tuli välja ka fakt, et beebi on ikka veel tuharseisus. Mõned ütlevad, et selleks ajaks peaks ta igal juhul olema ringi pööranud, teised väidavad jälle et ta võib ennast veel kuni sünnituseni pöörata. Arsti sõnul esmasünnitajal väga enam pööramise lootust pole peale 36.nädalat.
Seega määrati mulle järgmiseks päevaks loote väline pööramine.
Arst valgustas mind nii palju, et praegusel ajal üritavad nad igaks juhuks kõiki tuharseisus lapsi pöörata, et vähendada keisrilõike vajadust. Lausa 6 last 10st pidi laskma ennast ringi pöörata.
Minu oma kahjuks ei lasknud. Protseduur on vastik. Valus ja meeletult ebamugav. Laps keeras ennast risti kõhus aga kaugemale keeldus minemast.
Kokku võttis kõik aega kuskil 3 tundi, protseduur ise oli vaid 5-10 min. Enne võetakse sind haiglasse päevaravisse sisse, pannakse kanüül, tehakse KTG. Kanüüli kaudu süstitakse mingeid ravimeid, et emakas toonusesse ei läheks ja saaks kõhu peale vajutades last manipuleerida. Ravimid panevad üle kere värisema ja ise kõndida enam ei lasta. Esimest korda elus lükati mind ratastoolis läbi koridori protseduurile. Pärast lähed jälle KTG-sse, et teha kindlaks kas lapsega on kõik korras peale seda arstipoolset mudimist.
Kui minul silme ees virvendas ja värisesin üle kere siis laps oli vana rahu ise ja ei lasknud isegi pulsil tõusta sellest protseduurist.
Kuna tütarlaps on pärinud minu kangekaelsuse ja jonnakuse siis tähendab see minu jaoks keisrilõiget.
Kui olin viimasest KTG-st püsti saanud ja enesetunne enam-vähem normaalne siis pidin täitma hunniku pabereid ning mulle pandi kirja plaaniline keisrilõige 16.11. Selleks ajaks on täis täpselt 39 rasedusnädalat.
Juhul kui sünnitustegevus peaks algama varem siis vaadatakse jooksvalt. Kui laps on ennast ära pööranud peaseisu siis võin ise sünnitada. Kui ei ole pööranud siis tuleb erakorraline keiser. Väike võimalus on ka tuharseisu sünnitada aga seal on niii suured riskid, et ma vist pigem eelistan keisrit.

Nii palju siis minu suurtest plaanidest ise sünnitada ja lootusest, et vahest raseduse lõpp läheb nii nagu peab. Ei tulnud see laps minu kõhtu kasvama just väga traditsioonilisel moel. Ei tule ta sealt kõhust välja ka loomulikul viisil. Aga lõpuks on kõige olulisem teha kõik, et teda mitte rohkem ohtu panna. Selle väikese tüdruku nimel on nii palju vaeva nähtud ja pingutusi tehtud. Ei taha seda mingil moel ohustada.

Haiglakott oli meil igatahes juba kaks nädalat tagasi pakitud. Oli isegi kaasas sel reedel kui pööramas käisin.Igaks juhuks sest üks pööramise riske võib olla erakorraline keisrilõige. Õnneks ei läinud vaja.

Eelmine nädal sain kätte ka vankrikomplekti. Tellisin Leedu firma Tutis-e 3in1 komplekti: vanker, jalutuskäru, turvahäll. Lisaks ISOfix aluse autosse, et oleks lihtne turvahälli sinna susata. Ei pea iga kord turvavööga möllama. Selle aluse paigaldas ka mees eile autosse ära.
Voodit meil hetkel ei ole lapsele. Olen käinud siin jõudumööda ka erinevatel Perekooli loengutel ja seal soovitati võtta vähemalt esialgu laps kaissu. Mulle see sobib, eriti nüüd kui keiser ähvardab. Siis saab nii või naa olema tõusmine keeruline ja on mugavam kui laps on kohe kõrval.

