Vohav rohelus aknalaual

Katsun kodus olles mitte arvutis istuda. Seoses ülestõusmispühade ja möödunud nädala puhkusega on blogis pisike auk tekkinud. Vaatasin, et viimasest postitusest on umbes kaks nädalat möödas. Lihtsalt uskumatu milline rohelus mu aknalaual järjest rohkem võimust võtab. Tõeline nauding.

Taimebeebide rõõmuks aga eelkõige tomatitele mõeldes sai muretsetud taimelamp. Oi-oi kui õnnelikud nad selle üle on! Panen hommikul 7 ajal ärgates lambi põlema ja tavaliselt kustutan selle alles õhtul kell 23. Sellega peaks ka vihmastel päevadel taimedel piisavalt valge olema. Enda üllatuseks olen avastanud, et kõige rohkem kasvavad taimed õhtul, peale päikeseloojangut kui jääb ainult tehisvalgus. Lisaks olen ühe korra nüüd valanud neid ka spetsiaalse tomativäetisega. Avastasin nädalavahetusel, et enamustel tomatitel on juured läbi turbakasseti seinte kasvanud- peab vist hakkama neid ümber istutama. Mõistlik oleks kohe lõplikku potti panna. Nii suuri taimi äkki juba võiks. Ah jaa- veel üks ootamatus. Punase tomati äbarikud ja haprad taimed on teinud tõelise kasvuspurdi ja ületavad kollaseid pea jagu. Loodan, et nad siiski väikeseks jäävad sest peaks ju ometigi potitomatid olema. Täiesti erinevad on ka tomatisortide lehed. Kollasel lihavamad, paksemad, karvasemad ja ümaramate vormidega. Punasel jälle sihvakad ja haprad, otsast teravad. Taimed ise ka sellised "vitsad".

Rukola taustal ja basiilik ees 

Äbarik salvei

Kobedad ja maitsvad on kõik muud- rukola, till ja salvei. Ei ole küll raatsinud palju võtta, vaid maitseks aga siiski. Basiilik on veel nõnna madal, et sealt pole miskit võtta. Küll jõuab kasvada- aeg ka veel varajane. Pole ju õieti kuudki möödas tõusmete ilmumisest.
Salvei on kuidagi äbarik ja välja veninud. Miski talle ei meeldi. Eks pean perspektiivis neid pikeerima. See ei ole selline kapsas, et kasvab mitmekesi potis. Individualist. Aga lõhnab juba täitsa salvei moodi.

Muu hulgas on tunda kevadet ka teiste taimede juures. Hakkasin kuskil kuu tagasi kastma Aafrika kannikest väetiseveega ja tulemus on käes- õisi tuleb nii et mühiseb ja paistab, et ka kaks pisikest tütartaime on hakanud kasvama. Lehed on paksud ja läikivad. Minu meelest on see suhteliselt lollikindel taim. Ei tohi üle kasta ja tahab vannitamist mitte pealtkastmist. Samas mul õnnestus eelmine tumelillade õitega taim ära tappa vahetult enne Tallinna kolimist. Kahtlustan ise, et siis oli tegu solvumisega- kannike pigem suri kui oli nõus päälinna tulema.
Märtsi alguses olnud naistepäevaks sain potigerbera kuna minu mees lõikelilli ei tunnista. Sel said olemasolevad kolm õit paari nädalaga otsa.

Gerbera uued õied

Mina aga panin potti õitseva taime väetist ning kastsin usinalt. Poti lähemal uurimisel paistab veel 2-3 õienuppu sügavamal lehetuti sees. Küll oleks vahva kui saaksin selle lille taas õitsema. Sel aastal on kuidagi väga hästi nende kingitud hooajalilledega. Muuhulgas õitseb mul täiega kapi otsas ka jõuludeks kingitud jõulutäht. No kuidas ma ikka viskan ta ära kui teine muudkui kasvab?!
Iga päevaga läheb järjest rohkem kevade poole. Eile käisime pühapäeva ja päikselise ilma puhul Viimsi poolsaare tipus metsavahel jalutamas. Metsaalune oli sinililli täis :D Oh seda rõõmu! Ma ei osaud üldse oodata, et kevad nii kaugel on.
Täna akna taga sadavat lörtsisegust vihma keeldun ma tunnistamast...