10 pm - going to bed with a migraine, hope to sleep it off
nightmares
7 am - waking up with a worse migraine
7:10 am - finding out that I have run out of my prescription drugs
9 am - can´t go to work like this...
9:10 am - finding out that the closest pharmacy has inventory
9:30 am - driving to the next pharmacy with a skull cracking pain
9:35 am - consuming little white pill and driving home
10 am - drugs start to work
10:20 am - drugs have some really nasty side effects but the pain fades away
10:30 am - migraine hangover- feels like I have been hit by a bus
11:30 am - going to work
...and I lived to see another day...
teisipäev, 22. jaanuar 2013
neljapäev, 17. jaanuar 2013
Mis sul viga on?
Ma mäletan kui olin umbes 10-aastane ja viibisin suvel vanaema juures. Nii nagu iga suvi. Hommikuti saadeti meid õue mängima- mis on lapse töö. Mina aga istusin saunas akna all ja lugesin "Sannikovi maad" ja "Eršoti kraatrit". Selle hetkeni kui vanaema mu avastas ja taas õue kupatas.
Ma ootan nädalavahetusi. Nii nagu ma ootan õhtuid. Siis on mul aega lugeda. Ja mõtelda. Minu jaoks on lausa eluliselt vajalik õhtuti kasvõi mõned leheküljed lugeda. See on minu viis ennast maandada. Samamoodi on seda minu jaoks söögitegemine. Ma naudin aega kui saan kodus olla. Mulle meeldib söögitegemise kõrvale vaikselt ümiseda ja oma mõtteid mõelda. Unistada. Ma naudin lõhnu, maitseid, tektuure. Toidu valmistamine on nii tohutult mitmekülgset sensoorset stimulatsiooni pakkuv tegevus.
Taimedega mässamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Sellest on terve blogi jagu juttu olnud.
Millest aga postituse pealkiri ja postitus ise alguse said? Ikka satuvad minu ellu aegajalt inimesed kes kohkunult küsivad "Mis sul viga on?" kui olen valinud reede või laupäeva õhtul välja pidutsema minemise asemel kodus olemise. Ikka ja jälle tekib minus tahtmatult tunne nagu ma teeksin midagi valesti. Mis mul siis tõepoolest viga on? Miks ma eelistan head raamatut või üksinda kodus mõtisklemist ööklubis poolvõõraste inimestega joomisele? Või isegi koos sõprade-tuttavatega väiksemas seltskonnas pidutsemisele.
Saame tuttavaks. Mina olen introvert. Igavesti. Sellest ei kasvata välja ega saada üle. Jah, ma kohanen meie tänapäevase ülevoolava ekstravertse maailmaga ja õpin elama vastavalt nende reeglitele. Mis aga ei tähendaks, et ma ennast seal hästi tunneks. Ma leian, et minu enda sisemaailm on piisavalt põnev ja mitmekülgne et mitte otsida pidevat stimulatsiooni kusagilt väljastpoolt. Teistelt inimestelt. Uutest kohtadest.
Jah, ma väsin seltskonna tühjast jutust ja tunnen, et ei leia sisutu tekstiga sidet. Nii ma istungi tihti vaikides, räägin vaid siis, kui mul midagi öelda on. Kes mind tunnevad need teavad kui põlema ma võin minna rääkides teemal, mis minu jaoks oluline on. Mulle meeldib rääkida, lihtsalt mitte ükskõik millest ja ükskõik kellega. Mulle meeldib rääkida sellest, mida olen lugenud, kuulnud, näinud, kogenud, maitsnud ... aga vaid valitutega. Mul ei ole vajadust kõike tervele ilmale kuulutada. Sellest ka kehv tulemus blogimisel.
Nii ma jätangi endale õiguse, peale järjekordset küsimust "Mis sul viga on?" jääda iseendaks.
Kui keegi peaks mõtlema, mida ma homme õhtul teen, siis mind võib leida kodust diivanilt koos koera ja hea raamatuga.
Ilusat neljapäevaõhtut!
Kes vaadata-kuulata viitsib siis SIIN on väga hea video samal teemal.
Ma ootan nädalavahetusi. Nii nagu ma ootan õhtuid. Siis on mul aega lugeda. Ja mõtelda. Minu jaoks on lausa eluliselt vajalik õhtuti kasvõi mõned leheküljed lugeda. See on minu viis ennast maandada. Samamoodi on seda minu jaoks söögitegemine. Ma naudin aega kui saan kodus olla. Mulle meeldib söögitegemise kõrvale vaikselt ümiseda ja oma mõtteid mõelda. Unistada. Ma naudin lõhnu, maitseid, tektuure. Toidu valmistamine on nii tohutult mitmekülgset sensoorset stimulatsiooni pakkuv tegevus.
Taimedega mässamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Sellest on terve blogi jagu juttu olnud.
Millest aga postituse pealkiri ja postitus ise alguse said? Ikka satuvad minu ellu aegajalt inimesed kes kohkunult küsivad "Mis sul viga on?" kui olen valinud reede või laupäeva õhtul välja pidutsema minemise asemel kodus olemise. Ikka ja jälle tekib minus tahtmatult tunne nagu ma teeksin midagi valesti. Mis mul siis tõepoolest viga on? Miks ma eelistan head raamatut või üksinda kodus mõtisklemist ööklubis poolvõõraste inimestega joomisele? Või isegi koos sõprade-tuttavatega väiksemas seltskonnas pidutsemisele.
Saame tuttavaks. Mina olen introvert. Igavesti. Sellest ei kasvata välja ega saada üle. Jah, ma kohanen meie tänapäevase ülevoolava ekstravertse maailmaga ja õpin elama vastavalt nende reeglitele. Mis aga ei tähendaks, et ma ennast seal hästi tunneks. Ma leian, et minu enda sisemaailm on piisavalt põnev ja mitmekülgne et mitte otsida pidevat stimulatsiooni kusagilt väljastpoolt. Teistelt inimestelt. Uutest kohtadest.
Jah, ma väsin seltskonna tühjast jutust ja tunnen, et ei leia sisutu tekstiga sidet. Nii ma istungi tihti vaikides, räägin vaid siis, kui mul midagi öelda on. Kes mind tunnevad need teavad kui põlema ma võin minna rääkides teemal, mis minu jaoks oluline on. Mulle meeldib rääkida, lihtsalt mitte ükskõik millest ja ükskõik kellega. Mulle meeldib rääkida sellest, mida olen lugenud, kuulnud, näinud, kogenud, maitsnud ... aga vaid valitutega. Mul ei ole vajadust kõike tervele ilmale kuulutada. Sellest ka kehv tulemus blogimisel.
Nii ma jätangi endale õiguse, peale järjekordset küsimust "Mis sul viga on?" jääda iseendaks.
Kui keegi peaks mõtlema, mida ma homme õhtul teen, siis mind võib leida kodust diivanilt koos koera ja hea raamatuga.
Ilusat neljapäevaõhtut!
Kes vaadata-kuulata viitsib siis SIIN on väga hea video samal teemal.
Tellimine:
Postitused (Atom)