Tänaseks olen rõõmus ja roosa, naudin seda vähest suve, mis sel aastal on. Hirmus osa on üle elatud.
Nagu mujalt olin lugenud siis abordiarsti kabinet on viimane uks koridori lõpus, kohe wc kõrval. Ukse taga istus üks hilisteismeline paarike, rõõmsad näod peas. Pärast lahkusid koos sama rõõmsatena. Tundus kummaline aga eks igal oma põhjus mille üle rõõmustada.
Arst oli tore ja selgitas kenasti mis tehakse. Küsiti hulgim küsimusi tervise ja muu kohta. Toimus ultraheli ja läbivaatus. Minu üllatuseks samal visiidil ühtegi ravimit ei manustatud. Leppisime kokku, et tulen järgmise päeva hommikul kohe kella 8 ajal protseduuride tarvis samasse kabinetti. Õnneks oli mul järgmine päev juba töölt vabaks küsitud. Sain veel nõusolekuvormid allkirjastada.
Järgmisel päeval anti kohe kabinetti sisenedes mulle üks 400mg ibuprofeeni tablett koos poole klaasi veega. Seejärel pani arst tuppe 4 tabletti ja saadetigi koju. Kaasa sain veidi juhendavat materjali mida lugeda. Ülikiire ja meeldiv visiit. Kõik mis sealt järgnes enam nii meediv ei olnud.
Sõitsin veel koduteel Prismast läbi, et osta suuri ja imavaid sidemeid. Kodus vaatasin filmi, pikutasin voodis ja ootasin. Pool tundi peale arstivisiiti hakkas vaikselt kõhus tuikama nagu päevade ajal. Mõtlesin veel, et oh see polegi nii hull kui ma kartsin. Selle kannatab ju ära. Pealegi ibuprofeen tuimestas valu täitsa talutavaks. Umbes 1,5 tundi peale arsti visiiti hakkas valu vaikselt suurenema. Selline nagu tugev päevadeaegne krambitamine. Võtsin uue ibuka ja mõtlesin, et küll see varsti toimima hakkab.
Oi, kuidas ma eksisin!
Valu muudkui kasvas kuni ühel hetkel läks järsult VÄGA tugevaks. Voodis pikali ei suutnud lamada. Kõndisin küürus mööda tuba edasi-tagasi ja püüdsin hingata valu vähemaks. No ei aidanud. Lõpuks hakkas ka verd voolama. Esialgu üllatavalt vähe.
Ühel hetkel hakkasin üle kere värisema. Seejärel tuli iiveldus. Istusin poollääbakil vannitoa põrandal, värisesin üle kere ja kiunusin valust. Kõhust lõi lahti ja kogu aeg oli tunne nagu tahaks hädale. Seetõttu istusin osa ajast wc-potil ja ei teagi kui palju verd täpsemalt minust välja voolas. Ühel hetkel läks valu juba nii hulluks et lihtsalt kookasin valust põrandal ja ei suutnud isegi silmi lahti hoida.
Ja siis järsku hakkas valu tagasi tõmbuma... krambid olid harvemad ja veidi vähem valulikud. Sain natuke vett juua ja lõpuks ennast voodisse lohistada. Kogu see eriti intensiivse valu periood kestis kokku umbes 45-50 minutit. Voodis suutsin lõpuks magama jääda ja veidike puhata valu õudusest.
Õhtuks oli suhteliselt inimese tunne. Kõht oli väga hell ja natuke ikka krambitas aga ibuprofeen tegi täiesti talutavaks kõik.
Umbes nädala jagu oli väga tugev verejooks. Ikka nii, et pidi iga paari tunni tagant sidet vahetama. Vahepeal mõni päev ei tulnud tilkagi verd ja siis järgmine päev algas jälle peale. Kokku veritses veidi üle kahe nädala.
Ma südamest loodan, et ma mitte kunagi sellist õudust enam läbi elama ei pea aga garantiisid ei ole. Seda ei sooviks ka oma vaenlasele.
Järgmine samm oli Tartus Elite erakliinikus Sõritsa vastuvõtul käimine. Arst vaatas minu haiguslugusid, kuulas jutu ära ja ütles põhimõtteliselt, et tema meid aidata ei saa. Et me oleme mõlemad terved inimesed, tema ei näe haiguslugudes midagi millega ta meid aidata saaks. Läbivaatus kohapeal ka midagi ei näidanud. Soovitas ITKs edasi käia ja oma 3 külmas olevat muna ära kasutada. Arvas, et praegu on lihtsalt halb õnn olnud.
Vähemalt on mul nüüd teise arsti arvamus olemas.
Kolm nädalat peale katkestamist käisin järelkontrollis. Kõik oli ilusasti minust väljunud. Kästi suvel puhata, et jõuaks sügisel uue hooga edasi minna.
Eelmisel nädalal käisime mehega ka geneetiku vastuvõtul ära.
Äärmiselt tore naisterahvas oli. Kuulas meie perekonnaajalood ära ja pani kõik kirja. Ohkas nõutult, et hetkel ei paista küll kuskilt seda põhjust. Samuti võeti meilt verd- minult 5 ampulli ja mehelt 2 ampulli. Vastust lubati umbes kahe kuu jooksul. Seega saame vastused just selleks ajaks kui sügisel uuele ringile läheme.
Ainult päevad ei ole veel alanud. Neli kuni kuus nädalat peale katkestamist peaks päevad hakkama seega mul nagu kaks nädalat oleks veel aega enne kui muretsema hakata.
Nii me siin oleme. Lastetud. Jätkuvalt.
Igast ilmakaarest tuleb titeuuriseid- kellel teine, kellel kolmas laps tulekul. Küll loomulikult küll IVF-ga.
Aga meie läheme kahe nädala pärast Itaaliasse suve nautima ja ma kavatsen juua nii palju veini kui aga isu on. Ja süüa pitsat.
Minu õnnega saan ma kindlasti päevad ka just puhkuse ajaks....
