seda ma kartsingi

Viljatusravikeskusest helistati alles pealelõunal.
Oligi nii nagu ma kartsin- vereanalüüs oli ebaselge. Hormooni tase ei näidanud midagi konkreetset. Eile kirjutasin valesti- hCG tase oli 15,7, mitte 15,3. Pean ootama veel 5 päeva ja siis minema 13.veebruari hommikul uut vereproovi andma. Seni tuleb edasi kasutada progesterooni ja olla kannatlik.
Kui hormoonitase on tõusnud siis võib rasedust eeldada, kui langenud siis võib eeldada, et on peetunud see vähene, mis oli....

Nii palju siis minu lootusest, et äkki saan kaks nädalat rahu enne kui uus pingeline ooteperiood tuleb.
Üleeile õhtul oli mul see päevade hirm ja võtsin paratsetamooli.
Eile õhtu oli rahulik aga ärkasin öösel krambitamise peale. Kuna päevad ei ole alanud siis pakun, et tegu on pisikese embrüoga kes oma kombitsaid minu emakaseina sisse ajab ja ennast kindlamalt paika sätib. Mis on ju positiivne. Samuti võib seda valu tekitada ka emaka venimine ja kasvamine.
Jätkuvalt veidi määrib- selline pruunikas ja väga vähene voolus on. Saan aru, et ka see on täiesti normaalne. Seni kui voolus ei ole helepunane veri ja rohke on kõik hästi.

Täna, kui olin tööl ühe töökaaslase peale vihastanud, hakkasin tagasi mõtlema. Ma ei ole muidu nii äkiline ja rusikas püsti- äkki on ka see sümptom? Lähen nagu kuiv kadakas särinal põlema iga väiksema asja peale. Viimati olin selline teismeeas...

Tuleb need paar päeva üle elada ja loota, loota, loota....
Võiks ju ometi olla päris meie enda tilluke elualgekene seal kenasti kasvamas.

8.veebruar

Täna hommikul käisin andmas vereproovi.

Need kaks nädalat olid ootamatult närvilised. Arvasin, et suudan sellest üle olla aga põen siiani, sest arst ei ole veel tagasi helistanud minu tulemuste kommenteerimiseks.
Vaatasin Digiloost, et hormooni tase oli 15,3. Väidetavalt on näit alla 5 mitterase ja üle 25 juba rasedus. Aga mis jääb vahepeale? Ebaselge.
Võimalik, et lasevad mul korrata proovi paari päeva pärast.

Eile õhtul hakkasid mingi hetk kõht, selg ja jalad valutama ja oli täpselt selline tunne nagu päevad hakkaks. Hästi natuke on sellist pruunikat voolust ka olnud. Võtsin ühe väikese paratsetamooli ja hommikuks oli enesetunne juba väga hea.
Pean kokku kraapima oma viimased kannatlikkuse riismed ja ootama ära arsti kõne.

Positiivse poole pealt- saime oma abielu registreeritud 4.veebruaril. Täna olen juba neljandat päeva abielunaine :)
Olime vaid kahekesi ja ikka oli tiba piinlik ja kohmetu. Olen väga rõõmus, et keegi teine seda pealt ei tulnud vaatama.
Pärast käisime restoranis lõunal ja kohvikus teed joomas ja kui aeg juba pealelõunane oli siis sõitsime koos tordi ja vahuveiniga mu ema juurde.
Kõik olid veits üllatunud ja ema muidugi on solvunud aga eks ta püüab seda varjata :P
Esmaspäeval viisin tööle torti ja sain ka seal tähistatud. Ka bossid olid üllatunud aga meeldivalt.
Kõik lähemad sõbrad ja sugulased said teavitatud. Nüüd on jäänud vaid suur ja kulukas ettevõtmine- dokumentide vahetus seoses nimemuutusega.
Eile sain juba kokku puutuda olukorraga kus pidin kirjutama dokumendile allkirja ja jäin jänni. Ma tõsiselt ei olnud harjutanud oma uut allkirja. Pidin kiirelt midagi ära kirjutama. Aeg näitab milliseks see allkiri lõpuks jääb.

Pulmaööd ja muid lõbustusi peame planeerima millalgi tulevikus sest hetkel on KÕIK keelatud :P

ohhhh helistaks see arst ometi!!!