Otseses mõttes käisin käpuli. Tulin täna lõunalt, jalutasin rahulikus tempos mööda tänavat ja koperdasin kõnnitee serva taha. Kukkusin nagu langetatud puu pikali. Õnneks oli nii palju oidu, et tõmbasin jalad ja käed ette, kõht vastu maad ei käinud. Peopesad on aga asfaldiga kokkupuutest veidi marraskil. Kukkusin viimati niimoodi vist lapsepõlves. Paistab, et rasedusega kaasnev kohmakus hakkab ka vaikselt mind tabama. Mäluprobleemid mul juba on.
Veits pani imestama, et mulle vastu tulnud inimesed ainult irvitasid laia suuga. Keegi ei küsinud, et kas ma terveks jäin. Sealjuures olid kõik naised. Selline suhtumine siis.
Kloppisin riided tolmust puhtamaks, vaatasin ega ma kuskilt väga verd ei jookse ja kõndisin ära kontorisse.
Selline meeldiv vahejuhtum tänasesse päeva.
Muidu tunnen ennast ikka väga hästi. Sain teisel ämmaemanda visiidil piki pead selle eest, et pole siiani aspiriini võtnud nagu UH arst ette kirjutas. Kästi kohe sama päeva võtma hakata. Väidetavalt ei ole see 1:4 preeklampsia risk kuidagi seotud minu seal mõõdetud vererõhuga vaid mingite platsenta verevoolu näitajatega. Aga miks arst seda mulle ei selgitanud ma öelda ei oska. See paistab olevat üldine arstide seisukoht, et patsientidel pole vaja liiga palju teada. Lihtsalt võta oma diagnoos ja järgi ettekirjutusi.
Suutsin oma küsimustega ajada ämmaenamda nii ärevusse, et ta lõpuks ütles, et ta pole kvalifitseeritud neile küsimustele vastama ja ta võib mulle uuesti arsti aja panna, kui tahan veel selgitusi. Mul hakkas temast veidi kahju. Ma muidu olen igal pool vaikides kannatanud ja üritanud igal juhul mitte probleeme tekitada ja arste pahandada. Nüüd kui julgen küsida siis kohe tekitan sellega suurema segaduse.
Õnneks kõik vere ja uriini näitajad olid korras, samuti vererõhk. Näitasin talle ka oma tabelit kuhu olin kolm nädalat kõik oma mõõdetud vererõhu näitajad kirja pannud ning sain kinnituse, et mul tõesti ei paista olevat kõrget vererõhku. Ämmaemand vaatas ka ultraheliga last ja veendus et temaga on kõik korras. Loomulikult keeras väike parasiit meile kohe selja kui sai aru, et aparaat teda jälgib. Ämmaemad arvas ka, et jätame ta siis rahule kui ei taheta ennast näidata.
Muidu oli kokkuvõttes väga positiivne visiit. Sain uue ämmaemanda aja juuli lõppu. Enne pean andma ka uriiniproovi. Eks nad jälgivad nüüd, et mul ei tekiks valku uriini sest see on üks preeklampsia näitajatest. Samuti panime kirja 20. nädala loote anatoomia ultraheli aja: see on 5.juulil. Ma nii väga loodan, et seal saame teada ka lapse soo.
Sain saatekirja järgmisel hommikul vereproovi andmiseks triple testi tarvis. Sellest on nüüd möödas nädal. Tulemused on digiloos järgnevad:
Mõningased riskid seal ikkagi on, mitte just kõige pisemad. Kahjuks ei ole mina pädev neid hindama. Ma saan vaid eeldada, et kui lähipäevil mulle telefonikõnet ei tule haiglast siis ei hinnata neid riske kõrgeks ja märkimisväärseks. Eks mulle ju jääbki vaid lootus, et kõik on korras. Ja kui ei ole siis on järgmiseks sammuks looteveeuuring, mis ütleb juba täpselt kas või mis lapsel viga on.
Nüüd ma siis olen siin arstide poolt määratud igasuguste riskidega 16+5 nädalat rase, ise rõõmus ja roosa. Võtan korra päevas 150mg südameaspiriini ja loodan parimat. Kõht kasvab jõudsalt. Kehakaal on tänahommikuse seisuga 55,2 kilo. Kohutavalt tahaks juba koju jääda ja puhata. Kahjuks enne ei saa kui alles septembri keskel millalgi. Vaikselt loodan siin, et võimaldatakse mulle suvel ka kaks nädalat puhkust aga kes teab. Seni kasutan sooje nädalavahetusi igaks juhuks ära, et saada päikest ja puhata.