Eile oli teine ultraheli, mis kinnitas jätkuvalt tühja lootekotti.
Lootekott ise on rõõmuga edasi kasvanud, keha ei saa aru, et ei ole rase, ei ole last.
Määrati medikamentoosne katkestamine ehk siis tableti abort järgmise nädala teisipäevaks. Pean minema arsti silme all tableti võtma ja jään mingiks ajaks jälgimisele. Teoorias peaks paari tunni jooksul koju saama. Kui see katkemist ei tekita siis antakse 38-42 tunni pärast järgmist ravimit.
Oodata on suuri valusid, emaka krampe ja tugevat verejooksu. Jei... :S
See on ikka nii kohutavalt julm kuidas keha ei saa ise aru, et oleks vaja ära lõpetada ja muudkui kasvatab edasi seda tühja lootekotti.
Kuna tuleb ravimitega lõpetamine siis ei saa kohe ka uuele ringile minna. Pean vähemalt 3-4 kuud ootama enne kui saan uuele katsele minna. See tähendab terve suve.
Muuhulgas panin omale aja ka Tartusse Sõritsa juurde 19.juuniks. Lihtsalt konsultatsiooniks. Küsiks tema arvamust ja mõtteid meie olukorra kohta. Abikaasa lubas ka kaasa tulla.
Ühte pidi tundub hull mõte hakata seal jälle otsast peale kogu selle operatsioonide ja ravimite ja muuga kui mul Tallinnas veel 3 embrüot külmas on. Samas vedada ennast veel kolmest katsest läbi samas kohas kus juba kaks ebaõnnestumist on toimunud - ei tundu üldse loogiline.
Kõigepealt tuleb üle elada see katkestamine ja siis vaadata mida Tartus räägitakse. Ja siis nautida oma kohustustevaba suve.
Elu on karm ja ebaõiglane.
Võibolla ei peakski inimene, kes saab kohe 35 ja kelle pea on pooleldi hall, lapsi üritama saada.
