üks päev üle

Eile pidid algama päevad.
Ei alanud.

Üldse on kummaline ja emotsiooniderohke nädal olnud.
Esmaspäevane vereproov oli totaalselt negatiivne. Näitas hcG tasemeks ainult 1,5 aga rasedust lubatakse alates 5-st. Minu enesetunne oli superhea- puudusid igasugused tavapärased vaevused, mis mul päevadeeelsel ajal tekivad. Ei olnud peavalu, kõht ei olnud paistes ja valulik, ei määrinud, rinnanibud ega rinnad ei olnud üldse valusad jne jne.
Arst käskis progesterooni edasi võtta ja minna uuel esmaspäeval ehk siis 19. dets. uut vereproovi andma kui päevad pole alanud.
Tänaseks ei ole enesetunne enam nii hea. Pea on nagu vatti täis ja raske, kõhus on aegajalt imeväikesed pisted aga võibolla 1% sellest, mis valud mul muidu on. Ja ainult paar korda päevas. Mingit isegi õrnalt roosakat voolust pole aga ilmunud.
Pean tunnistama, et tegin kaks päeva peale vereproovi ehk siis eile hommikul koduse testi aga ka see oli negatiivne.

Suure tõenäosusega lihtsalt progesteroon hoiab praegu päevi tagasi ja need ootavad oma õiget aega, et siis täie rauaga mulle "rusikaga kõhtu" virutada.

Väike imeõrn lootus aga ikka on... kuigi see konksu otsas siplemine ja teadmatus ajavad mind sel korral palju rohkem ärevusse.
Olin sellest negatiivsest vereproovist nii löödud. Ju ma siis tegelikult ikka väga lootsin, et olen selles imeväikeses õnnestujate protsendis sees.

Dr. Google ei ole ka just parim lahendus sellistel hetkedel- see ikka toidab minusuguste meeleheitlike ootajate ebakindlust ja tühje lootusi.
Näiteks leidsin mingi Ameeriklaste uuringu kus räägiti, et umbes kolmel protsendil naistest toimub pesastumine alles nii hilja kui esimesel ärajäänud menstruatsiooni päeval ja seetõttu ei pruugi ei vere- ega ka uriinitestiga midagi veel tükk aega olla mõõta. Lihtsalt keha ei ole veel hakanud hormooni tootma vajalikul määral.

Pean tunnistama, et lubasin endale jõulupeol ja selle nädala keskel klaasikese punast veini. Mees tõi koju 2006. aasta väga hea Medoci. See oli tõesti ülihea ja olen veendunud et selles ootuse pinges tegi see klaas veini mulle pigem head kui halba.

Täna on mehe jõulupidu. Loodan, et mu päevad vähemalt seal ei alga....

Jätkuvalt (jõulu)ootuse laineharjal...

6 päeva

Protseduurist on möödas 6 päeva.
Hakksin kolmandast päevast võtma progesterooni kaks korda päevas- just nii nagu kästi. Hetkel ei oska midagi veel karta või loota.
Nagu tavaliselt on mul kogu aeg kohutavalt külm, kehatemperatuur on oluliselt soojem kui mehel, tänasest olen ka veidi närviline. Aga kas rasedusest või PMS-ist, ei tea. Kokkuvõttes- tunne nagu iga kuu. Vaevalt, et midagi veel pesastunud on.
Tuleb veel kannatada 5 päeva ja siis teisipäeva hommikul minna vereproovi andma.

Õnneks on olnud see nädal tohutult palju ringijooksmist. Ei ole olnud aega stressata ja muretseda.
Ülehomme on firma jõulupidu- oli tarvis kleiti, juuksuris käia ja lasta uus küünelakk panna.
Pean hakkama täna-homme peegli ees omale sirgendajaga lokkide keeramist harjutama. Ei ole varem seda teinud aga mingi soeng võiks ju ometigi olla.
Loodetavasti saab siis pilti ka. Palju seda võimalust ennast lille lüüa ikka on?
Viimati sai seda tehtud juulis kui Peterburis Mariie teatris ooperis käisime.

Veidi veel kannatust.

Ootamatult hea kogemus

Täna oli tähtis päev- teine IUI katse.
Kallis kaasa andis kohusetundlikult hommikul oma panuse. Mina läksin kella 12:30 ajal arsti juurde.
Kui õde tuli mulle arvet tooma (sest IUI protseduur ei ole meil Eestis haigekassa poolt toetatud ja maksma peab kõik ise) siis selgus, et arst on jäänud raskelt haigeks. Lausa 40-kraadise palavikuga voodisse. Küsiti ettevaatlikult, et kas mulle sobib kui ämmaemand protseduuri läbi viib.

No mis mul selle vastu saaks olla?! Ega ma ometigi raisku ei lase oma imeliselt suureks stimuleeritud folliikuleid ja mehe hommikust panust.  Mujal maailmas teevadki neid protseduure ämmaemandad.

Maksin arve ja ronisin pukki. Sel korral oli veidi tunda kateetrit, mis emakasse viidi, isegi veidi valus oli. Aga imevähe. Esimesel korral läkski kõik kuidagi täiesti tundetult ja hästi.
Selgus, et minu hirm liigvarase ovulatsiooni kohta oli alusetu. Sarnaselt eelmisele korrale oli folliikel lõhkemata ja ovulatsioon toimumata. Sain retsepti, et teha taas teine Ovitrelle süst.

Õde ja ämmaemand olid lihtsalt imelised- soojad, sõbralikud ja jutukad. Kui arstiga oli kogu aeg nagu pinge õhus ja ta kahte sõnagi üle liia ei öeldud siis sel korral oli kõik väga meeldiv.
Küsiti, uuriti, informeeriti - lihtsalt imeline. Fantastiline klienditeenindus :)

Sel korral sain ka vereproovi saatekirja- 12 päeva pärast pean minema vereproovi andma, et olla kindel kas üldse midagi raseduse moodi tekib. Nii vara rasedustest veel näidata ei pruugi aga verest võiks juba öelda.

Ainuke väike tõrvatilk on see, et mul ei õnnestunud kahest erinevast apteegist Ovitrelle süsti saada- lihtsalt ei olnud apteegis. Ei saagi praegu süstida- pean õhtuni ootama ja peale tööd uuele ringile otsima minema. See pole küll ideaalne aga ma ei saa hetkel kauem töölt ära olla. Kas ov toimub ise või ootab õhtust süsti.

Eks peaks kindluse mõttes homme-ülehomme kalli mehe ka ära sebima :) loomulikul teel poisse juurde lisama, et oleks kõik viljastumise aknad kaetud.

Nii palju sain ämmaemandalt kinnitust, et kui see teine IUI ei õnnestu siis ei ole mõtet rohkem proovidagi. Õnnestumistõenäosus on olematu. Arvas et igal juhul on siis mõistlik kohe IVF-i üle minna.
Lihtsalt nii toredad ja toetavad olid nad täna- ma istun ja säran praegu kontorilaua taga.

Ma väga loodan, et kõik läheb hästi. See oleks lihtsalt maailma parim jõulukingitus.

Lõppu pisike pildike ka kõnealustest ravimitest.