Puhkus oli imeline- milline ilm! Sooja üle 30 kraadi, merevesi Saaremaal üle 26 kraadi. Lihtsalt imeline. Süüa tegema ei pea, koristama ei pea, ainult puhka ja naudi. Eks rasedus natuke ikka piiras seda suurt päikese nautimist aga sain oma D-vitamiini doosi ja jume siiski kätte.
Esimest korda elus tundsin, et kahest nädalast jäi väheks, oleks vähemalt kolme nädalat puhata tahtnud. Aga suur asi seegi kui korra aastas kaks nädalat puhkust saab.
Kohe puhkuse alguses oli mul plaaniline ämmaemanda külastus. Mõõtis vererõhku, küsis küsimusi ja märkis erinevad näitajad minu rasedakaardile. Esimest korda mõõdeti ka emapõhja kõrgust. Selleks peab heitma selili diivanile, ämmaemand katsub käega kus on vaagnaluu ja siis ülevaltpoolt naba teise käega kust emakas lõppeb. Selle vahemaa mõõdab ära tavalise mõõdulindiga. Minul näitas see mõõt 21 cm, mis pidi olema täiesti okei 22. rasedusnädala kohta. See mõõt pidigi enam-vähem vastama rasedusnädalatele aga mitte alati.
Samuti üritas ämmaemand mõõta lapse südamelööke doppleriga. Kohe kui külm geel kõhule lasti hakkas plika niimoodi rabelema, et geeli lendas. Rapsis nii hullult, et ei saanudki dopplerist asja ja pidi UH aparaadiga vaatama ja mõõtma. Minu suureks rõõmuks sest nägin oma usinasti siplevat lapsukest.
Minu ja lapse tervisenäitajad olid kõik kenasti korras. Ainult PAP testi tulemus oli näidanud rakumuutusi emakakaelal. Seoses sellega suunati mind lisauuringule.
Lisauuringu nimi on kolposkoopia. Kokkuvõttes on see nagu tavaline naistearsti läbivaatus. Istud pukki, vahest taguots tõstetakse veidi kõrgemale kui tavaliselt, pannakse peegel. Siis naistearst veidi puhastab midagi seal emakakaela juures, laseb sinna kontrastainet ja ootab natuke. Seejärel vaadatakse mikroskoobiga reaktsiooni. Ja mikroskoop ei lähe tuppe vaid arst vaatab mikroskoobiga kuskil 10-15 cm kauguselt jalgevahele. Pilt jookseb talle otse suurendusega arvutiekraanile.
Kokkuvõttes selgus, et väikesed muutused on emakakaelas aga väga pindmised, kindlasti mitte pahaloomulised. Kui ütlesin, et tegelikult olen ma emakakaelavähi vastu vaktsineeritud siis arst kiitis, et see on päris kindel garantii, et need muutused sügavamale ei lähe ja vähiks ei arene.
Kokkuvõttes rahustati mind maha, et hetkel pole millegi pärast muretseda vaja ja seda uuringut tuleks igaks juhuks korrata kaks kuud peale sünnitust. Huvitav kuidas see mulle meelde küll jääks?
Nii ma siin olen, ootamatult 25(+1) nädalat rase. Varsti-varsti on ka teine trimester läbi.
Kuidas ma küll siiani jõudnud olen?
Pean ütlema, et mõned beebiriided olen juba ostnud. Suuruses 50. Need peaks päris alguses enam-vähem sobima. Pikkade käistega hõlmikbodid ja sipupüksid. Novembribeebi siiski. Suuremad ostud planeerin teha siis kui töölt koju jään. Vankri ja turvahälli jm sellise.
Kuna minu ämmaemand ei tahtnud kedagi kindlat meile sünnitusele individuaalseks ämmaemandaks soovitada siis valisin ise ITK lehelt esimese inimese välja ja kirjutasin talle. Esialgu tundub, et sellest võib asja saada. Ta on küll nädalake enne minu tähtaega töölt eemal aga selleks ajaks pidi paluma mõne hea kolleegi ennast asendama. Mulle see sobib, peaasi et on üks kindel inimene kogu aja mulle toeks.
Tööl on mul jäänud veidi üle kuu aja käia. Kavatsen võtta oma raseduspuhkuse välja esimesel võimalusel. See läheb kiiresti ja juba varsti saan ma kodus pesa punuma hakata. Saan tublisti veel võimelda, hingamist harjutada, magada ja puhata. Ega see kolmas trimester mingi meelakkumine enam ole. Peab valmistuma.
