Lõpuks ometi jõudsin ma vahepeal sinnamaale, et tegin endale elukindlustuse. Plaanis oli juba eelmisel aastal aga nagu ikka- jäi venima. Nüüd vaja veel mees sinnamaale ajada, et ta enda kindlustuse ära teeks. Sellega seoses tehti mulle tervisekontroll ja tunnistati terveks. Südamefilm näitas väikest siinusarütmiat aga arst arvas, et see võib olla ärevusest ja stressist. Ütles, et selline pilt on tavaline arstide vastuvõtul- inimesed pabistavad.
Meil küll hetkel suurt kodulaenu pole aga võibolla ühel hetkel tuleb. Või juhtub õnnetus ja ma invaliidiks, voodihaigeks jään või päris otsa saan.
Mees juba irvitas, et kui tal rahahäda tuleb siis ta teab kust kergelt raha saab teenida. Tema on ju hüvitise saaja kui mina surema peaks.
Läbi ema tuttava arsti tuttava lehma lellepoja sain ma vastuvõtuaja ITKsse ühe teise viljatusraviarsti vastuvõtule. Selleks, et saaksin küsida ära kõik oma musttuhat küsimust ja muredele veidi leevendust. Kirjutasin kõik oma küsimused A4 paberile ja sai terve lehekülg täis tihedat teksti.
Vastuvõtt oli nüüd nädal tagasi, vahetult enne jõulupühi.
Võtsin aga vastuvõtul oma paberilehe välja ja muudkui küsisin, mõned küsimused tulid seal kohapeal veel jooksvalt juurde. Arst oli hästi sõbralik ja tore, ämmaemand kuulas ka huviga laua juures minu küsimusi ja arsti vastuseid. Lõpuks läks seal kokku vist 15 minutit. Küsimused küsitud, vastused saadud, hirmud hajutatud.
Sain teada, et minu 7 munarakku eelmisest punktsioonist on alla ootuse tulemus. Hea tulemus on 10-20 tükki. Seetõttu tehakse mulle nähtavasti uuel ringil pika skeemiga, mitte enam lühikese skeemiga stimulatsioon. Sain teada, et stimulatsioonil kasutatavad ravimid ja hormoonid ei kujuta trombiohtu mulle kui migreenikule. Samuti seda, et väga suur osa IVF-i ravimitest ja protsessist on arstipoolne oletamine, eriti kui viga ei leita olevat miskit. Niiöelda igaks juhuks antakse ühte ja teist ravimit ning vaadatakse mis tulemus on.
Sain teada, et üheski riiklikus viljatuskliinikus ei tegeleta katseklaasi embrüote geneetilise analüüsiga. Seda tehakse vaid ühes erakliinikus, millel pole Haigekassa lepingut. Ühe embrüo geenide hindamine katseklaasis maksab kuskil 1000 euro ringis. Arst väitis, et vaid väga suurte soodumuste ja geneetilise haiguse kahtluse korral tellitakse seda.
Sain teada, et USA-s levinud emaka limaskesta kraapimine vahetult enne siirdamist ei ole Eestis eriti kasutusel. Olevat katsetatud kunagi aga erilist kasutegurit ei märgatud.
Igal juhul sain ma sealt 15 minutiga väga palju sõbralikke vastuseid ja pühadeks hingerahu.
Lähen uuele aastale vastu uue innuga ja lootusega.
Eelmine nädal andsin ära ka IVF analüüsid. Analüüse võttis minu oma arsti ämmaemand kes oli lahke ja abivalmis ja vastas kõigile minu küsimustele.
Kui ma nüüd suudaks selle arsti ka veel üles sulatada siis oleks kõik imeline.
Jaanuaris pean helistama arstile menstruatsiooni alguses, seejärel tuleb mingi hetk üks ilgelt kibe süst tuharalihasesse ja veebruaris läheb juba tavapärase tuttava süstimisskeemiga edasi.
Elame, näeme.