Nüüd ma pean iseendaga veel rahu tegema ja leppima oma peas keisrilõike mõttega. Lõpuks on iga sünnituse puhul täiesti määramatu see lõpptulemus. Tuleb nagu tuleb.
Lõppu üks pilt ka 36 nädalat rasedast naisest :)

III trimester

* kirjutasin selle postituse mitu kuud tagasi ja unustasin avaldada. Läheb üles siis täna, sellisena nagu tol korral kirja sai pandud.
Siin ma siis olen- otsapidi kolmandas trimestris.
Lugesin kuskilt internetist, et minu lapsel on praegu sündides 9/10 tõenäosus ellu jääda. Uskumatu kui tohutult suur lohutus see on, et ma olen siiani välja vedanud.

Enesetunde koha pealt enam nii lustlik ei ole kui seni. Kõht viskas kahe viimase nädalaga ohtralt suurust juurde. Kui laps liigutab siis on näha juba sellised rusikasuurused muhud, mitte enam väikesed võbelused. Armastab teine ennast niimoodi risti keerata ja püsti suruda nagu tahaks läbi kõhunaha otse välja tulla. Mugav see ei ole aga omaette meelelahutus küll. Vahest teevad tema liigutamised ja sirutused päris tugevalt haiget. Eriti kui maksa pihta või põie peale pressib.
Kaalun ma hetkel täpselt 60 kilo. See teeb iga raseduskuu kohta +1 kilo kaalutõusu.

Vaikselt on hakanud alaselg tunda andma, õhtuks ikka väsib ära. Enamus füüsilist liigutamist võtab võhmale tohutult kiiresti. Püstisaamiseks istuvast või lamavast asendist pean ennast külili veeretama.

Kõrvetised on enamasti hommikupoolikuti kui võtan aspiriini. Kahjuks on tekkinud ka hemorroidid, mis on põhiliselt lihtsalt ebamugavad. Sain ämmaemandalt soovitusi, et millega neid leevendada. Kahjuks ära neid hoida ei saa- ongi ainult sümptomite ravi. Apteegi käsimüügist saab kreemikest ja mingeid kompresse, mis leevendavad. Katsun lähipäevil need välja osta, siis tean kirjutada kas abi ka on.

Ämmaemanda juures läks kenasti. Minu ja lapsega kõik korras. Lapsel süda lõi 140 lööki minutis. Emakapõhja kõrgust oli 28 cm, mis on 29. rasedusnädala kohta täitsa normaalne.
Vere- ja uriiiniproov olid samuti korras kui mitte arvestada pisikest langust vere trombotsüütide arvus. Samas on see suht oodatav seoses raseduse ja aspiriini võtmisega. Juhul kui see peaks veel langema ja alla 80 kippuma siis vist võetakse miskit ette. Seni ei pidavat olema põhjust muretseda.

Tööl tõmban juba otsi kokku. Ametlikult lähen dekreeti alles 22.oktoober aga kuna olen iseenda tööandja siis klientidele olen olemas selle nädalal lõpuni. Järgmisest nädalast peaks algama kauaoodatud puhkus.

Mul on siiani ostmata kõik suuremad beebiasjad nagu turvahäll, vanker ja magamisase siis pean hakkama kiirkorras nende teemadega tegelema. Lisaks on mul peas idee, et pean saama endale elutuppa akna ette uued rulood. Praegu on seal akna ees laes siinid milles kardinad ülde ei taha liikuda. Iga päev on jube tirimine ja sikutamine kui kardinaid ette või eest ära vaja tõmmata. Muidu ma isegi ei paneks kardinaid ette aga esimesel korrusel on veits nagu kõhe päris lahtiste akendega, eriti pimedal ajal.
Ruloosid tahan tellida selliseid mis on nii ülevalt kui alt avatavad. Lisaks ei tööta enam korralikult köögiakna avatav osa. Link käib lihtsalt ringi ja aken ei avane. Tuleb akna remontija kutsuda. Ja uut prill-lauda oleks vaja vetsu. Ja nii edasi ja nii edasi...
Kokkuvõttes palju asju vaja teha millega tegelemist olen lõputult edasi lükanud. Nüüd beebi tulekuga võiks olla elamine korras ja mugav.