Et mul õnnestus saada kohutav kurguvalu siis on väike auk blogi järjepidevuses. Olen juba mitu päeva kodus põdemas. Neelatades on selline tunne nagu kurgus oleks okastraat või teravad noad. Paneb valust niuksuma. Ei aita soe tee ega kurgupastillid. Ainuke asi, mis veidi pehmendab on otse purgist mett süüa. Ärkan öösiti kordvalt valusööstu peale kui olen ürtanud neelatada. Ei ole tore olla haige.
Igatahes olen nüüd kenasti rasedusega arvele võetud. Käisin koos kalli abikaasaga 10.aprillil ämmaemanda visiidl. Ämmaemandaks määrati meile Elis Tenso kes tundus väga meeldiv ja sõbralik. Me vist ajasime ta omavahelise aasimisega veidi segadusse aga eks ta ole igasugused näinud. Mõtlesin, et vast läheb 30 min ja oleme valmis aga tegelikult olime kokku nõustamisel terve tunni!
Elis tegi mulle kohe ultraheli ja määras raseduse suuruseks 7+3 nädalat, mis oli täpselt nii palju kui pidigi olema. Nägin ilusasti ära ka pisikese põksuva südame ja sai beebit ka mehele näidata.
Edasi räägiti mis juhtuma hakkab, küsiti tuhat küsimust meie mõlema elu ja hrjumuste kohta. Sain saatekirja 10.nädalal antavale vereproovile ka topsiku uriiniproovi viimises. Lisaks pandi aeg 12.nädala ultrahelile ja järgmisele ämmaemanda visiidle.
Kokkuvõttes ei olegi mul midagi muud teha kui lihtsalt oodata ja kõhtu kasvatada kuni alles 30.aprillil saan minna verd andma ja siis alles mai keskel ultrahelisse. Ämmaemand on hoopistükis juunis.
Südames on kuidagi suur rahu nüüd ja ja hea tunne. Ma saan aru, et väike katkemise risk veel on aga väidetavalt kukkus see peale korraliku südametöö nägemist lausa 2 protsendi peale.
Minu suureks rõõmuks lubati süüa kõike peale tooreste austrite ja toorpiima. Ainuke, mida veel ei tohi, on trenni teha. Igaks juhuks kästi piirduda vaid jalutamisega kuni 12.nädalani.
Hakkasin seda postitust kirjutama telefoniga kodus haigevoodis ja lõpetan nüüd otsapidi tööl arvuti taga. Tänaseks peaks rasedust juba 8+2 nädalat olema ja hetkel tundub kõik kenasti kulgevat. Pöidlad pihku ja pikka meelt mulle sel ootamise teel.
esmaspäev, 16. aprill 2018
kolmapäev, 4. aprill 2018
esimene õnnelik UH
Eile oli nii erutav päev, et ei suutnud isegi postitust kirjutada.
Olin nii pabinas selle eelseisva ultraheli pärast, et suutsin vaevu magada. Kahjuks pidin taas 25 minutit üle oma ettenähtud aja ukse taga ootama. Ei meeldi mulle selline asi. Hirmus raske on töötaval inimesel niimoodi arsti juures käia- tööandja kannatuse paneb ikka tõsiselt proovile.
Kõik ülejäänu oli läbinisti positiivne. Ultraheli näitas ühte täiesti tervet ja normaalset rasedust: vanuseks 6 nädalat ja 3 päeva ning pikkuseks 0,693 cm. Süda lõi ka juba kenasti aga kahjuks ei saanud ma teada löökide sagedust.
Ma pean ütlema, et tundsin nagu oleks mul 10 kilo raskust kukilt ära võetud. Minu esimene PÄRIS tõeline rasedus. Pisikese reaalselt kasvava embrüoga kelle südamerakud löövad juba.
Kohe pandi mulle kirja vastuvõtuaeg nädala pärast teisipäevaks ämmaemanda juurde, et minna ennast rasedusega arvele võtma. Rohtusid pean kõiki edasi võtma kuni 12. nädala täitumiseni. Sealt edasi võin progesterooni ja Estrofemi päevapealt ära lõpetada.
Kurtsin, et prednisoloon tekitab mulle vastikuid kõrvaltoimeid ja arst arvas et võin edaspidi võtta nelja tableti asemel siis kolm. Seda kogust saan samuti hakata vähendama peale 12.nädala täitumist. Vaikselt nö võõrutama ennast sest seda ravimit ei tohi päevapealt lõpetada.
Nüüd ootan pikisilmi 10.aprilli ämmaka vastuvõttu lootuses seal kuulda südamelööke. Kallis abikaasa lubas ka võimalusel kaasa tulla. Vast saab siis ka esimese pilgu meie ühisele ilmaimele heita. Pealegi antakse seal palju olulist infot, mida ka tema võiks kuulda.
Peaks ometi see väike elu alge nüüd vastu kuni mai teise nädalani. Siis oleme üle selle suure tähtsa esimese trimestri lävepaku ja saame taas kergemalt hingata.
Olin nii pabinas selle eelseisva ultraheli pärast, et suutsin vaevu magada. Kahjuks pidin taas 25 minutit üle oma ettenähtud aja ukse taga ootama. Ei meeldi mulle selline asi. Hirmus raske on töötaval inimesel niimoodi arsti juures käia- tööandja kannatuse paneb ikka tõsiselt proovile.
Kõik ülejäänu oli läbinisti positiivne. Ultraheli näitas ühte täiesti tervet ja normaalset rasedust: vanuseks 6 nädalat ja 3 päeva ning pikkuseks 0,693 cm. Süda lõi ka juba kenasti aga kahjuks ei saanud ma teada löökide sagedust.
Ma pean ütlema, et tundsin nagu oleks mul 10 kilo raskust kukilt ära võetud. Minu esimene PÄRIS tõeline rasedus. Pisikese reaalselt kasvava embrüoga kelle südamerakud löövad juba.
Kohe pandi mulle kirja vastuvõtuaeg nädala pärast teisipäevaks ämmaemanda juurde, et minna ennast rasedusega arvele võtma. Rohtusid pean kõiki edasi võtma kuni 12. nädala täitumiseni. Sealt edasi võin progesterooni ja Estrofemi päevapealt ära lõpetada.
Kurtsin, et prednisoloon tekitab mulle vastikuid kõrvaltoimeid ja arst arvas et võin edaspidi võtta nelja tableti asemel siis kolm. Seda kogust saan samuti hakata vähendama peale 12.nädala täitumist. Vaikselt nö võõrutama ennast sest seda ravimit ei tohi päevapealt lõpetada.
Nüüd ootan pikisilmi 10.aprilli ämmaka vastuvõttu lootuses seal kuulda südamelööke. Kallis abikaasa lubas ka võimalusel kaasa tulla. Vast saab siis ka esimese pilgu meie ühisele ilmaimele heita. Pealegi antakse seal palju olulist infot, mida ka tema võiks kuulda.
Peaks ometi see väike elu alge nüüd vastu kuni mai teise nädalani. Siis oleme üle selle suure tähtsa esimese trimestri lävepaku ja saame taas kergemalt hingata.
Tellimine:
Postitused (Atom)