Ärkan enne kella. Tuba on vaikne ja õues on juba valge. Üritan mitte liialt liigutada, et Sinu und mitte häirida. Vähemalt üks meist võiks rahus magada saada.
Äratus! Sa tahad kaissu aga mina tahaks ainult voodist välja.... saaks ometi liikuma. Pea on paks ja kõhus keerab nagu oleks eelmise öö joonud. Pesu, tee, toit lauale. Isu ei ole aga surun endale kaks võileiba sisse. Ajus vasardab et PEAB. Kui jõuab siis paar võimlemisharjutust ka. Musi ja kodust välja. Anna andeks- tundun kindlasti külm ja kauge.
Töölejõudmise hetkeks taob süda sees ja käed värisevad. Kattun üle keha külma higiga. Kõhus on õõnes tunne ja ka täna lööb põhja alt. Ikka veel...
Istun arvuti taga ja on tunne nagu oleksin kellegi teise kehas- võõra naha sees. Nahk on puudutuse peale hell ja kummaliselt võõras. Helid tunduvad võõrad ja maitsed teravad, lõhnad häirivad. Vähemalt täna pea ei valuta.
Üritan tööle keskenduda, muidu tulevad vead sisse. Rääkides ajan sassi sõnu, mis on sarnase kõlaga aga tähendavad eri asju. Püüan hoida liigutused ühtlased ja aeglased. Kiirema liigutuse peale hakkab pea ringi käima.
Lõunaks on riided seljas läbi higistatud, samuti kingad. Ohhh.
Nokin oma salatist paar suutäit. Ei ole isu. Jääb söömata. Paar datlit lähevad kergemini alla.
Hetkel, kui üksi jään, on tunne nagu vajuks minu seest välja kõik tunded ja jääb ainult suuur tühjus. Ei tunne enam, ei jaksa. Ainult raskus jääb. Mõttelage raskus, mis tirib mu vastu maad.
Nagu autopiloodi peal teen igapäevaseid toimetusi- mässan oma lilledega, pesen pesu, teen süüa, käin tööl, sest ma tean, et peab ja nii on kõigil kergem.... aga sees on tühi ja raske.
Sinuga olen tõrjuv ja külm.... Sa pead teadma, et ma armastan Sind üle kõige maailmas. Kogu hellus, mis Sulle on mõeldud, on praegu nagu raske kivi all ja ei pääse sealt välja. Anna mulle andeks. Tunnen ennast süüdi, et Sulle iga päev haiget teen. Ainult Sinu tugi ongi mind hoidnud mõistusel ja toimivana. Hoian kümne küüne ja kõigi hammastega kramplikult kinni mõttest, et Sa armastad mind. Ma tean, et Sa ootad mind ära.
Õhtuks olen surmväsinud sellest pingutusest, et kõik säiliks normaalne. Istun tühja pilguga. Mingi aja on tundunud ka mulle endale kõik normaalne olevat. Hetkedel, kui ennast unustan, paistab silmist tundetu raske tühjus.
Ma tean et lein läheb üle. Anna mulle veel veidi aega....
Täna on 18. päev.
