üks päev üle

Eile pidid algama päevad.
Ei alanud.

Üldse on kummaline ja emotsiooniderohke nädal olnud.
Esmaspäevane vereproov oli totaalselt negatiivne. Näitas hcG tasemeks ainult 1,5 aga rasedust lubatakse alates 5-st. Minu enesetunne oli superhea- puudusid igasugused tavapärased vaevused, mis mul päevadeeelsel ajal tekivad. Ei olnud peavalu, kõht ei olnud paistes ja valulik, ei määrinud, rinnanibud ega rinnad ei olnud üldse valusad jne jne.
Arst käskis progesterooni edasi võtta ja minna uuel esmaspäeval ehk siis 19. dets. uut vereproovi andma kui päevad pole alanud.
Tänaseks ei ole enesetunne enam nii hea. Pea on nagu vatti täis ja raske, kõhus on aegajalt imeväikesed pisted aga võibolla 1% sellest, mis valud mul muidu on. Ja ainult paar korda päevas. Mingit isegi õrnalt roosakat voolust pole aga ilmunud.
Pean tunnistama, et tegin kaks päeva peale vereproovi ehk siis eile hommikul koduse testi aga ka see oli negatiivne.

Suure tõenäosusega lihtsalt progesteroon hoiab praegu päevi tagasi ja need ootavad oma õiget aega, et siis täie rauaga mulle "rusikaga kõhtu" virutada.

Väike imeõrn lootus aga ikka on... kuigi see konksu otsas siplemine ja teadmatus ajavad mind sel korral palju rohkem ärevusse.
Olin sellest negatiivsest vereproovist nii löödud. Ju ma siis tegelikult ikka väga lootsin, et olen selles imeväikeses õnnestujate protsendis sees.

Dr. Google ei ole ka just parim lahendus sellistel hetkedel- see ikka toidab minusuguste meeleheitlike ootajate ebakindlust ja tühje lootusi.
Näiteks leidsin mingi Ameeriklaste uuringu kus räägiti, et umbes kolmel protsendil naistest toimub pesastumine alles nii hilja kui esimesel ärajäänud menstruatsiooni päeval ja seetõttu ei pruugi ei vere- ega ka uriinitestiga midagi veel tükk aega olla mõõta. Lihtsalt keha ei ole veel hakanud hormooni tootma vajalikul määral.

Pean tunnistama, et lubasin endale jõulupeol ja selle nädala keskel klaasikese punast veini. Mees tõi koju 2006. aasta väga hea Medoci. See oli tõesti ülihea ja olen veendunud et selles ootuse pinges tegi see klaas veini mulle pigem head kui halba.

Täna on mehe jõulupidu. Loodan, et mu päevad vähemalt seal ei alga....

Jätkuvalt (jõulu)ootuse laineharjal...

6 päeva

Protseduurist on möödas 6 päeva.
Hakksin kolmandast päevast võtma progesterooni kaks korda päevas- just nii nagu kästi. Hetkel ei oska midagi veel karta või loota.
Nagu tavaliselt on mul kogu aeg kohutavalt külm, kehatemperatuur on oluliselt soojem kui mehel, tänasest olen ka veidi närviline. Aga kas rasedusest või PMS-ist, ei tea. Kokkuvõttes- tunne nagu iga kuu. Vaevalt, et midagi veel pesastunud on.
Tuleb veel kannatada 5 päeva ja siis teisipäeva hommikul minna vereproovi andma.

Õnneks on olnud see nädal tohutult palju ringijooksmist. Ei ole olnud aega stressata ja muretseda.
Ülehomme on firma jõulupidu- oli tarvis kleiti, juuksuris käia ja lasta uus küünelakk panna.
Pean hakkama täna-homme peegli ees omale sirgendajaga lokkide keeramist harjutama. Ei ole varem seda teinud aga mingi soeng võiks ju ometigi olla.
Loodetavasti saab siis pilti ka. Palju seda võimalust ennast lille lüüa ikka on?
Viimati sai seda tehtud juulis kui Peterburis Mariie teatris ooperis käisime.

Veidi veel kannatust.

Ootamatult hea kogemus

Täna oli tähtis päev- teine IUI katse.
Kallis kaasa andis kohusetundlikult hommikul oma panuse. Mina läksin kella 12:30 ajal arsti juurde.
Kui õde tuli mulle arvet tooma (sest IUI protseduur ei ole meil Eestis haigekassa poolt toetatud ja maksma peab kõik ise) siis selgus, et arst on jäänud raskelt haigeks. Lausa 40-kraadise palavikuga voodisse. Küsiti ettevaatlikult, et kas mulle sobib kui ämmaemand protseduuri läbi viib.

