Kirjutan siia nii kohutavalt harva. Rohkem enda jaoks. Et mäletaks. Muidu ununevad asjad ära ja elu tuleb vahele. Vahest on vaja mõtted endast välja saada.
Olen tegelikult päris pikalt mõelnud kas üldse kirjutada. Tundus kuidagi võimatu, et mida ma siis kirjutan?!
Otsustasime saada lapse kuid peale kolme aastat ei ole meil midagi ette näidata.
Esimesed kuud ja isegi aasta sai võetud rahulikult, kui tuleb siis tuleb. Kordad endale ja kaasale - ju ei ole veel õige aeg. Alles nii vähe on möödas.
Aga vaikselt poeb hinge kahtlus.
Hakkasin arstide juures käima vist siis kui pea kaks aastat oli täis sellest otsusest ilma ühegi positiivse märgita. Alguses niisama naistearstile. Sealt tuli infoks ainult et vaatame- kohe tuleb suvi ja stress läheb maha ja päike paistab- küll tuleb siis beebi ka.
No ei tulnud.
Ostsin suure portsu ovulatsiooniteste ja hakkasin ajastama vahekordasid. Ikka mitte midagi.
Lõpuks jõudsin otsaga Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusraviarsti vastuvõtule.
Sain anda tohutul hulgal igasuguseid vereproove ja muid proove. Mees sai käia proove andmas.
Kõik oli korras. Ma ei ole kunagi põdenud ühtegi suguhaigust ja minu partnereid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Mul ei ole olnud kunagi ühtegi "õnnetust" ega raseduse katkemist või katkestamist.
Veidi oli mingi kilpnäärmenäitaja piiri peal, otseselt mitte normist väljas aga mitte ka ideaalne. Sõin mitu kuud ravimeid. Mitte midagi ei muutunud. Peale enesetunde, mis halvemaks läks.
Kahe erineva perearstiga konsulteerides lõpetasin kilpnäärmeravimite võtmise ära.
Lõpuks olime 2016. aasta kevadel selles seisus, et ei olnud enam mitte midagi testida ega katsetada- kõik toimis ja oli korras. Aga tulemus null.
Viimane kohustuslik "proov" oli laparoskoopia. See on operatioon üldnarkoosis. Kõhtu tehakse kolm auku ja nende kaudu viiakse kõhuõõnde metallist pulgad ja mõõteriistad ja gaas, et organeid eraldada ning vaadatakse seal siis ringi.
Sain oma elu esimese kogemuse meesarstiga. Ei ole nii lühikese tutvuse jäerl kunagi ühegi mehe ees pükse maha ajanud ja enda jalgevahele toimetama lasknud. Oh, well- üks kord on ikka esimene kord.
Operatsioon ei tuvastanud midagi. Vähemalt mitte midagi sellist mis võiks takistada rasestumist. Munajuhad on läbitavad ja kõik tundus korras ja töötavat.
Operatsioon oli aprilli lõpus ja peale seda soovitas arst jälle suve puhata ja vaadata, et äkki juhtub ime.
Ei juhtunud.
Ainult minu prolaktiinitase veres oli üleloomulikult kõrge, lausa imetava ema vääriliselt kõrge. Määrati ravi. See tähendab, et võtan iga õhtu pool imepisikesest valgest tabletist. Juba üle poole aasta võtan.
Sügisest läksin uuesti arstile aga sel korral siis juba kunstliku viljastamisega tegeleva arsti juurde.
Leppisime kokku, et proovime paar korda IUI-d ja siis 2017. aasta jaanuaris olen IVF-i järjekorras.
Esimese IUI tarvis proovisime loomuliku tsükliga. Ultrahelis aga selgus, et juhtfolliikulit ei olnud moodustunud ja protseduuri ei saa teha. Pidin ootama uut tsüklit ja proovima siis koos ravimitega.
Teisel katsel võtsin tsükli kolmandast päevast klomifeeni viis päeva järjest. Ultraheli näitas ilusat reaktsiooni: endomeetrium oli 0,8 cm ja juhtfolliikel 2,3 cm läbimõõduga.
Tegin samal hilisõhtul kõhunaha sisse Ovitrelle süsti, mis peaks lõpetama folliikuli küpsemise ja vallandama ovulatsiooni. IUI toimus ülejärgmise päeva lõuna ajal. Mees käis hommikul oma panust andmas ja mina sain tema poisid pestult ja tsentrifuugitult kätte sama päeva lõuna ajal.
Peale IUId tehtud ultrahelis selgus, et ovulatsioon ei ole veel toimunud ja pidin tegema veel ühe Ovitrelle süsti seal samas arsti kabinetis.
Kolmandast päevast peale IUId hakkasin kaks korda päevas tarvitama ka progesterooni preparaati.
Veidi rohkem kui kahe nädala pärast algasid päevad.
Ei saanudki ma triipe kätte, isegi mitte hetkeks.
Tunnistan ausalt et väga ootasin aga kui päevad algasid siis oli kergendus. Kõige hullem on see ootamine.
Üht- või teistviisi lahendus ootamise lõpus on suur kergendus. Ei oska isegi pettunud olla. Olen sellega kolme aasta jooksul nii harjunud .
Tänaseks olen kolmandal ringil. Võtsin taas viis päeva klomifeeni, eile oli ultraheli: endomeetrium 0,9 cm ja juhtfolliikel lausa 2,7 cm. Tegin eile õhtul Ovitrelle süsti ja nüüd loodan kogu südamest, et ovulatsioon ei toimuks liiga vara. IUI on alles homme lõuna ajal. Aga see folliikel oli juba nii suur...
Täna on terve päeva kõhus olnud munasarjade juures pinge ja veidi torkiv tunne. Vast peab ikka vastu õige hetkeni.
Ma ei taha oma lootust mõttetult kõrgele kruvida. Pole ju ühtegi tõestust, et minu paisuvates folliikulites ka mõni munarakuke peidus on.
Eks homme selgub, mis vahepeal kõhus toimunud on.
Nii ma siin jooksen arstide vahet. Vahest täiesti rahulik ja vahest hullumiseni endast väljas. Olen kasvatanud endale paksu kooriku selga, et sõprade tuttavate laste nägemine ja järjekordsed rasedusuudised mind endast välja ei viiks.
Aga hinges ikka kriibib.
Kirjutan selle kõik üles, et ma ei unustaks. Et ma ei võtaks asju iseenesestmõistetavana.
Ma pean mäletama, et ma ei ole ilma võitluseta alla andnud.
Kardan seda jaanuari.