No mis mul selle vastu saaks olla?! Ega ma ometigi raisku ei lase oma imeliselt suureks stimuleeritud folliikuleid ja mehe hommikust panust.  Mujal maailmas teevadki neid protseduure ämmaemandad.

Maksin arve ja ronisin pukki. Sel korral oli veidi tunda kateetrit, mis emakasse viidi, isegi veidi valus oli. Aga imevähe. Esimesel korral läkski kõik kuidagi täiesti tundetult ja hästi.
Selgus, et minu hirm liigvarase ovulatsiooni kohta oli alusetu. Sarnaselt eelmisele korrale oli folliikel lõhkemata ja ovulatsioon toimumata. Sain retsepti, et teha taas teine Ovitrelle süst.

Õde ja ämmaemand olid lihtsalt imelised- soojad, sõbralikud ja jutukad. Kui arstiga oli kogu aeg nagu pinge õhus ja ta kahte sõnagi üle liia ei öeldud siis sel korral oli kõik väga meeldiv.
Küsiti, uuriti, informeeriti - lihtsalt imeline. Fantastiline klienditeenindus :)

Sel korral sain ka vereproovi saatekirja- 12 päeva pärast pean minema vereproovi andma, et olla kindel kas üldse midagi raseduse moodi tekib. Nii vara rasedustest veel näidata ei pruugi aga verest võiks juba öelda.

Ainuke väike tõrvatilk on see, et mul ei õnnestunud kahest erinevast apteegist Ovitrelle süsti saada- lihtsalt ei olnud apteegis. Ei saagi praegu süstida- pean õhtuni ootama ja peale tööd uuele ringile otsima minema. See pole küll ideaalne aga ma ei saa hetkel kauem töölt ära olla. Kas ov toimub ise või ootab õhtust süsti.

Eks peaks kindluse mõttes homme-ülehomme kalli mehe ka ära sebima :) loomulikul teel poisse juurde lisama, et oleks kõik viljastumise aknad kaetud.

Nii palju sain ämmaemandalt kinnitust, et kui see teine IUI ei õnnestu siis ei ole mõtet rohkem proovidagi. Õnnestumistõenäosus on olematu. Arvas et igal juhul on siis mõistlik kohe IVF-i üle minna.
Lihtsalt nii toredad ja toetavad olid nad täna- ma istun ja säran praegu kontorilaua taga.

Ma väga loodan, et kõik läheb hästi. See oleks lihtsalt maailma parim jõulukingitus.

Lõppu pisike pildike ka kõnealustest ravimitest.

Kolm viimast aastat

Kirjutan siia nii kohutavalt harva. Rohkem enda jaoks. Et mäletaks. Muidu ununevad asjad ära ja elu tuleb vahele. Vahest on vaja mõtted endast välja saada.

Olen tegelikult päris pikalt mõelnud kas üldse kirjutada. Tundus kuidagi võimatu, et mida ma siis kirjutan?!
Otsustasime saada lapse kuid peale kolme aastat ei ole meil midagi ette näidata.

Esimesed kuud ja isegi aasta sai võetud rahulikult, kui tuleb siis tuleb. Kordad endale ja kaasale - ju ei ole veel õige aeg. Alles nii vähe on möödas.
Aga vaikselt poeb hinge kahtlus.
Hakkasin arstide juures käima vist siis kui pea kaks aastat oli täis sellest otsusest ilma ühegi positiivse märgita. Alguses niisama naistearstile. Sealt tuli infoks ainult et vaatame- kohe tuleb suvi ja stress läheb maha ja päike paistab- küll tuleb siis beebi ka.
No ei tulnud.
Ostsin suure portsu ovulatsiooniteste ja hakkasin ajastama vahekordasid. Ikka mitte midagi.

Lõpuks jõudsin otsaga Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusraviarsti vastuvõtule.
Sain anda tohutul hulgal igasuguseid vereproove ja muid proove. Mees sai käia proove andmas.
Kõik oli korras. Ma ei ole kunagi põdenud ühtegi suguhaigust ja minu partnereid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Mul ei ole olnud kunagi ühtegi "õnnetust" ega raseduse katkemist või katkestamist.
Veidi oli mingi kilpnäärmenäitaja piiri peal, otseselt mitte normist väljas aga mitte ka ideaalne. Sõin mitu kuud ravimeid. Mitte midagi ei muutunud. Peale enesetunde, mis halvemaks läks.
Kahe erineva perearstiga konsulteerides lõpetasin kilpnäärmeravimite võtmise ära.

Lõpuks olime 2016. aasta kevadel selles seisus, et ei olnud enam mitte midagi testida ega katsetada- kõik toimis ja oli korras. Aga tulemus null.
Viimane kohustuslik "proov" oli laparoskoopia. See on operatioon üldnarkoosis. Kõhtu tehakse kolm auku ja nende kaudu viiakse kõhuõõnde metallist pulgad ja mõõteriistad ja gaas, et organeid eraldada ning vaadatakse seal siis ringi.
Sain oma elu esimese kogemuse meesarstiga. Ei ole nii lühikese tutvuse jäerl kunagi ühegi mehe ees pükse maha ajanud ja enda jalgevahele toimetama lasknud. Oh, well- üks kord on ikka esimene kord.

Operatsioon ei tuvastanud midagi. Vähemalt mitte midagi sellist mis võiks takistada rasestumist. Munajuhad on läbitavad ja kõik tundus korras ja töötavat.

Operatsioon oli aprilli lõpus ja peale seda soovitas arst jälle suve puhata ja vaadata, et äkki juhtub ime.
Ei juhtunud.
Ainult minu prolaktiinitase veres oli üleloomulikult kõrge, lausa imetava ema vääriliselt kõrge. Määrati ravi. See tähendab, et võtan iga õhtu pool imepisikesest valgest tabletist. Juba üle poole aasta võtan.

Sügisest läksin uuesti arstile aga sel korral siis juba kunstliku viljastamisega tegeleva arsti juurde.
Leppisime kokku, et proovime paar korda IUI-d ja siis 2017. aasta jaanuaris olen IVF-i järjekorras.

Esimese IUI tarvis proovisime loomuliku tsükliga. Ultrahelis aga selgus, et juhtfolliikulit ei olnud moodustunud ja protseduuri ei saa teha. Pidin ootama uut tsüklit ja proovima siis koos ravimitega.

Teisel katsel võtsin tsükli kolmandast päevast klomifeeni viis päeva järjest. Ultraheli näitas ilusat reaktsiooni: endomeetrium oli 0,8 cm ja juhtfolliikel 2,3 cm läbimõõduga.
Tegin samal hilisõhtul kõhunaha sisse Ovitrelle süsti, mis peaks lõpetama folliikuli küpsemise ja vallandama ovulatsiooni. IUI toimus ülejärgmise päeva lõuna ajal. Mees käis hommikul oma panust andmas ja mina sain tema poisid pestult ja tsentrifuugitult kätte sama päeva lõuna ajal.
Peale IUId tehtud ultrahelis selgus, et ovulatsioon ei ole veel toimunud ja pidin tegema veel ühe Ovitrelle süsti seal samas arsti kabinetis.
Kolmandast päevast peale IUId hakkasin kaks korda päevas tarvitama ka progesterooni preparaati.

Veidi rohkem kui kahe nädala pärast algasid päevad.
Ei saanudki ma triipe kätte, isegi mitte hetkeks.
Tunnistan ausalt et väga ootasin aga kui päevad algasid siis oli kergendus. Kõige hullem on see ootamine.
Üht- või teistviisi lahendus ootamise lõpus on suur kergendus. Ei oska isegi pettunud olla. Olen sellega kolme aasta jooksul nii harjunud .

Tänaseks olen kolmandal ringil. Võtsin taas viis päeva klomifeeni, eile oli ultraheli: endomeetrium 0,9 cm ja juhtfolliikel lausa 2,7 cm. Tegin eile õhtul Ovitrelle süsti ja nüüd loodan kogu südamest, et ovulatsioon ei toimuks liiga vara. IUI on alles homme lõuna ajal. Aga see folliikel oli juba nii suur...

Täna on terve päeva kõhus olnud munasarjade juures pinge ja veidi torkiv tunne. Vast peab ikka vastu õige hetkeni.
Ma ei taha oma lootust mõttetult kõrgele kruvida. Pole ju ühtegi tõestust, et minu paisuvates folliikulites ka mõni munarakuke peidus on.
Eks homme selgub, mis vahepeal kõhus toimunud on.

Nii ma siin jooksen arstide vahet. Vahest täiesti rahulik ja vahest hullumiseni endast väljas. Olen kasvatanud endale paksu kooriku selga, et sõprade tuttavate laste nägemine ja järjekordsed rasedusuudised mind endast välja ei viiks.
Aga hinges ikka kriibib.

Kirjutan selle kõik üles, et ma ei unustaks. Et ma ei võtaks asju iseenesestmõistetavana.
Ma pean mäletama, et ma ei ole ilma võitluseta alla andnud.

Kardan seda jaanuari.

elumuutvad valikud

... kas taluda migreeni ja kõiki sellega kaasnevaid rõõme või võtta ravimit ja nautida "toredaid" kõrvaltoimeid... tänase päeva dilemma...